Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

tundus klientide rohkuse tõttu kitsas, lambid oli häälestatud elektrisäästu režiimile, kattes ruumi hämarate varjudega, mis igasuguste niheluste peale vormi muutsid, justnagu õhku ahmivad tulekeeled. Morgan tegi teed ning lasi pilgul samal ajal ringi käia. Üsna pea leidis ta selle, keda otsis.

      «Hall Vari Donn,» tervitas Morgan ning surus kätt mehega, kes tõusis nurgalaua tagant püsti. Wales Grey võpatas ja astus sammu tagasi. Ta ei olnud kindel, kas tegu oli silmapette, halva valgustuse või hoopis millegi muuga.

      Donni piklikus peas ilutses pleekinud kaabulott, mille ilmatu äär peitis külmad silmad pimedusse. Näha oli vaid laia naeratust ning metallhambaid, millest mees aeglase järjepidevusega keele üle libistas. Metallihulga vahele suus oli ka mõni üksik päris hammas ära eksinud. Ent see polnud ainult nägu, mis Walesi judisema pani. Donn nägi välja, nagu keegi oleks ta tükkideks saaginud, pooled tükid minema visanud ning asendanud need metallosadega. Parema püksisääre alt paistis jala asemel välja terasprotees, lühikeste käistega särk kinkis ruumi tumedal nahal laiuvatele põletusarmidele. Vasak käsi oli poole käevarre pealt ära lõigatud, selle kohta täitis protees samasugusest terasest, millest jalgki tehtud. Wales ei suutnud otsustada, kas see oli mees või masin, mis talle vastu vaatas. Kui Donn mütsi kuklasse lükkas, tuli ühe silma asemel nähtavale tühi koobas.

      Morgan andis Walesile tugeva matsu vastu selga. «Jõllitada pole ilus. Kuidas sind üldse lapsena kasvatati?»

      Wales ärkas kui unest ja avastas, et oli ebaviisakalt Donni vahtinud. «Wales Grey,» ütles ta kätt ulatades. «Miks Hall Vari?» Poolmasin või Elurobot oleks palju täpsemini kõlanud, mõtles ta ning tänas õnne, et ei pidanud Donni vasakut tehiskätt suruma.

      Morgan istus, teised tema järel, ja vastas Donni eest. «Eliaadidel on kombeks surmalähedaste olukordade kohta hall vari öelda. Pärast ühte plahvatust jäi nimena külge. Lihtsalt Donne on jalaga segada.»

      Eliaad, muidugi. Wales noogutas, olles üllatunud, et Donni rassi kohe ära ei tundnud, ehkki metalli oli selgroo küljes rohkem kui liha. Elia oli üks Ühisplaneetidest, ääretult kaugel ning seetõttu ei tulnud ka eliaadidega Adaril või Tähevõrgus väga palju läbi käia. Eden Caj oli ainus märkimisväärne eliaad, kes korravalve vahistusorderi tõttu kannatama pidi. Lihtne eksimus.

      Morgan viipas sõrmega Donni tehiskäele. «See on uus.»

      «Tõsi.» Hall Vari asetas küünarnukid lauale. «Mis ma oskan öelda, mulle meeldib tulistada. Ja teistele meeldib tulistada mind.» Ta hääl kõlas kui roostes hingede krigin, järsu ja kuivana, niimoodi, nagu ta kavatseks kohe kannatuse kaotada. «Ilma minuta läheksid universumi vanarauatööstused pankrotti. Ma olen ainus, mis neid…» Ta tegi pisikese pausi ja pilgutas silma. «Vee peal hoiab.» Tema ja Morgan naersid, nagu olnuks äsja öeldu kõige vaimukam nali maailmas. Wales ei ühinenud.

      Morgan vestles Donniga paar hetke tühjast-tähjast, kuni Wales kärsitult vahele segas. «Arutame pigem seda, miks me siia oleme kogunenud.»

      «Arutame, miks me oleme kogunenud,» tegi Donn mõnitavalt ja naeris taas. «Su sõbrale meeldib suuri sõnu kasutada, Morgan.»

      Morgan muigas, ent toetas sellest hoolimata adarlast. «Sa tead miks me siin oleme, Vari.»

      «Ja-jah. Root 5A.»

      «Suures koguses Root 5A-d. Tahaks lahti saada.»

      «Siis peab Punase Kuuvarjuga ühendust võtma.»

      «Oled liige?» küsis Wales.

      Hall Vari Donn uratas. «Ogaraks läksid?» Ta heitis Morganile kahtlase pilgu, justnagu oleks küsimus olnud tema süü.

      «Vari on kõigest vahemees,» ütles Morgan. «Otsib ühendusi, leiab kraami või neid, kellel Kuuvarju teenuseid vaja on, loob ühenduse. Teda ei võetaks iial Kuuvarju liikmeks.» Morgan heitis põgusa pilgu eliaadile ja naeratas. «Liiga omakasupüüdlik.»

      «Hei!» röögatas Vari, seejärel jäi mõttesse. «Jah, tegelikult on see täiesti tõsi. Meeskonnamäng ei ole just minu tugevam külg. Samas,» ütles ta, nina krimpsus. «Iial ei tea. Ma võin veel üllatada.»

      Morgan raputas pead. Aeg oli rääkida tingimustest. «Meil on Rooti.» Ta vaatas Walesi küsivalt. «Kui palju meil Rooti on?»

      Wales arvutas mõttes kiiresti koguseid. «Paarkümmend liitrit. Teeb umbes sada kogust.»

      Donn vilistas kõvasti, ent keegi baaris ei pannud seda tähele. Keegi ei pannud tähele ka seda, et nende laud oli ainus, mis polnud ühtegi jooki tellinud. «See on… Neetud, see on ikka hullupööra suur summa. Raha saab pärast kanda süle ja seljaga.» Ta irvitas. «Suurte sõnadega adarlasel on suur kogus narkotsi. Tuleb ka lollikindla juhendiga?»

      Morgan nägi, kuidas Walesi käed laua all rusikasse tõmbusid, ega saanud seda adarlasele pahaks panna. «Aitad meid, või mis?» küsis ta. «Sulle endalegi üsna arvestatav sissetulek.» Kogus oli märkimisväärselt suur ning kuna Tähevõrk oli tõepoolest hukka minemas, oli see ka vajalik samm Kuuvarju ja uimastiringi purustamiseks. Morgan jätkas. «Palju selline hulk Root 5A-d võiks väärt olla, ah?»

      «Kõva pool miljonit,» vastas Donn. «Vahest isegi rohkem, oleneb, kuidas Eden Cajiga tingimine läheb.»

      Jälle Caj. Morgani kõhust käis läbi torge. Tema oli kõige keskel. Tema ja Wales. «Korralda kokkusaamine,» ütles Morgan.

      Wales võttis põuest kaks pisikest klaaspurki ja ulatas need üle laua Donnile. «Kaks näidist. Mõlemas veerand kogust. Üks sulle, üks Cajile. Ja ära unusta, et 5A.»

      «Pool miljonit?» küsis Morgan üle.

      «Pool miljonit,» kinnitas Wales. «Ei krossigi vähem.»

      Hall Vari Donn noogutas. «Kõlab nagu plaan. Primitiivse adarlase plaan, aga plaan sellegipoolest.»

      Morgan asetas käe Walesi õlale. Hetkel ei olnud mõistlik emotsioonide kaotamise pärast tehingut ära rikkuda, veel enne, kui see oleks õigupoolest alatagi jõudnud. Tundus, et Wales nõustus.

      «Võta ühendust samal aadressil, millega mina ennist sinu kätte sain.»

      Donn tõusis. «Just, Morgan. Tore sind taas aidata. Taas näha. Kakelda tahaks ka, aga kõike head vist korraga ei saa.» Ta raputas teeseldud pettumustundega pead. «Kuhugi peab piiri tõmbama, eh?»

      Nad andsid kätt. Donn sirutas seejärel Walesile vasaku, tehiskäe ning pilgutas ainsat silma. Naeratus tõi taas esile metallhambarea. Wales Grey ei öelnud midagi, pöördus hoopis minekule.

      «Ära tusa sisse upu!» hüüdis Donn järele. «Hulbi hoopis vee peal.»

      Morganil oli raskusi adarlasega sammu pidamisel. Xafori baari uks jäi selja taha.

      Hõljuk viis nad poole tunniga järjekordsele hiigelehitisele, mille maandumisplatvormile oleks võinud mahutada pea poole Koidu Ääre varaste gildist. Hooneterägastik Grij planeedil tundus ees laiuva väljaku kõrval niivõrd väike ja armetu kui kokkusurutud lobudik, platvormil sagis kosmosealuste ja hõljukite vahel siia-sinna trobikond ratassõidukeid, mis soovijaid hoone sissekäigu poole viisid. Morgan ja Wales valisid ühe taolise välja, neljarattaline katuseta masin veeretas end üha edasi. Ümberringse violetse valguse ja olematu päevapaiste najal kadus Morganil igasugune ajatunnetus ning talle hakkas hoopis üha enam tunduma, et nad on mõnes elavas kosmosejaamas, mis otsekui kehitaks oma ilmatuid metallõlgu ning vabandaks, et ei saa sinna midagi parata. Adar ei maganud, nägi Morgan taas.

      Wales juhatas nad keskmiselt liikluskorruselt madalamale, edasi läbi hiigelhoone korruste, kahkjas tehisvalgus ümberringi, päike paksude seinte taha kadunud. Hoolimata Walesi ennistisest tusatsemisest Viola loomuse üle, leidis Morgan, et linn on kuidagi õdus ja kehtestas oma elanike üle mingisuguse kummalise haarde, tugeva, ent samas hooliva, voolis rahvast oma näo järele, üheks, kes ei anna alla. Ehk polnud adarlased pelgalt sõnaahtrad ja teravad kui mäetipud, mis nende kuud katsid, ehk polnud teiste universumi rahvaste tavapärasel arvamusel adarlastest niivõrd palju põhja all. Nüüd kui Morgan Adarit oma silmaga nägi, uskus ta, et kui Tähevõrgul on võimalust kasvada samasuguseks, on koloonia