Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

vastu maad, suust pääses valla nigel kähin. Noormehe sinised silmad jooksid vett, pikad heledad juuksed kleepusid leemendava ja verise näo külge.

      «Palun,» kõlas kurguõõnest hädine soov. Poisi käed olid harali, rind kerkis ja langes, kerkis ja langes kiiretes paanikast läbiimbunud hingetõmmetes. Suu oli vaevu avatud ja muutis hääletult kuju, paludes, anudes, silmad samal ajal Morganile suunatud.

      Morgan kohendas vasakut kätt ümber püstolkuulipilduja pideme, päästik higist libe. Ta silme ees virvendas Mho Cara nägu, mitte et see poiss siin kuidagi surnud sõbra moodi oleks olnud, kui ehk silmade ja juuste värv kõrvale jätta. Poiss ta ees oli kõigest unelmaid täis eksinud hing, kes midagi muud peale Punase Kuuvarjuga liitumise teha ei osanud. Me kõik oleme oma olukordade ohvrid, oli Cara kunagi öelnud. Morgan surus hambad nii kõvasti kokku, et silmad ähvardasid pesadest välja tungida. Mille neetu pärast ta mõistus nüüd tardus? Ümbritsev lahingukära oli korraga meelest läinud, siin hiiglaslike kastide vahel polnud hetkel veel eksinud kuuli või laserivihu ees vaja hirmu tunda. See armetu uni oma koolnunägudega oli kõik, millest Morgan hetkel mõelda suutis. See ja tontlikult lõhanud metallkast. Üks kord, ja see poiss siin polnud üldsegi vajalik asjapulk.

      «Jookse,» surus Morgan läbi hammaste, olles pooleldi üllatunud ja pooleldi uhke, et suutis eneses sellise otsuse tarvis niipalju julgust leida. Ta isegi ei mäletanud viimast korda, kui ta kellegi niisama minema lasi. «Jäta see neetud Kuuvari ja alusta mõnes muus kohas uuesti.»

      Poisi silmad ümardusid suuremaks, suu vajus jahmatusest rippu. «Misasja?» päris ta.

      «Jookse,» kordas Morgan. «Viska need Kuuvarju mõtted peast ja lahku Adarilt.» Ta naeratas ja surus relva kabuuri. «Jookse.»

      Poiss pani suu kinni ja naeratas. Vahel oli elus ka veidi õnne, kui saatus vastu naeratab. Muie ta näol oli siiras ja soe ning Morgan noogutas talle julgustavalt. Ent poisi kurgust väljus uus häälitsus, palju valjem ja palju õudsem ning naeratus ta näol kustus. Ta suu valgus midagi täis, punane nire üle huulte voolamas. Ta avas huuled ning pahvatas särgile püssilasu kõrvale verise mulina. Kõlas kolks, kui ta kukkus ja pea vastu põrandat lajatas, taevakarva silmad kõrgelt laelt tuge otsimas.

      Morgan pöördus ümber, kaks püssipära tulistaja poole suunatud. Adarlane naksutas takka kihutavalt keelt. «Tapad või mängid?» küsis Wales Grey. «Tatikale lootuse jagamine ning seejärel kuuli kõhtu tinutamine on külm, isegi sinusuguse kõntsa jaoks. Kulutad siin niisama aega. Teeme kärmelt.»

      «Raisk sa nii tegid?» röögatas Morgan. «Ta oli, ta oli. Raisk!» Kogu kõhklus ja õige valiku tegemine olid korraga asjatuks muudetud, kogu moraalne otsus, mida tal nii keeruline oli vastu võtta, kadunud. Poiss ta selja taga oli teisele poole taevakaart saadetud, põrand verine, hing läinud.

      Wales Grey silmis sähvatas raevuhelk. «Vabandust, et ma su väikese kõrvalprojekti veidi kiiremini maha lõin, aga meil on töö teha. Nii et võta end kokku ja lähme vaatame, mis mastist see Eden Caj tehtud on.» Seda öelnud, oligi ta läinud ning jätnud Morgani üksi noormehe laiba kõrvale.

      Morgan vaatas poisi avatud silmi ning hakkas korraga värisema. Miks, ei suutnud ta mõista. Ta ei tardunud kunagi. Välja arvatud Petty Triflit tagudes. Välja arvatud pärast plahvatust. Välja arvatud kaks sekundit tagasi. Morgan Must, universumi kardetuim piraat, mees, kes kasvatas endale ühtäkki südametunnistuse. Ta sülitas ja vandus. Neetud unenägu. Õmmeldud külg ja kael tegid ühtäkki tulist valu, lahingu alguse meeletus oli möödas ning kui Morgan pead pööras, tekkis tal tunne, justkui keegi saeks ta kaela. Morgan kummardus ja sulges poisi silmad. Veel üks raisatud elu. Mõttetu, mõttetu raiskamine. Ta ei tahtnud silmi pilgutada, kartes, et see neetud luupainajalik pilt välgatab iga kord, kui ta silmad sulgeb. Ei, sellele ei tohtinud hetkel mõelda. Cajile ei tohtinud anda võimalust põgeneda. Morgan kontrollis, et salvedes oleks piisavalt laskemoona, ning sööstis siis Walesile järele.

      Sild oli täiesti kaitseta. Tundus, nagu oleks Punase Kuuvarju mehi tabanud kollektiivne segadus. Suits hajus vähehaaval, metallkasti tükid ja selle sisu olid mööda laopinda laiali lennanud, põlevad laigud nüüd põrandat ja konteinereid katmas. Wales Grey varjus ühe katkise konteineri taha, üks põlv maas, ja sihtis oma automaatpüssiga kaugusse, sillal seisvate sõidukite vahelt läbi. Enamik palgasõdureid oli jooksnud löögirühmaga tegelema.

      «Nad tulevad tagasi,» ütles Morgan kohale jõudes, poisi koolnunägu ikka veel jõuliselt mõtteisse surutud. «Küll meid mingi uus kamp vastu võtma saadetakse.»

      «Oota.» Wales tõusis. «Hetk on aega.»

      «Oota?» Caj oli juba minekut teinud, nüüd polnud küll mingi aeg oodata. «Mida sa oodata tahad, nüüd on hetk, mil peab kiirustama. Siis, kui segadus veel püsib.»

      Wales oli hõljukist saatja kaasa võtnud ning uuris nüüd seda. Mingi heli kõlas sealt, rohkem küll müra ja arusaamatu kui selge sõnum. «Üks hetk.»

      Morgan hakkas just ütlema, et on minek ja kõik, kui laovälja kaugem sein järele andis. Mürin oli sama kõva kui ennist plahvatava metallkastiga, ent nüüd varises kokku sein. Hiiglaslikud lahmakad kivi ja metalli paiskusid vastu laopõrandat, tolmupilv nende all teed otsimas. Põrand värises kui maalihke all ning Morgan oli üsna kindel, et kohe vajub kogu Najari linnaosa kokku. Ent hiigelhoone pidas vastu. Tekkinud avausest lõõmas sisse valgus ja Adari violetne taevas. Ja tosinkond korravalve hõljukit, suure lahingulaevaga eesotsas.

      «Nüüd,» hüüatas Wales ning sööstis kohalt.

      Morganil läks hetk aega, enne kui ta aru sai, ning tormas seejärel adarlasele järele. Pea kõrvalt vuhisesid mööda lasud, ta tõmbas end küüru, justkui see aitaks kuulide vastu. Ent nüüd oli täpsuslaskjatel sihtmärke enam kui vaid nemad kaks, hõljukid jäid maapinnast meetri kõrgusel pidama ning nende ustest tulvas välja sõdureid, sinakashalli riietatud üksused, kogu pead katvad kiivrid valgust ja lahingumöllu peegeldamas.

      Silla ületasid nad kiiresti, Wales viipas rühmale sõduritele, kes nendega ühinesid, ülejäänud jooksid omi korraldusi täitma. Kümmekond adarlast ja Morgan liikusid edasi, Najari ja Punase Kuuvarju südamesse, laoväljalt ära. Pikk trepp viis nad avarasse koridori, üsna samalaadsesse nagu laoväli, konteinerid ümberringi, ühel pool sügavusse kaduv ruum, milles tõenäoliselt veel enam konteinereid leidus. Wales viipas käega, mehed suundusid koridori lõpu poole. Üks meestest suundus kolonni etteotsa, silm automaatpüstoli sihikule surutud. Lask tabas teda otse näkku, keha jõnksatas, relv paiskus käest, pea plahvatas kui pehme puuvili.

      Eden Caj, mõtles Morgan. Säärase lasu suutis teha vaid pumppüss ning sedagi vaid siis, kui on korralikku lasujõudu juurde lisatud. Enamik korravalvuritest oli katte varjus liikunud, vaid sel vaesel hingel ei olnud piisavalt taipu jagunud. Morgan oli kõige lõpus, selg vastu konteinerit surutud, kaks püstolkuulipildujat suunatud sinna, kust nad just tulnud olid. Iial ei võinud teada, millal keegi otsustas selja taha hiilida. Las Wales ja tema alluvad talitavad eesolijatega. Caji juurde poleks ta hetkel niikuinii jõudnud, mitte kõigi Kuuvarju liikmetega nende vahel. Aga pärast seda, kui ridu on veidi hõrendatud, miks mitte. Kõik on aus.

      Wales jagas meestele käsklusi, kõlasid lasud, Morgan ootas. Seda polnud ta iial armastanud kuigivõrd teha. Ootamise ajal tekkisid mõtted. Mida teha, mida tahaks teha, mis oleks võinud olla. Mis võib saada. Eden Caj oli ikka veel vabaduses. Ent mitte kauaks, kui vähemalt mingisugune tasakaal siin elus olemas on. Kuulid põrkasid vastu metalli, laservihud hajusid vastu kivi, jättes maha tumedad tahmaplekid. Morgan nägi vähemalt kahte korravalvurit langemas, vaid kaaslaste hõiked ja ähvardused üle surma lävepaku kõrvus kajamas. Ta sihtis, vajutas päästikutele ning suutis ühe Kuuvarju liikme kolba sisse mõned kuulid saata. Ühtäkki olid nad taas liikvel, niipalju kui neid alles oli. Kuus, sedakorda, koos Morgani ja Walesiga, ent kui nad koridori ületasid, lamas maas veel rohkem Caji surnud alluvaid.

      Koridori lõpus oli teine suur laoruum, sedakorda küll väiksem kui see, kuhu nad maandunud olid. Kõle ja värvitu paik, metall igal pool ümber. Kuuvarju mehi oli üsna vähe ning Cajist polnud märkigi. Morgan suutis ühe ettejuhtuva sõduri maha lüüa. Poissi ei olnud ta suutnud vabadusse lasta, selle pani ta Walesi arvele. Ent nüüd peksles peas