Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

rahvakomissari ametist erru läheksin.”

      „Milleks? Ma loodan, et meie ei hakka neid parlamentlikke vigureid kasutama.”

      „Kuid minu erruminek tähendaks sakslastele radikaalset pööret poliitikas ja suurendaks nende usaldust, et seekord me oleme tõesti valmis rahulepingule alla kirjutama.”

      Lev Davidovitš esitaski erruminekupalve. Nagu on kirjas protokollis, on Stalin KK istungil öelnud, et „ta ei tee Trotskile ainsatki etteheidet, temagi hindab hetkeolukorda kui valitsuskriisi, kuid palub Trotskit siiski paar päeva oodata”.

      Sel perioodil oli Trotski veel romantik, revolutsionäär, kes polnud kokku puutunud revolutsiooni verise tegelikkusega. Kuid nii tema kui ka Lenin muutusid kiiresti. Esimesena tunnetas seda Gorki. Ta kirjutas ajalehes Novaja Þizn: „Lenin, Trotski ja nende kaaslased on juba nakatunud ohtlikust võimumürgist, mida tõendab nende häbiväärne suhtumine sõnavabadusse, isiksusse ja kõigisse neisse õigustesse, mille eest demokraatia on võidelnud… Tuleks mõista, et Lenin ei ole kõikvõimas imetegija, vaid külmavereline mustkunstnik, kel pole kahju ei proletariaadi aust ega elust.”

      „Trotski ja Lenin olid inimesed, kelle jaoks võim tähendas kõike,” rääkis akadeemik Aleksandr Jakovlev. „Võimu nimel olid nad valmis kõigeks. Mõrvar sünnib ju alles pärast esimest veretööd. Ja vere lõhn pani nad purju. Selle ajani oli kõigil diskussioonidel olnud teoreetiline iseloom. Ühed rääkisid, et parem oleks ilma vägivallata, teised – aga milleks tseremoonitseda… Ja siis hakati tapma, ning oligi kõik – saatus oli otsustatud. Nad olidki valmis suureks verevalamiseks.”

      13. märtsil 1918. aastal otsustas Rahvakomissaride Nõukogu: „Vabastada seltsimees Trotski vastavalt tema enda soovile välisasjade rahvakomissari ametist. Välisasjade rahvakomissari ajutiseks asendajaks määrata seltsimees Tšitšerin.”

      Trotski errulaskmine oli kergendus talle endale ja ka Leninile, kes andis nüüd Lev Davidovitšile kui Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehele ja rahvakomissarile hoopis tähtsama ülesande – luua armee.

      Läbirääkimistele sakslastega saadeti uus delegatsioon. Seda juhtis KK liige Grigori Sokolnikov. Koos temaga sõitsid siseasjade rahvakomissar Grigori Petrovski, välisasjade rahvakomissariaadi poolt aga Lev Karahhan ja Grigori Tšitšerin. 3. märtsil kirjutas delegatsioon alla lepingule Nelikliiduga. Esimene maailmasõda oli Venemaa jaoks lõppenud. 22. märtsil ratifitseeris lepingu Saksamaa Reichstag.

      Nõukogude juhtkond ei tundnud Saksamaa vastu mingit viha. Vastupidi, bolševikud ilmutasid huvi tihedamate sidemete vastu Berliiniga. Saksamaa valitsus oli ju Nõukogude valitsust tunnustanud, enamgi veel, pakkunud sõjalist koostööd Valgekaardi ja Antanti vägede vastu, mis olid jõudnud Venemaa territooriumile.

      Mõnedes bolševikes tekitas koostöö sakslastega hämmingut, näiteks Vatslav Vorovskis, kes oli Nõukogude riigi esindaja Rootsis. Lenin rahustas teda lühikese kirjakesega: „Keegi ei palunud sakslastelt „abi”, lepiti kokku vaid selles, millal ja kuidas nemad, sakslased, viivad ellu oma sõjaretke plaani Murmanski ja Aleksejevi vastu. See oli huvide ühtelangemine. Oleksime olnud idioodid, kui poleks seda ära kasutanud.”

      Rahvakomissaride Nõukogu 1918. aasta 5. aprilli otsuse kohaselt sõitis Adolf Joffe täievoliliseks esindajaks Berliini. Saksa saadikuks Moskvas sai krahv Mirbach. Esimeste saadikute saatus oli traagiline. Mirbachi tapsid juulis esseerid, kes polnud leppinud Bresti rahuga ja tõusid üles bolševike vastu. Kümme aastat hiljem, juba raskesti haigena ning olles Trotski pooldajana täielikult tööta jäänud, laskis Joffe enda maha.

      1918. aasta 26. augustil kirjutas Zinaida Hippius päevaraamatusse: „Tahan öelda paar sõna, kuid mitte selle kohta, kas Saksamaa kukutab bolševikud või mitte, vaid mingist uutmoodi sisemisest õudusest, hingusest, mida ma olen äkki tundma hakanud. See on niinimetatud SAKSA ORIENTATSIOON. Mitte üksnes bolševikud (mis bolševikest rääkidagi!), vaid ka kõik teised Venemaa kihid on nähtavasti valmis nihkuma Saksamaa poole, minema Saksamaa järel sinnapoole, kuhu too käsib, teenima teda mitte hirmust, vaid „korra” pärast, leivapalakese pärast, kui sakslased seda lubavad…

      Ma mõistan, sisemiselt ma mõistan Venemaa kaldumist selle poole, mida nimetatakse „saksa orientatsiooniks”… See on ju bolševike poolt ärapiinatud ja näljutatud, hingeheitev Venemaa. Sõgestunud ja hullunud maa, mis haarab selle järele, mida ta oma silme ees näeb. Mis neist liitlastest! Liitlased on kaugel! Neil on oma asjad ajada. Saksamaa aga on siinsamas lähedal. Tema saab paika panna meie võimu, kehtestada korra, anda homme kas või tükikese leiba…”

      Kuid keiserlik Saksamaa ei suutnud ka ise neli aastat kestnud sõjal vastu pidada. Esimestena tõusid üles mereväelaed, kes nõudsid rahu. Leides, et alanud revolutsioon on vene bolševismi õõnestustegevuse tagajärg, katkestas keiserlik valitsus 4. novembril diplomaatilised suhted Nõukogude Venemaaga ja nõudis Joffe juhitud Nõukogude täievolilise esinduse lahkumist Berliinist. Samal päeval pöördus Saksamaa valitsus Antanti riikide poole, paludes vaherahu.

      9. novembril 1918. aastal haaras riiki üldstreik, Berliinis toimusid massilised demonstratsioonid. Madruseid hakkasid toetama ka sõdurid. Saksamaa riigikantsler, Badeni prints Max tegi hommikul rahvale teatavaks, et keiser Wilhelm II on troonist loobunud. Kell üks päeval teatas prints ka enda tagasiastumisest. Tund aega hiljem teatas üks saksa sotsiaaldemokraatide liidreid Philipp Scheidemann, et on moodustatud vabariik, kell neli päeval aga kuulutas kommunistliku Spartakusbundi üks juhte Karl Liebknecht välja sotsialistliku vabariigi. Keiser Wilhelm põgenes öösel salaja Hollandisse. Järgmisel päeval andis Berliini tööliste ja talupoegade saadikute nõukogu võimu üle ajutisele valitsusele, mille etteotsa sai saksa sotsiaaldemokraatide juht Friedrich Ebert.

      Moskvas valitses pidulik meeleolu. Näis, et lootused maailmarevolutsioonile on täitunud. 13. novembril kuulutas ÜKTK: „Saksamaaga toimunud sõja asjus Brestis 3. märtsil 1918. aastal sõlmitud tingimused on kaotanud oma jõu ja tähenduse. Brest-Litovski leping kuulutatakse kõigis punktides ja täies ulatuses tühistatuks.” Ühtlasi annulleeriti ka Vene–Saksa lepingu lisaprotokoll ja finantskokkulepe, mis olid allkirjastatud Berliinis 27. augustil ja mille järgi Venemaa pidi maksma hiigelsuurt kontributsiooni.

Punaarmee juht

      Kui bolševikud olid 1917. aasta oktoobris rahudekreedi vastu võtnud, algas stiihiline demobiliseerimine, sõdurid lahkusid rindelt. Rahvakomissaride Nõukogu otsustas luua vabatahtlikkuse alusel uue, revolutsioonilise armee. Sõjanduse rahvakomissariaadi juurde loodi uue armee organiseerimise ja formeerimise ülevenemaaline kolleegium.

      Pärast seda, kui Trotski oli Brest-Litovskis kuulutanud, et Nõukogude valitsus rahu ei sõlmi, kuid relvajõud saadab laiali, lagunes vana armee veelgi kiiremini. Esimene Nõukogude sõjaväe ülemjuhataja Nikolai Krõlenko andis käsu armee laiali saata.

      Samal päeval käskis Lenin tal otsekohe tühistada „tänane telegramm rahu ja üldise demobiliseerimise kohta kõigil rinnetel”. Kuid oli juba hilja. Vana armeed polnud enam võimalik säilitada. Otsekohe kirjutas Vladimir Iljitš alla dekreedile Töölis-Talupoegade Punaarmee loomise kohta.

      Kuid keda panna uute vägede etteotsa? Nikolai Podvoiski ja Nikolai Krõlenko, kes sõjanduse rahvakomissariaadis sellesse ametisse määrati, sinna ei sobinud. Oli vaja meest, kellel oleks parteis erakordne autoriteet, raudne tahtejõud ja organisaatorianded. Tegelikult oli Leninil võimalik määrata sellele kohale vaid üks mees – Trotski. Sama mõte tuli pähe ka teistele KK tähtsamatele liikmetele.

      1918. aasta 11. märtsil telegrafeeris KK Petrogradi büroo liige Adolf Joffe Leninile Moskvasse, kuhu valitsus oli juba ümber kolinud: „Eile võeti KK Piiteri osakonna istungil üksmeelselt vastu minu ettepanek määrata Trotski sõjanduse ülemkomissariks. Tuleks küsida ka teiste KK liikmete arvamust. Trotski on nõus seda ametit vastu võtma.

      Eile organiseeriti siin Trotski juhtimisel Petrogradi komuuni Sõja-Revolutsioonikomitee. Tänasel istungil aga toimus intsident. Enamus, kes oli minu, Blagonravovi ja Trotski vastu, otsustas enda peale võtta nii Petrogradi sise- kui ka väliskaitse, ning sekkuda isegi sõjaväeliste spetsialistide sõjalis-tehnilistesse ja strateegilistesse plaanidesse.

      Me nõudsime, et poliitkomissaridele antaks