Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

usun, et saad ka ise hakkama.» Ta viipas käega uimastilaadungi suunas. «Mul on siin kõik, mis vaja.»

      «Sa teed vist nalja.» Morgani näos ei peegeldunud märkigi, et keegi võiks siin ruumis üldse nalja teha. «Cara surm ei lähegi korda? See oli su sõber, kelle Caj maha laskis.»

      «Sõber!» pahvatas Wales. Toas kõlas vali naer. Väljast koridorist ja laosaalist kostsid veel mitmed püssilasud ja karjed, kellegi, arvatavasti politseirühma ülema käsud, millele järgnes kõrvulukustav granaadikärgatus. Uksest voolas sisse haihtuv suitsupilv nagu varahommikune udu, mis päikesele ruumi kingib. Korravalveüksus oli neile järele jõudnud.

      «Sõber,» kordas adarlane samasuguse mõnitava tooniga kui ennist. Ta silmis oli sama veider helk, mis igal korral, mil Morgan Carast viimastel päevadel rääkis. «Cara oli nuhk. Ja korrates sinu surematuid sõnu, miks peaks mulle üks nuhk korda minema? Ta üritas mind ära kasutada, rohkem kui ainult ühel korral. Jagas teavet vahistamisvolituste all olevatele isikutele, päästis nii mõnegi kuritegeliku raipe meie küüsist. Ja ta arvas, et ma ei tea. Ta tegi palju vigu, kõiki neist ei õnnestunud mul ära parandada.» Ta naeris, ristas sõrmed pea taga ning lõi jala üle põlve. «Mul on Carast täiesti ükskõik. Morgan, nuhid on kui rotid. Üks sureb, võid olla kindel, et kusagilt rentslist õnnestub tema asemel neli uut üles korjata. Pealegi, ma elasin üle selle, kui sina lakkasid mu juures töötamast, usu mind, elan üle ka selle, kui Mho Cara enam ei tööta. Vaata siin ruumis ringi. Tänu sinule olengi päris hea järje peal, kas sa ei arva? Naljakas, et säärased asjad käivad ringiratast.»

      «Käi sa ka!» Morgan tõmbas vasakuga kabuurist ühe püstolkuulipilduja, kuid enne, kui see tema kõrvadele Wales Grey surmamuusikat mängida jõudis, oli adarlane hüüdnud: «Oota!»

      «Anna mulle, raisk, üks põhjus, miks ma ei peaks sind täis mulgustama.» Morgan vappus nii pöörases vihahoos, et suutis vaevu-vaevu takistada sõrme päästikut surumast.

      Wales Grey ei näidanud märkigi, et oleks kas või üllatunud asjaolude sellisest pöördest. Ta ei näinud üldse välja kellegi moodi, kes teeb oma viimaseid hingetõmbeid. «Annan sulle hoopis kaks valikut.» Ta naeratas taas oma vastikut laia naeratust, mis muutus Morganile iga korraga üha jälestusväärsemaks. «Esimene valik, ja kõige ilmselgem, on muidugi mind maha lasta, ent see tähendaks, et sa peaksid veel viiekümnest korravalvurist mööda pääsema. Võin küll kahtluse vaekausi sinu kasuks kallutada, puhtalt pimeda optimismi ja uskumatu õnne pärast, ja olgu, suurel määral ka sinu oskuse pärast vaenlasi maha nottida, ent selle aja järel, kuni viiekümnes korravalvur oma vereloigus lamab, on Eden Caj juba ammu minema saanud.»

      Hääled väljast oli lakanud. Vaid mõned kiired sammud, üldjoones aga püsiv vaikus, ei laske, ei surmakarjeid. Lahing oli läbi, edukas haarang sooritatud. Wales Grey istus varakambris kui tähtis isand ennemuiste. Morgan mõtles, et viiekümnest politseinikust pole küll enam haisugi järel, pigem oli neid poole vähem, kuid adarlase mõte pidas vett. Ta oli siin vestlemisega niigi kaua aega raisanud, veel veidi ning Caj on ainult mälestus, mis aegade lõpuni ta südant torgib.

      «Ära muretse,» jätkas Wales. «Ma lasen sul minna. Ei mingit vihast vastukaja. Ma ei pea vimma.» Üle ta tintja näo jooksis taas see rõve naeratus. «Sul on veel võimalus ta kinni püüda. Võta sama alus, millega tulime, seal on koordinaadilugeja ning isegi kui Caj teeb kosmosehüppe, on sul tema sihtpunkti koordinaadid olemas. Kuid seda ainult siis, kui kiirelt tegutsed. Aeg jookseb, tikk-takk.» Wales tõmbas taskust sigaretipaki ning läitis ühe halvasti rullitud sigareti. «Tikk-takk, Morgan. Tikk-takk.»

      «Miks sa siis mu elu päästsid?» Morgan kiristas hambaid. «Enda juures? Kui nagunii siin reeta kavatsesid?»

      Adarlase silmis peegeldus kalk valgus, näol kõverdus muie. «Egas ma üksi siis siia sisse tungida oleks saanud. Tänud selle eest, muide.» Ta tõmbas mahvi. «Nüüd aga usun ma, et sul on vaja kuhugi minna. Tikk-takk.»

      Morgani peas kõlasid tuhat mõtet, miks ja kuidas ta peaks Wales Grey näo pudruks laskma, üsna samasuguseks nagu Donni oma enne, aga tuhande esimene oli ainus, mis luges. Kui Cajil õnnestub praegu lahkuda, on kogu vaev olnud asjatu. Kõige hullem oli aga see, et Morgan isegi ei soovinud Caji tappa, mitte enne küsitlemist. Wales Grey oli aga siin. Elus ja reetur ja raibe. Morgan raputas pead. «See ei ole veel läbi,» ütles ta, vihkamisehelk sügaval silmis. «Kui Eden Caji surnud keha põrandale langeb, võid olla kindel, et järgmisena tulen sinu juurde. Tuleb hetk, mil sa pole ümbritsetud oma korravalvest. Ma otsin su, raisa, veel üles.»

      Adarlane kehitas õlgu. «Kes teab, äkki otsin hoopis mina su üles.» Wales tahtis veel midagi öelda, ent Morgan oli juba toast minekut teinud. Vahel tuli mõelda homse peale, mitte ainult praegusele hetkele. Mugav oleks muidugi olnud Wales maha lasta, ent pärast oleks põgenemine olnud kõike muud kui lihtne. Ainus, mida ta loota sai, oli see, et jõuab enne aluseni, kui adarlane alluvatele uued käsud hüüab.

      Kahetsus kriipis ta hinge, kahetsus, et ei saanud Walesile püstolkuulipildujaid lähemalt tutvustada, kuid aeg oli kallim kui hetkeseisune neimaiha adarlase vastu. Wales Grey liigub aga kättemaksunimekirjas kõige ülemisele positsioonile. Morgan tegi koridoris rõõmust rõkkavate korravalvurite vahelt endale teed ning nägi silmanurgast, kuidas esimesed politseinikud kontorisse sisenesid. Püstolilasud korravalveülema rindu oleksid läbi klaasakna ta kohe reetnud ning näidanud, kuidas Wales tapeti. Seejärel oleks aga maha lastud tema. Eden Caj pidi hetkel olema piisav. Pidi olema.

      Hõljuk oli samas kohas, kus Morgan ta jätnud oli. Mootor undas, alus tõusis Najari südamekorrustel põrandalt ning Morgan alustas pikka ja sakilist teekonda tagasi pilvelõhkujast välja Adari lillaka valguse rüppe. Elektrooniline andmeplokk vedeles kõrvalistmel, ent seekord ei hoolinud Morgan suurt ettevaatlikult sõitmisest. Hõljuk tabas järjepidevalt tunneli seinu, kriipis külgi ja pani Morgani sees vappuma. Kiire minek nõudis kontrolli ohverdamist, Morganit huvitas vaid niipalju, et alus oleks võimeline kosmosesse tõusma ning Eden Caji kinni püüdma. Kõik muu oli tühine.

      Viimaks jõudis alus tunnelist välja, valgus pimestas Morgani silmi, ta pühkis pisaraid ja otsis meeleheitliku pilguga Caji alust. Seal, üleval, liikudes kui välk, üha kõrgemale ja kõrgemale. Kuigi Wales Grey oli närakas ja sõnamurdja, oli ta kas tahtmata või tahtlikult Morgani varustanud parima võimaliku korravalvehõljukiga. Alus oli küll maskeeritud tavaliseks tsiviilaluseks, ent masinad selle sees olid enamat tavalistest. Andurid tuvastasid eemalduva aluse ning tegid kindlaks, et sees istus justnimelt Caj.

      Morgan haaras võimalusest, suunas juhipuldi üles ning hõljuk tõusis suurima metropoli kohale selles universumi sektoris. Viola, Adari ainus linn. Lakkamatu elu ja kustumatud tuled täitsid Violat ööpäevaringselt, miski ei olnud siin iial liikumatu. Lillakas taevas särasid tähetäpid, kutsuvalt, ootavalt, avasüli vastu võtmas. Üle taevakaare sirutusid virmalised, helerohelised ja lillad Põhjatuled, vaatamas alla linna ja sälguliste mäetippude peale, ja kahele hõljukile, mis mõlemad põgenesid omil põhjuseil avakosmose poole.

      Morgan lülitas sisse koordinaadilugeja ning sisestas sinna Caji aluse andmed. Hõljukid tõusid, mõned minutid möödusid, atmosfäär hõrenes ning Viola jäi kilomeetrite kaugusele alla. Aeglane liuglemine Adarile laskudes ei tulnud kõne allagi, siin ei olnud enam aega kaotada. Lõpuks olid nad mähitud pimeda eimillegi sisse. Kosmos oli nad vastu võtnud. Eden Caji alus vähendas kiirust, olles ikkagi Morganile kättesaamatu. Korraga alus justkui värahtas ning oli siis kadunud. Järel olid vaid vilavad tähed. Morgan vaatas hõljuki juhipuldis olevat ekraani, kuhu ilmusid koordinaadid. Tähevõrk. Eden Caj põgenes Tähevõrku. Morgan ei hakanud pead vaevama põhjustega, miks miljonist erinevast võimalusest just Tähevõrk, ning lõi ka enda masinasse koordinaadid.

      Korraga hakkasid aga anduritulukesed punaselt vilkuma ning piiksuma. Adarilt lähenesid laevad. Morgan viivitas lahkumisega ning tegi anduritel veel ühe analüüsi. Neetud, mõtles mees. Lähenevad alused olid korravalve omad. Wales Grey võis küll tal minna lasta, kuid oma mehed siiski talle kannule saata. Tõenäoliselt oli adarlane juba enne selle neetud haarangu alustamist kavatsenud teda alt tõmmata. Morgani suunurgad tõmbusid üles. Aasta tagasi oleks ta tõenäoliselt säärast võtet ette näinud, ent nüüd mõlkus meeles vaid Cara eest kätte tasumine.