Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

sammude eemaldumist, mingisugust askeldamist klaasidega ning uusi samme, mis üle põranda lähemale astusid. Wales toppis talle kõrre suhu. «Joo!» kamandas ta, hääletoon veidi külm.

      Morgan tegi nagu kästud. Pikk sõõm. Vee jaoks tundus liiga kange, ent siiski piisavalt mahe, et kustutada janu ning olla samal ajal mõneti võimeline elujõu tagasitoomiseks.

      «Pärast viimase mehe neutraliseerimist ja veendumist, et ilma esmaabita sa hakkama ei saa, kutsusin arsti.»

      Õigus, mõtles Morgan. Kahtlane tegelane, kes tema külge ja kaela õmbles. Milline saab olema lõpp-produkt, näitab ainult aeg. Aeg näitab piisava ootamise korral alati kõiki vastuseid.

      «Pole just parim arst, ega ka ta parim töö, aga üle prahi ikkagi, eriti veel arvestades seda, et haiglasse ma sind viia ei saanud.» Wales tegi pisikese pausi. «Kurjategijail ja piraadikapteneil ei tasu seadusliku toetusega liialt optimistlikult arvestada. Kui just pärast üheotsa piletit vanglasse ei soovi saada.»

      «Mis sai õnneküttidest?» Küsimus pani Morgani oigama.

      Wales naeris jälle. Morgan suutis ette kujutada endaga rahulolevat irvet adarlase näol. «Lasin nad ära koristada. Korravalvureil on samuti omad sidemed.» Ta andis Morganile uuesti juua. «Politsei andmebaasist sain näpujälgede kaudu teada vaid pisisulide nimesid, ei enam kui Petty Trifli laadne kõnts Tähevõrgus. Küllap lootsid ühe pauguga haljale oksale jõuda. Või kahega, meid on ikkagi kaks. Noh, enam nad igatahes kedagi ei tülita.»

      Morgan tegi ennastsalgava pingutuse ja avas uuesti silmad. Pilgutas mitu korda kiiresti ning suutis lõpuks valgusega harjuda. Wales oli riideid vahetanud, tal olid seljas adarlastele tavapärased tumedates toonides sametriided, punane kuub ning sügavsinised püksid, sama tintjad kui ta nahk. Ta seisis seina ääres, mille taga Morgan tulistamise ajal redutanud oli, ning tõmbas käega aeglaselt üle püssilasu jälgede.

      «Äkki saad aukudesse riidepulgad riputada,» ütles Morgan ja naeris omaenda nalja peale. Iiveldus tuli kohe tagasi, mees võitles paar hetke ning suutis selle alla suruda.

      Wales ei naernud. «Sihik oli sul ikka paigast,» ütles ta. «Vähemalt on sein paremas seisus kui sina. Kuidas olla on?»

      Morgan ei vastanud selle peale midagi. «Ära muretse,» ütles Wales, seekord takka naerdes. Morgan ei leidnud, mis antud olukorras nii naljakas oli, ent ka tema huumorimeel ei olnud iial oma tugevusega hiilanud. «Sa oled nii palju uimasteid täis topitud, et piisaks isegi mõne metsiku eluka jalust niitmiseks. Maga veel ja kui sa ärkad, oled ehk isegi eluks kõlblik.» Wales tõusis ja pöördus.

      «Miks sa mind aitasid?» küsis Morgan äkitselt ning adarlane seisatas poole tee peal kööki. «Miks sa mul lihtsalt surra ei lasknud? Oleks ju väga lihtne olnud. Kõvasti odavam kah.»

      Wales seisis ikka veel seljaga Morgani suunas, pool nägu paistmas. Mingi veider helk oli ta silmis, ent Morgan ei olnud kindel, kas ta kujutas seda hoopis ise ette. Adarlane vaikis hetke, siis kehitas õlgu. «Ega Eden Caj ja Punane Kuuvari end ise püüa.»

      Morgani laud vajusid aeglaselt kinni.

      «Vaip on niisama hästi kui puhas,» märkis Morgan elutoas laua taga istudes ja taldrikult süüa kugistades. Tühjale raamile oli asenduseks pandud uus aken, kardinad olid kõrvale tõmmatud, violetne öövalgus täitis kõik, mis akna taga. Morganile oli pärast kolmekümnetunnist und hing enam-vähem sisse tulnud, ning sellega koos ka täitmatu nälg ja nüüd hävitas ta järgemööda kõike, mida Walesi külmkapis leidus. Kui osa eluvaimust kehast lahkub ja eliaadide kombel öeldes läbitakse hall vari, tuleb kõik pärast mingil moel tagasi saada. Hakatuseks arvestas Morgan kilo praelihaga.

      Wales tunnistas kohta, kus palgasõdurite jõugu pealiku kaelast oli verd vaibale pursanud. Heledal vaibal laius suur krobeline vereplekk, sama lillakas kui Adar ise. «Peaks uue ostma,» ütles ta. Taldrik tema ees oli tühi, ainult poolik leivaviil säilis õhtusöögist. «Sinu süü, neetud.» Ta silmad vilksasid väledalt Morganile. «Vaip ja aken ja kõik need augud mu seintes. Pidin isegi osa tehnikast välja viskama samal ajal, kui sina magasid ning parematest jahimaadest und nägid.»

      Morgani mõtteist sööstis läbi eelnenud unenägu ja ta judises. «Pole olemas paremat jahimaad kui see, millel praegu sammume,» vastas ta kahe suutäie vahele. Mho Cara mõrvari püüdmine, paremat ja õiglasemat rada oli raske tahta. Kui ehk välja arvata Cara elus olemist. Ent tagasi minna ei saa. Kõik on aus. Varsti jõuab verevõlg Cara tapjani ning Morgan vajutab tema kaela samasuguse kuuma klaasijälje nagu röövjõugu pealikule. Või ajavad asja ära kaks ustavat püstolkuulipildujat. Kumbki variant sobis.

      «Kui ma selle Donni kätte saan, on mu tuju kohe palju parem,» ütles Wales. Ta viskas jala üle põlve ja sügas oma punast juuksepahmakat. «Kavatsen talle väänata kogu Grey majapidamise arve. Või ta elu asemele nõuda.»

      Morgan ei vastanud, lihtsalt mälus ja neelas mõne hetke vaikuses. Toit oli harva nõnda hüva ning poolsurnud inimvarele maitses äratav toidukord nagu täidetud lubadus.

      «Ma eeldan, et sul on olnud ka napimaid pääsemisi,» vahetas Wales teemat.

      Morgan muigas. «Mitte palju. Ent tõele au andes olen ma kõigist neist kordadest ühte asja õppinud.»

      «Mida?»

      «Selliste asjade eest võiks palk tiba suurem olla,» ütles Morgan valuoige järel. Söök oli täitev ning ta tundis, kuidas ramm tasapisi tagasi kehasse voolas. Uimastite mõju oli läinud, aga sant enesetunne polnud veel kuhugi kadunud. Hoolimata sellest, et kael tuikas ja külg oli ikka veel kui tules, vandus valu pikkamööda alla. Hall Vari Donniga kokku lepitud kohtumisele Punase Kuuvarjuga läksid nad kaks õhtut hiljem.

      Punase Kuuvarju operatsioonikeskus asus hiiglaslikus hoones, mis tegutses Adaril omaette linnaosana. Najar, kolmekümne kolmas kvartal, mis jättis kõik teised kaugele enda varju, tähistas suurimat pilvelõhkujat Rourge verisel kuul. Wales suunas hõljuki läbi õdusa õhtuse loojangukuma maandumisplatvormile hoone keskosas. Taevas oli selge nagu alati, lillaka valguse taustal paistis pruuni planeedi üüratu poolkera.

      «Sa arvad, et see ongi koht?» küsis Morgan, vaadates ehitist läbi hõljukiakna.

      «Oleks ütlemata niru, kui ei oleks,» vastas Wales, platvorm lähenemas. «Aga jah, ma usun, et see ongi koht.»

      Pilvelõhkuja seinal olid mitmekümne meetri suurused tohutud tähed, mis tõenäoliselt olid kunagi elektriga läidetult eredalt helkinud, ent nüüd tuhmid ja unustuse hõlma vajunud. Najar. Mõni liitettevõte, ammu pankrotti läinud, ainus pärand ajalukku lagunev hoone ja rohkem ruumi, kui keegi eales ära suudaks kasutada.

      Morgan hõõrus meelekohti ja kontrollis, et püstolkuulipildujad oleksid laetud. «Ma ei suuda uskuda, et korravalve varem seda kohta üles ei leidnud,» ütles ta. Õmbluskohad ta kehal kipitasid, kael saatis pidevalt mehe mõistusesse signaali, et on vaja kratsida ja kohe. Vaid üks rõõm tuli esile, nimelt oli Morganil meelest läinud gravitatsiooniseade randme ümber, see enam ei sügelenud ning Morgan ei pannud seda isegi tähele, just nagu Wales oli lubanud. Kui seda võis üldse rõõmuna arvesse võtta. See-eest sügelesid õmblused kaelal ja küljel, justnagu oleksid lugematud kirbud otsustanud sinna oma pesa teha.

      Wales ainult naeratas. «Polnud võimalust. Ja Kuuvari on üldiselt päris ettevaatlik olnud, igasuguseid suvalisi tegelasi nad enda juurde ei kutsu.»

      «Mis muutus?»

      «Iga päev poole miljoni ühiku eest Rooti ei osteta.» Hoolimata enesekindlast olekust ja naerul suust tõmbus adarlase laup higiseks, piisad sillerdamas tintjal tumedal nahal. «Tõenäoliselt on oma osa mängida Morgan Mustal.»

      Morgan turtsatas. «Minul?»

      «Sinul jah. Vaevalt et Kuuvari oleks enda keskuses kohtumisega nõustunud, kui nõudja poleks olnud suur ja kuulus Morgan Must, universumi tagaotsitavaim piraat.» Viimased kolm sõna hüüatas Wales ülespuhutult uhkustaval häälel. «Kuigi kas uimastite müümine pole mitte samm tagasi?» Adarlane naeris ja Morgan mõtles pettunult, et see irve jääbki talle näkku tembeldatuks.

      «Ühikud on ühikud.» Morganil tõmbus lisaks