Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.

      Morgan avas silmad ja kõndis pealiku laiba juurde. Ta vaatas surnud eliaadi, kelle veri heleda vaiba punase laiguna vallutas. Pudelisiluett oli ikka veel mehe kõris, pudelikael toruna jalgu sihtimas. «Vesiroosi hind on hüva kraami raiskamine,» märkis Morgan. Ta kehitas tuppa astunud Walesile õlgu. «On sul veel?»

      Wales langetas püstoli oma käes ja naeratas laialt. Tema tintjasmust nahk peegeldas lambivalgust, suured ümarad silmad lusti täis. «Just nagu vanasti,» ütles ta ja ajas käed läbi erkpunaste juuste. Ta võttis külmikust kaks pudelit õlut ja astus Morgani poole. Pilk aga liikus korraga tagasi lõhutud akna alla, kivistus ja peegeldas hirmu, mida Morgan polnud selles enne näinud.

      Morgan pöördus ka ise, ent tundis selle peale teravat sööstu kaelas. Hetkeks mõtles ta, et seesama pudelikael oli talle, terav serv ees, sisse löödud. Järgnes piinavalt valus torge vasakusse külge roiete vahele. Tundus, nagu kisuks keegi neid tangidega lahti. Morgan karjatas. Pilk lipsas akna juurde, silmipimestavalt ereda valguse taustal nägi ta vaid ühte siluetti. Varju, viimast, enne kui valgus selle enda alla neelas, ja seejärel pimedus.

      Tuba oli külm ja hämar. Laelambi valgus, tuhm, kahvatu, ei suutnud asendada kauget loojunud päikest. Öö oli ammu murdunud, tumedad varjud haarasid lage. Avatud aknast voogas sisse vahe tuul. Morgan oli ärkvel ja tõusis voodis istuli. Toa teises otsas nõjatus lauale tumedapäine naisterahvas.

      «Marian,» ütles Morgan. «Mida sa siin teed?» Rääkides tõusis huulte vahelt külm aur, justkui südatalvel tähitu taeva all. Mees tundis rinnus pitsitust, hingata oli raske, tundus, nagu oleks ta surutud millegi järeleandmatu ja kurnava vahele. Lisaks oli ta külg kui leekides, raius tuld ning mehe suust pääses valla vaikne oie.

      Naine ei lausunud sõnagi, lihtsalt seiras tarretamapaneva pilguga.

      Morgan tahtis jätkata, ent ei leidnud sõnadeks jaksu. Mida enam ta naist vaatas, seda suurem õud ta üle võimust võttis.

      Mariani näost oli kogu värv kadunud. Temas oli nälg, pesitsemas sügaval silmis, mis helkisid ja põlesid vabastatud kires. Tuba, naine, tema punane kleit, kogu öö tundus Morganile tuttavana, ent ometi kui varjukatte tagant, aegade eest. Naine viis pilgu seintele, Morgani silmad järgnesid.

      Seinad olid kaetud mitmete maalidega, kulda raamituna, kujutamas lugematuid hingi, kõik tühjad, tunded kehast ja näost läinud. Morgan kissitas silmi, tõusis, uuris lähemalt. Seekord ei tulnud suust ühtki heli, selle asemel tardusid kõik meeled. Morgan tundis ära näod, kehad, mehed, kes piltidel temaga tõtt vaatasid. Seal oli vaevu täiseas adarlane, esimene, kellele Morgan kuuli rindu kihutas. Seal olid tema endised alluvad, mehed, kellega ta oli koos laevadel teeninud või kaugete planeetide baarides joonud ning kes hukkusid läbi tema raudse raevu ning püstolkuulipildujate. Seal oli pearahakütt, kelle kolba Morgan oli haamriga sisse löönud. Seal oli Nonlor, Morgani esimese laeva mehhaanik, kelle kõri ta oli läbi lõiganud, tasuks valetamise ja äraandmise eest. Seal olid Pooljala Joe ja noormees korterist, kellel ei jätkunud aimu paigal püsida. Seal oli eliaad, kaelast pudeliots välja turritamas, veri läbi pudelisuu aeglaselt alla voolamas. Seal oli mitukümmend meest, igal oma lugu, oma lõpp. Seal olid kõik, kelle Morgan oli oma elus tapnud. Ja kõik olid liikumatud, silmad poolpaokil, suud avatud, lebamas, eluküünlad kustunud. Morgan vajus põlvili ja sulges silmad. Neid oli nii palju. Nii palju hingi. Ja nad kõik olid koos. Miks, miks ometi, raius mehe peas küsimus. Ta ahmis õhku, pisarad tungisid silmadesse. Ei olnud mingit vahet, et tema oli Morgan Must, kardetuim piraat universumis. Verevõlg jõuab ka temani ning katab ta oma roostekarva linaga.

      Morgan kuulis, kuidas uks avanes, lõi silmad lahti ning tõusis kiiresti. Tuppa astus noormees, kauni näo ja meeldiva hoiakuga, näos ei peegeldunud rohked aastad, hoopis naeratus, milles ei leidunud kübetki soojust.

      «Cara…» sosistas Morgan. «Aga sa peaksid ju olema… Sa peaksid olema…» Jälle voolas üle Morgani mingi seletamatu tunne, et see kõik oli kunagi toimunud, või leidis aset nüüd, või oli hoopis tõe kauge kaja.

      Cara noogutas, Marian ulatas talle laualt midagi ja mees sammus Morgani poole. Morgan tundis peas väljakannatamatut valu, see lõhestas meele ja mõistlikkuse. Cara käsi liikus väledalt, läbi Morgani tulvas jäine hoog, kui nuga ta külje sisse tee leidis. Morgan laskus teist korda põlvili. Cara pilk oli kui koolnul, kaame ja hääbunud. Silmad olid ühtäkki tumedamad kui kõle kosmos, tuhm valgushelk neis peegeldumas. Cara käsi liikus uuesti, sedakorda surus nuga Morgani rangluu ja kaela vahele, raevukas torge, tera välja tõmmates punane ja tilkuv. Cara pöördus ja paljastas kuklas kahe lasu jäljed, vere, mis alla voolas ja särgi punaseks määris. Morgani suust kostis sellele maailmale tundmatu karje, võigas ja metalne, ning see võttis ta kehast lahkudes kaasa hinge.

      Karje hõljus õhus samal ajal, kui Morgan silmad lahti lõi ja laual rabeles. Ta külg tundus ikka veel põlevat, mees surus hambad kokku, ent ei suutnud taas karjet endas pidada.

      «Hoia teda kinni, raisk!» käratas lühike mees temast vasakul, ees plekiline köögipõll ja ninal tuhmid prillid.

      Wales Grey lükkas Morgani tagasi lauale ja üritas teda ohjeldada. «Püsi paigal, neetud!» ütles ta.

      Morgan viis silmad oma küljele ning nägi, et adarlane oli pannud kellegi teda õmblema. Nõel sisenes nahka ja tuli teiselt poolt välja, samal ajal lõõmates ja lõikudes ja olles otsast oranž kui hõõguv raud. Ka kael tuikas meeletult, seal, kuhu Cara teda unes pussitanud oli. Morgan kompas seda sõrmedega ning tundis õmblusest marraskil nahka, mis sädemed talle pähe saatis. Kui keegi teaks, milline tunne on siis, kui su kolpa nüri saega pooleks nüsitakse, siis see siin on küll üpris lähedane, mõtles Morgan. Valu oli nii suur, et mees kartis, et oksendab kohe kogu rinnaesise täis.

      «Idioot oled või, raisk, ära puutu või ajad nakkuse veel sisse.» Arst, kui see oligi arst, raputas pead ja pomises vandesõnu. «Oleks pidanud kohe sideme ümber panema.»

      «Neetud, mis juhtus?» surus Morgan läbi hammaste ning tõmbles tahtmatult.

      «Ma ei saa niimoodi töötada,» ütles arst ja jättis õmblemise pooleli. Diivanil ta selja taga olid mitmed verest punased riidelapid ja arsti tööriistad, lisaks ka hõõguv triikraud. «Löö tal pilt eest, mul pole hetkel mingeid uimasteid anda.»

      Wales Grey kehitas õlgu ja lasi Morganist lahti. «See kõik on su enda heaks.» Ta haaras laualt püssi ning lõi Morganile päraga kõvasti vastu pead. Rahutu uni ja luupainajad võtsid taas võimust.

      Kui Morgan Must silmad avas, läks mõni hetk aega, enne kuni ta aru sai, kus ta oli. Kõikehaarav valgus hajus aeglaselt ainult nii palju, et oleks võimalik näha, ruum ujus silme ette ning võttis kuju. Wales Grey elutuba oli eelnenud tulistamisvõistlusele vaatamata üllatavalt heas korras. Mööbel oli tagasi paika pandud. Lõhutud akna ees lehvisid paksud kardinad, soe õhk tuulas tuppa. Adari violetne taevas paistis üle majatippude, pärastlõunane päike lõõmamas kaugel taamal.

      Morgani pea oli paks, silme ees virvendas. Ta tõstis voodilt ülakeha, ajades end küünarnukkidele, mis aga kohe alt vedasid. Mehe pilt hägustus, kui ta tagasi madratsile langes. Ta ägises ja ohkas, kogu jõud jäsemeist kadunud.

      «Vahi, kes lõpuks ärkvel on,» kõlas adarlase hääl. «Läks ka aga aega.»

      Valgus tundus Morganile liialt ere, torkis jäise pitserina silmis ning mees pigistas laud kinni. «Mis juhtus?» küsis ta. «Pärast seda, kui ma pihta sain.» Sõnade ütlemine valmistas Morganile talumatut piina, haavad küll ei valutanud, ent iga sõna järel oli mehel selline tunne nagu kolp lõhkeks. Keel oli ääretult paks, nagu niiskuse käes paisunud puitplaat, mis enam ei tahtnud põrandasse ära mahtuda.

      Wales naeris lühidalt. «Üks adarlane, kellele ma lõpus pihta sain, osutus üllatavalt visaks ja ei surnud esimese korra peale ära. Või oli asi energiaväljaga varustatud kaitsekilbis ümber ta keha.» Ta naeris taas. «Ei suuda otsustada, kumb.»

      «Ahah,»