Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

lendas. Ainult et sellel siin ei olnud laserpüssi, vaid võre.

      «Kust selline alus?» küsis Morgan.

      Rag takerdus sõnadesse. «Noh, tead,» vehkis ta käega. «Sealt, noh.»

      «Sealt?»

      Rag pomises midagi omaette ning istus hõljukisse. Rohkemat ei õnnestunud talt teada saada.

      Nad lendasid Tähevõrgu kivimajade vahel, läbi kesklinna eliaadide aguli poole. Adari kuum vulkaanikest oli Elialt pärit elanike jaoks liialt palav, nende rass ei olnud säärase lämbe ja kõrvetava kliimaga harjunud. Tähevõrgu tormituuled ja iga päev värskenduv õhk sobisid aga suurepäraselt. Kõrgel ülal oli pool taevast kaetud Rourge pruuni pinnaga, mitmed meteoriidikraatrid ümmarguste aukudena planeedipinda katmas. Adari verine plekk oli kauge ja jõuline, helesinise taeva sees oma kohta hoidev. Tänavad olid veekihi alla peidetud, lompides siramas päikesevalgus ja hõljukivari, kui Morgan ja Rag üle kihutasid. Elanikud olid liikvele läinud, rahvas alustas igapäevast sagimist niipea, kui torm läbi sai. Inimesed, adarlased ja eliaadid läbisegi, mõned universumi kaugematest otsadest pärit põgenikud ja uut elu alustanud tulnukad sektoritest, mille elanikud tavaliselt nii kaugele ei rühkinud. Kõrgete hoonete vahel huilgasid arvukad hõljukid, alused siia-sinna püüdlemas, suunatuled vilkumas samamoodi nagu asutuste neoonvärvides nimesildid hoonete seintel. Oli üsna keeruline mõelda, et tegelikult oli Tähevõrk ainult paari sajandi vanune koloonia. Ehitiste ja elu mastaapi arvestades oleks see paik võinud siin olemas olla juba aastatuhandeid.