Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

neuroosist ei saanud juttugi olla. Kui aga sõda lõppes, sigines tema ellu tühjus. Ja ta hakkas põdema…

      Seda oletust kinnitavad ka Georgi Plehhanovi sõnad, kes kirjutas Trotski kohta: „Tal on plahvatuslik iseloom, edu korral suudab ta lühikese ajaga väga palju korda saata, ebaedu korral aga langeb kergesti apaatiasse ja võib segadusse sattuda.”

      Viktor Topoljanski arvab, et Trotskit ravinud arstidele ei tulnud see pähegi. Nemad kartsid, et pole suutnud märgata mingit kohutavat, neile tundmatut nakkust, ja see tugevdas Trotski haiglast enesetunnet veelgi. Kuid on võimalik, et Trotskit ravinud arstid tundsid tema iseäralikku psüühilist laadi üsna hästi. Sellest annab tunnistust üks dokument, mis alles hiljuti salajasest arhiivist päevavalgele tuli. Juba 1921. aasta mais kirjutas tervise rahvakomissar Nikolai Semaško Leninile: „Sm. Trotski tervis on jälle halvenenud. Ma moodustasin konsiiliumi siin nimetatud doktoritest ja professoritest. Nagu näha, on haiguse ägenemisel kaks põhjust: 1) kurnatus ja 2) dieedi rikkumine vajalike toiduainete puudumise tõttu. Muuseas vajab ta ranget dieeti (kana, või, nisujahu).

      Ma palun väga rangelt, et Trotskile antaks neid toiduaineid, mis arstid on ette kirjutanud ja et täidetaks täpselt selles asjas tehtud KK otsust.”

      Juba 23. aprillil otsustas poliitbüroo: „Kohustada sm. Trotskit sõitma puhkama suvilasse, valides selle asukoha vastavalt arstide ettekirjutustele. Kontroll selle üle, kuidas sm. Trotski käesolevat otsust täidab, panna sm. Dzeržinskile.”

      Konsiilium, kuhu kuulusid tolle aja kuulsamad arstid D. Pletnjov, F. Getje ja L. Minora, jõudis järeldusele: „L. Trotskil on krooniline koliit. Võimalik, et tegemist on jämesoole anomaalse morfoloogiaga. Otsuse tegemiseks on vaja teha röntgeniülesvõte.

      Tema minestushood on tingitud soolestiku reflektoorsetest spasmidest, võib-olla ka iseeneslikud, st psüühilistest põhjustest tingitud soolespasmid (üleväsimus). Tal oleks vaja sõita suve teisel poolel Kaukaasiasse (Kislovodsk või Jessentuki).”

      Trotski ei kaotanud Stalinile siiski mitte seepärast, et teda oleks seganud nõrk psüühika, vaid seepärast, et ta ei liigutanud sõrmegi, et säilitada oma kohta partei juhtkonnas.

      Trotskil oli suur hulk väärtuslikke omadusi – sädelev mõistus, ammendamatu energia, kirglik retoorika ja mehisus, otsustavus ja võime võtta vastutus enda peale. Kuid see on vaid osa tema portreest – Trotski oli veel ka enesekindel, ei kannatanud vasturääkimist, ta oli kiuslik, kannatamatu ja võimukas. Ta demonstreeris ümberkaudsetele oma üleolekut ega saanudki loota, et parteiaparaat, kes eredaid isiksusi vihkas, teda armastanud oleks.

      Kuid Stalin, kes erinevalt Leninist, Trotskist, Zinovjevist ja teistest polnud emigratsioonis olnud, oli parteilise massi silmis oma mees. Just teda pidasid peremeheks kohalikud parteisekretärid, kes mitte ainult ei kujundanud masside meeleolu, vaid valisid otseselt välja ka kongresside delegaate.

      Stalin oli poliitilise ja aparaadisisese võitluse taktika geenius. 1926. aasta detsembri lõpus märkis Stalin kirjas Molotovile: „Meie opositsionäärid on lollpead. Kurat tõukas neid võitlusse, aga näe, peksa said.” Stalinil oli õigus. Aparaadisiseses võitluses võimu pärast oli Trotski Stalini kõrval täielik nohik.

      1924. aasta suvel toimunud partei XIII kongressil, esimesel pärast Lenini surma toimunud kongressil, võeti Trotskit vastu tormiliste kiiduavaldustega, kuigi teda oli juba terve aasta materdatud kui opositsiooni liidrit ja tema näopildid olid hakanud ametiasutuste kabinettidest kaduma.

      1924. aasta lõpus Kislovodskis viibides kirjutas ta mahuka artikli „Oktoobri õppetunnid”, millega andis hoobi partei liidrite Stalini, Zinovjevi ja Kamenevi revolutsioonilisele reputatsioonile, kuna nende osa oktoobrisündmustes nägi seal välja üsnagi tühine. Seepärast tahtsid Zinovjev ja Kamenev teda kähku poliitbüroost välja puksida. Kuid ettevaatlik ja kiirustamist mitte armastav Stalin pidas vajalikuks kõrvaldada ta esmalt sõjaväest.

      25. jaanuaril 1925. aastal vabastas Kesktäitevkomitee presiidium Trotski sõjaja mereväe rahvakomissari ja Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametist.

      Kuidas sel ajal armees Trotskisse suhtuti?

      Neliteist aastat hiljem, 1937. aasta veebruaris toimunud KK pleenumil, kui tuli jutuks sõjaväelaste vandenõu armees, ütles kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov: „1923. aastal õnnestus Trotskil oma agentuuri abiga – sellest tuleb otsekoheselt rääkida – saavutada Punaarmees üsna suurt edu.

      Aastail 1923–1924 oli trotskistide taga, nagu te mäletate, ja seda peab meeles pidama, peaaegu terve Moskva garnison. Peaaegu kogu sõjaväeakadeemia, Kesktäitevkomitee sõjakool, suurtükiväekool ja suur osa Moskva garnisoni väeosasid olid tookord Trotski poolt…”

      Kui 1926. aasta suvel olid Dzeržinski matused, seisis Trotski veel tribüünil. Ta ilme oli väga kurb. Lahkumissõnad lausus peasekretär.

      Ametist vabastatud sõja- ja mereväe rahvakomissar Trotski avaldas soovi hakata töötama tööstuse alal. Ta määrati Kõrgema Rahvamajandusnõukogu presiidiumi liikmeks. Tookord ei olnud majandusharude rahvakomissariaate ja rahvamajandusnõukogu tegeles kogu tööstusega. Trotski hakkas juhtima kontsessioonide peavalitsust ja teaduslik-tehnilist valitsust.

      Samuti hakkas ta juhtima Dnepri hüdroelektrijaama ehitamise komisjoni ja tegi palju selleks, et elektrijaam kiiremini valmis saaks. Stalin oli selle vastu ja süüdistas 1926. aastal Trotskit selle eest, et too on Dneprogesi ehitamiseks kulutanud väga palju raha. Kui Trotski oli lõplikult kõrvaldatud, muutis Stalin oma seisukohta ja hakkas elektrijaama loomist väga tähtsaks pidama.

      1926. aasta oktoobrist ei kuulunud Trotski enam ka poliitbüroosse. See oli signaal, et nüüd võis kogu parteiaparaat täie jõuga talle kallale karata. Selles võitluses ei põlatud ühtegi vahendit. Toimuvast vapustatud Antonov-Ovsejenko kirjutas „ideelagedatest rünnakutest Trotski vastu, selle inimese vastu, kes kõige laiemate rahvahulkade silmis on revolutsiooni juht, organiseerija ja innustaja”.

      Kuid Trotski polnud Stalini pistrikele jõukohane saak. 1927. aasta juunis kutsuti Trotski Keskkontrollkomisjoni istungile ja teda süüdistati parteidistsipliini rikkumises. Lugenud läbi istungi stenogrammi, oli selle toimumise ajal puhkusel viibinud Stalin nördinud ja kirjutas Molotovile: „Jääb mulje, et KKK on täielikus segaduses.” Ülekuulaja ja süüdistaja oli hoopis Trotski, komisjoni liikmed ei suutnud tema argumentidele midagi vastu seada. Kuid Trotski saatust ei otsustatud mitte avalikes diskussioonides, vaid sekretäride kabinettide vaikuses.

      Trotski esinemised opositsiooni miitingutel ja koosolekutel aeti nurja. Isegi KK pleenumil püüti teda tribüünilt maha tirida, parteikaaslased loopisid teda raamatute ja teeklaasidega. Väärib imestust, et opositsiooni miitingud ja koosolekud üldse veel toimusid – inimesed ei saanud aru, mis käimas on. Põhiliselt osales neis õppiv noorus, tudengid, kes ihkasid täisverelist poliitilist elu, erinevate vaadete võitlust ja kellele Trotski imponeeris oma kriitikaga parteibürokraatia aadressil.

      Kuid isegi kõrvalseisjad võisid märgata, et opositsiooni ähvardab krahh. Ameerika professor Samuel Harper, kes hulk aastaid (nii enne kui ka pärast Oktoobrirevolutsiooni) oli Venemaal elanud, kirjutas: „Opositsioonil puudus laiem poolehoid. Sellel asjaolul, et opositsiooni tegelased olid juudid, oli nende jaoks väga negatiivne tähendus, sest Venemaal võis antisemitismi märgata isegi kommunistide ridades. Opositsionääride ridades olid parimad oraatorid, revolutsiooni vana kaardivägi, kuid noorematel ja „venelaslikumatel” kommunistidel oli revolutsiooni kangelastest ja nende retoorikast kõrini.”

      Stalin kiirustas vabanema inimestest, kes kogu aeg rääkisid: „Kui ma Leniniga vestlesin”, või: „Lenin oleks seda teisiti teinud.” Stalin ei teadnud tükk aega, mida Trotskiga ette võtta. Tema arreteerimisest ei saanud juttugi olla. Riik polnud veel valmis nimetama Lenini lähimat kaaslast vaenlaseks.

      1927. aasta alguses tärkas Stalinil mõte: kui saata õige Trotski, kes ikka veel oli KK liige, saadikuks Jaapanisse – Moskvast võimalikult kaugele? Ta isegi soovitas seda oma kirjas Molotovile. Kuid mõistis ka ise, et seda määramist Trotski vastu ei võta.

      1927. aasta sügisel näidati parteikonverentsidel dokumentaalfilmi, mis oli valminud revolutsiooni kümnendaks aastapäevaks.