Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

küsis Morgan vaevu vaoshoitud häälega.

      Eden Caj kallutas pead. «Muidugi. Koidu Äär, aasta tagasi. Ta on mind palju aidanud.» Hääl oli siiras ja rahulik. Eliaad hõõrus paljast pealage. «Minu õnn, et lasid tal minna, sain korraliku abilise. Kus ta üldse on?»

      Morgani silmad kitsenesid. Miks rääkis Caj moel, nagu Cara oleks veel elus? Enne kui Morgan vastata jõudis, tõmbas Wales vöö vahelt laservihke tulistava automaatpüstoli ning suunas selle ettepoole. Kõlas valangu tärisev heli. Viis laservihku tabasid Punase Kuuvarju juhti, kes tagasi komberdas, silmad avatud ning hirmu täis. Viis laservihku haihtusid vastu Eden Caji keha. Viis laservihku olid märki tabanud. Näis, et nähtamatud energiakilbid tasusid ära, kui oli niipalju raha nende peale kulutada.

      Morgan viskus ühele poole, Wales teisele, kuulirahe järgnes. Morgani selg oli vastu metallkonteinerit, ta süda tagus rinnus kui marune torm. Taas üks tulevahetus. Ta heitis pilgu üle vahekäigu teise konteineri taga peituvale Walesile. «Kus kohas on su…» röökis ta, ent enne kui küsimusele punkt pandi, kärgatas eemal, hiidhoone teises otsas kõrvulukustav mürin, justkui oleks pool Najari linnaosa õhku lastud. Ehk oligi. Adari löögirühm oli alustanud.

      «Ei midagi,» vastas Morgan iseenda poolikule küsimusele. Küsimus Caji üllatunud ilme kohta jäi aga alles, uitas mehe peas ega hajunud laiali. Ent nüüd oli vaid edasi minna. Vastused saabuvad hiljem.

      «Oled valmis?» hüüdis Wales.

      Morgan heitis mantlihõlmad tagasi ja haaras kaks püstolkuulipildujat pihku. Siis küünitas ta üle konteineri ääre ning saatis valangu palgasõdurite suunas. Kõlas karjatus, siis müts, siis paar vandesõna. Morgan varjus taas konteineri taha, kuulid ja laservihud metalli vastu kajamas. «Ütleme nii, et,» ta vaatas detektiivi poole, «sinu juures sai korraliku soojenduse.»

      Adrenaliin peksles peas, kaenlaaugud ja rind tõmbusid higiseks, Morgan ajas hambad irevile. Aeg oli Kuuvarju ridu korralikult hõrendada. Ta hingas sisse ja keskendus järjekordsele lasule, õmblused kaelal ning küljel ei andnud end isegi tunda. Vahel pidi ka pööraseks minema ning paremat aega kui lahing selleks ei olnud.

      Valjud hääled vingusid laoväljal metallkonteinerite vahel, ülal, ümber. Püssilasud, vastu seina tinutavad kuulid, peast mööda sähvivad laservihud, meeste hõiked ja meeletusse uppuv surmakisa. Laes liikusid hoovad, kraanade raudjäsemed, mille otsas rippuvad konksud ja lukud kaste hoidsid. Ohtlikud ained, kinnitasid sildid kastide peal. Kõlasid kõlksud, rataste liikumine, metalli lihviv heli metalli vastu. See meenutas laoväljale lisaks täisvõimsusel töötavat tehast, alatasa sagiv ning lärmi ja rassimise käes vaevlev, ühegi peatuseta, ühegi hingetõmbepausita.

      Morgan sihtis, hoidis hinge kinni, surus kahele päästikule. Viis kuuli lendasid kes teab kuhu, üks lõpetas ühe õnnetu Punase Kuuvarju adarlasest liikme väljaturritavas peakolus. Enne tagasi katte taha varjumist nägi Morgan, kuidas jõugu liikmed positsioone võtsid, tulistasid, üksteise poole käsklusi jagasid.

      «Halb koht,» ütles ta. «Liiga kaugel. Sillani on omajagu maad, läbi minek tähendaks surmatsooni trotsimist.»

      Wales Grey automaatpüstol vastas tärisevalt, laservihud vaenlaste poole sirutumas. Ta toetas selja vastu konteinerit tulevarju. «Nendega peame hakkama saama.»

      «Seal on ikka korralikult mehi.» Morgan pühkis varrukaga laupa, käisele jäi tume higilaik. «Nüüd on see aeg, mil su alluvad peaksid meie heaks ka midagi asjalikku korda saatma.»

      Adarlane turtsatas, pöördus korraks katte varjust välja ja vajutas veel ühe valangu Kuuvarju liikmete suunas. Morgan ei näinud, kas ükski lask tabas. «Nad juba saatsid. Pooled jõugu liikmed jooksid siit nendega tegelema.» Ta neelatas. «Aga ma täiesti mõistan su muret.»

      «Kui palju alles?»

      Wales kehitas õlgu. «Täpselt ei tea. Enne oli paarkümmend. Vast on nüüd vähem.»

      «Kakskümmend kahe vastu?» Morgan urises. «Ma ei tea, kus ilmas sina elanud oled, aga need on ühed nigelad väljavaated.» Isegi nigelamad kui ennist Walesi korteris ning Morgan polnud tollest korrast just ülemäära tervelt väljunud. Sääraste võimalustega kahekesi vastamisi olles ei saa palju muud teha, kui vaid loota ellujäämisele ja vastaste ühekaupa nottimisele. «On sul granaate või midagi?»

      «Granaate?» Heli, mis adarlase suust väljus, meenutas naeru, ent Morgan ei saanud täpselt aru. Tulistamisega oli omajagu tegemist. «Siin,» Wales tõmbas midagi põuetaskust ja viskas üle vahekäigu. «Võta see.»

      Morgan püüdis relva, tõstis silme ette ja uuris seda lähemalt. Pisike püstol, jäme ja lühikese kaelaga. Pära oli see-eest vägev, lai ja paks ning võimeline üsna palju korda saatma, arvas ta.

      «Plahvatusnoolte püstol,» selgitas Wales kahe kiire hingetõmbe vahele. «Ma tean, et sa ei suuda säärastele asjadele vastu panna, seepärast haarasin jaoskonnast kaasa. Kes teab, äkki ajab asja ära.»

      Morgan toppis püstolkuulipildujad tagasi kabuuri ja haaras Walesi relva tugevasti pihku. «Kata,» ütles ta ja pistis pea konteineri tagant välja. Walesi lasud läbistasid ta kõrval õhku, Morgan vaatas ringi. Laoväli oli korrapäratu. Mõni laip, silmad klaasjad ja uduselt tühjad, mõned masinad, õlised ja välja lülitatud, mõned üksteise otsa kuhjatud metallkastid. Ta nägi katte taha tõmbuvaid mehi, mõnda sihtijat, ühte ülemäära julget vaatlejat, kellele korravalvuri laservihud rindu tungisid. Ühe plahvatusnoolega ei andnud siin küll midagi ära teha.

      «Homset päeva ootad või?» röökis Wales. «Aega napib, nii et mil iganes valmis oled.»

      Õigus, mõtles Morgan. Need neetud laserrelvad olid varmad üle kuumenema, seepärast tuli ka lühikeste puhangutega tuld anda. Adarlasel polnud enam eriti kauaks laskemoona alles. Morgan lasi uuesti pilgu üle lao, ent ei suutnud otsustada, kuhu laeng saata. Kusagil poleks see suutnud ülemäära suurt kahju tekitada. Siis tuli talle aga mõte.

      Laes liikuvad kraanahoovad tirisid erinevaid kaste läbi õhu. Morgan vaatas üles ning ootas, kuni üks neist oli parasjagu laovälja kohale jõudmas. «Parem tõmbu varju,» ütles ta ning tulistas.

      Hoob sai käreda tabamuse ning murdus, metallkast, mida kraana oli tirinud langes aga alla. Kokkupõrge põrandaga toimus täpselt laovälja keskel. Kõrvulukustava plahvatuse saatel lendas tuld ja metallitükke nelja ilmakaare suunas, lõõmav pilv kobrutas ning paisus kui rulluv ulgumeri.

      Morgan tõmbas viimasel hetkel pea varju, konteiner ta selja vastas rappus ja kajas õõnsalt, suits valgus ümberringi kui laskuv udu. Hetkeks oli kuulda vaid plahvatuse karmi häält ning seda ümbritsevat ootamatut vaikust palgasõdurite poolt, ent kohe lisandusid surevate meeste karjed, kohutavad ja õudsed, nende purunenud kehade viimsed hääled, mis siia maailma uitama saadeti. Morgan vaatas vahekäigust välja laoplatsile, ent suits ja tuli pimestasid ta silmi. Mis iganes selle kasti sees oli, plahvatuse võttis see vastu sama meelsasti kui oma armsama.

      «Morgan Must annab taas täispaugu,» kõlas kusagilt suitsu seest Walesi kare hääl, justkui tuletades meelde, et lisaks surmale liigub siin ruumis ka midagi muud. «Peame minema. Ma ei näe mõhkugi, saame silla ees kokku.» Sammud liikusid eemale.

      Morgan sulges silmad ning mõtles selle peale, mitu meest ta just oli ühe lasuga hukka saatnud. Köha vallutas ta kopsud, suitsu vingune haare oli pannud ta silmad vett jooksma ning midagi kriipis valusalt kurku. Ta viskas püstoli käest ning komberdas edasi, käsi metallkonteinerile toetumas. Ta oli ikkagi piraat, mitte mõrvar. Olgu, nii mõnegi mehe oli ta elu jooksul tapnud, rohkem kui mõne, arvestades jubedat pilti, mis senimaani polnud teda õudusunenäo raudsest haardest priiks lasknud. Tapmine oli kunagi ammu olnud kerge, ent pärast Cara surma oli teda haaranud veider pitsitav tunne, mis iga järgnenud hetke tema hinge rõhus.

      Ta ei teadnud, kui kaua ta otsis teed suitsus metallkonteinerite vahel. Võis olla minut. Võis olla ka tund või rohkem, ajataju oli täiesti kadunud. See siin meenutas rohkem sõjatsooni kui Kuuvarju peiduurgast. Raske mantel seljas tiris teda maa poole, Morgan laadis püstolkuulipildujad ning toppis mõned salved püksitaskutesse. Siis tõmbas ta mantli seljast ja viskas eemale. Kahju muidugi, soe ja ustav riideese, ent pea oli