Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

kolm korravalve alust. Morgan suunas laeva kuu poole, Rourge pruun hiigelplaneet selja taga. Ta soovis kõigest hingest, et Cara oleks hetkel temaga olnud. Üks mees aluse kahuritel andnuks enam kui võimaluse ja Cara oli olnud osav laevu nottima. Kui miski üldse sellel tsiviilaluseks maskeeritud hõljukil puudus, oli see juhipuldis istuva mehe kaitse. Kahurite sihtimiseks oli vaja kõrvalistujat.

      Miskipärast oli Tähevõrgu taevas ääretult tume, halliseguse pilvekihi sees vahtisid vihkaval pilgul tumedad laigud, mis ringina keerdusid. Morgan vaatas juhipuldil olevat kella ning kortsutas kulme. Täpselt viis hommikul. Torm ei olnud Tähevõrku tulekul. See oli juba kohal. Hõljuk rappus, kui korravalve kahurite lasud ning laservihud veidi mööda lendasid. Morgan manööverdas manuaalpiloodi režiimis hõljukiga nende vahel ringi, silme ees keerlemas kuu, kuhu tal hetkel polnud mingit soovi maanduda. Ent kolme korravalve aluse maha võtmine ilma kahuriteta oleks olnud liialt suur katsumus. Vaid hõljukipüssidega oleks ta hätta jäänud, kolm ühele olid väljavaated, millega Morgan ei soovinud vastamisi astuda. Siiski oli ta tulnud liialt kaugele, et nüüd pooleli jätta. Oli ainult üks võimalus. Ta suunas aluse Tähevõrgu atmosfääri, jälitajad kuklasse hingamas.

      Taevas ulgus, hõljuk sisenes vappuvasse marutuulde, mis segunes välgu ja vihma ja vaenuseguseks tormiks. Mürises, mille peale Morganil klomp läbi kurgu trügis. Alus vappus ja mees polnud üldse kindel, et suudab kontrolli hoida. Need mürtsud ei olnud tormi omad. Need olid kahurid. Hõljuki mootorimüha mattus rajumürina alla, välgud läbistasid eemal taevast ning täitsid tuhmi taeva hetkeks tontliku heledusega. Morgan otsustas jääda pilvekattesse, siin oli vastastel oht langeda sama suur kui temal, ühtsed võimalused erinevalt kosmosest. Torm väntsutas laeva kui poid möllavas ookeanis, Morgan lülitas sisse aluse stabilisaatorid ning energiakilbi. Ehk aitab välgu vastu. Õhkõrnad väljavaated on paremad kui olematud väljavaated. Juhiekraan näitas, et korravalve kihutas endiselt takka.

      Sarnases tormis oli ta aastate eest neli kosmoselaeva kaotanud, kui ta piraadijõuk oli Scylla kolooniat rüüstama läinud ja neil ei õnnestunud tugevasti kõikuvas atmosfääris orkaane edestada. Kui too kord midagi õpetas, siis seda, et instinktidele tuli alati lootma jääda. Morgan lülitas välja hõljuki kiirenduse ning alus justkui seiskus. Korravalve kolm laeva möödusid temast kui postist, Morgan vajutas teist korda nuppu ning hõljuk taastas kiiruse. Kolm alust, kolm sihtmärki. Morgan valis lähima ning andis hõljukipüssidest tuld. Laservihud tabasid märki, plahvatus sähvatas hetkeks kui lõkkesse visatud õli ning lõhkine metallkest langes pööreldes pilvede sees alla. Kaks alust tõmbusid lahku, kumbki omale poole, ning Morgan järgnes neist ühele. Sõrmed surusid päästikutele, hõljuk andis tuld, laservihud tuiskasid edasi. Alus vappus lasujõu all, ent mitte nii hullusti kui kahuritega tulistamisel. Kahuritega oli lihtne, ei pidanud isegi pihta saama, piisas, kui plahvatus oleks vaenlase lähedal ning alus lööklaine jõust rivist välja läheks. Laserpüssidega ümber käimisel pidi olema oskust, veel enam aga õnne, et pihta saada. Ent säärases tormis olid olud veelgi viletsamad.

      Tuhm peegeldus ning tulvavee taoline vihmasadu aknal muutsid nägemise halvemaks kui pimedaimal ööl. Isegi hea tahtmise korral ei oleks olnud palju näha. Alatasa kuju muutvad pilved ning sähvivad piksenooled suunasid tähelepanu mujale ning lõid täiuslikku katet, mille taha varjuda. Oli täielik õnn, et Morgan oli suutnud ühe laeva esimese lasuga alla tulistada. Ta üritas eesolevat alust juhiekraanile lukustada, ent piloot tema ees keerutas ja pööritas oma masinat, nii et see oli pea võimatu. Pidi kindlaks jääma manuaalsihikule.

      Tormimüra läbistasid paugatused, kui lasud Morgan Musta hõljukit tabasid. Neetud teine alus oli ta kirbule võtnud ning andis tuld. Laevamootor vingus, kokpitti täitis kirbe õlihais. Energiakilp polnud teab mis palju aidanud. Juhiruumis lõid vilkuma avariituled, Morgan klõpsutas tagavara kaitsekilbi lülitit. Midagi ei juhtunud. Teistkordselt sama võtte kasutamine ei tulnud kõne alla, kiirendust oli nüüd hoopis rohkem tarvis. Morgan suunas hõljuki eesolevasse tumedasse pilverünka ning hoidis hinge kinni. Higi kogunes laubale, parema käe ranne andis lõikavalt tunda. Ta ei pannud ärevuses isegi õmblusarme tähele, ent oli üsna kindel, et kui ta kiiresti kuhugi varju ei saa, võtab varsti ta üle võimust palavik. Ta väljus pilvevallist väheke selgema taevajupi sisse ning nägi eesolevat alust. Hõljukipüssid saatsid ettepoole laservihke, millest ükski ei tabanud. Jälitav hõljuk oli tal kohe kannul, lask tabas Morgani aluse rootoreid. Ehk oli see isegi hea, et Morgani alus ilma hoiatuseta järsult allapoole langes.

      Ühtäkki läbistas taevast välgunool, mis mähkis end aluse ümber, mida Morgan ei olnud tabada suutnud. Säravvalge pikne liikus edasi teisele korravalvurile ning täitis mõlemad hõljukid särinaga, mis väikesed kosmoselaevad juhitavusest välja viis. Morgan ei näinud, mis nendest sai, ent midagi head see ei tõotanud. Neile vähemalt. Tema jaoks tähendas see aga kõigi vastaste kõrvaldamist, kuid suurt rõõmu sellest veel tunda ei saanud. Ta enda hõljuk oli tegemas oma viimseid liigutusi.

      Morgan suunas kogu mootorijõu pihtasaanud rootoritesse, ent need ei allunud tema kontrollile. Tagavaraenergia ei märkinud suurt muutust. Morgan klõpsutas laeva stabilisaatorite nuppe, ent kõik oli justkui otsustanud töötamast lakata. Alus langes kaelamurdva kiirusega, juhiekraan näitas peatset kokkupõrget kilomeetreid allpool asuvate hoonetega. Hoonetega! Morgan mõistis, et oli Tähevõrgu linna lähedal. Vähemalt midagi head, kui tal peaks õnnestuma alusega vastuvõetavalt maanduda, ehk siis niimoodi, et ta ei saaks surma, on lootust, et torm ei pilluta teda samamoodi kui seda õnnetut hõljukit, mis ta juhtimise all kohe-kohe purunemas oli.

      Morgan otsustas viimase meetme kasuks. Kui läheb läbi, tore, kui mitte, siis peab keegi tema laiba hõljukijäätmete vahelt välja tirima. Ei saa olla halvem kui praegune olukord. Morgan hingas sügavalt sisse ning pühkis silmist higi. Siis lülitas ta mootori välja. Rootorid lõpetasid pöörlemise, mootor lõpetas undamise, kõik tuled kustusid. Kokpiti ainus valgusallikas oli hall tormivari ning ülal sähvivad välgud. Hõljuk langes lõputult keereldes, Morgan turvavööga vastu juhitooli surutud, silmad hägused ning tuim tunne peas pekslemas. Ta vajutas sama nuppu uuesti. Midagi ei juhtunud. Ühe meeleheitliku hetke vältel sai talle ilmsiks, mis nüüd saab. Läbimõeldud otsus ei tundunud enam üldse nii mõistlik kui hetk tagasi. Ta klõpsutas mootorit sisse lülitavat nuppu uuesti, ent midagi ei muutunud. Neetud. Morgan Must, tükkideks purunenud hõljukiga Tähevõrgu tormi all rentslisse voolamas. Niimoodi ei saanud see lõppeda. Ei tohtinud. Kõik on aus, mõtles ta. Tema elu ei olnud millegi poolest tähtsam kui need, kelle oma ta oli võtnud. Aga neetud, kui tal poleks olnud veel palju asju teha.

      Ta kangutas juhtpaneeli armatuurlaua küljest lahti. Kokpitti tõusis kärsahais ning tossupilv. Mõned juhtmed olid läbi põlenud. Ta lükkas need kõrvale ja uuris sisemust. Peened mootorit ühendavad juhikaablid olid aga terved. Morgan kakkus need lahti ning toppis ükshaaval tagasi sisse. Sunniviisiline taaskäivitus. Ta surus uuesti mootorinuppu.

      Kokpiti tuled lõid põlema, rootorid hakkasid pöörlema ning juhiruumi täitis undav avariiheli. Morgan suutis hõljuki mõnevõrra kontrolli alla tagasi võtta ja selle iiveldamaajavast keerlemisest välja tuua. Ta üritas kõigest väest hõljukinina kõrgemale tõsta, ent laskumiskiirus oli ikka veel kaugelt liiga suur. Tähevõrgu siluett võttis tormi sees kuju, Morgan suunas hõljuki linna lääneosa suunas. Mida ligemale ta Lühtrile saab, seda suurem oli võimalus, et ta kõrtsi ka elusalt jõuab. Marian avab talle ukse ning laseb ta tormi eest varju. Hommikul on võimalus Eden Caji otsima minna.

      Hõljuki laskumiskiirus aegamööda vähenes, Morgan suutis suunda rihtida ning kõrgete majade vahel põigelda. Suurema alusega oleks ta tõenäoliselt kuhugi sisse põrutanud, väike hõljuk oli aga justkui loodud taolises tormis ellu jääma. Morgan hingas sisse, mõistes, et oli vist kogu aja hinge kinni hoidnud. Ent nüüd oli see läbi. Ta maandub Lühtri taga asuvasse parklasse ning ongi varjul. Korraga läbistas kokpitti värisemapanev mütsatus ning alus hakkas taas vappuma. Morgan heitis kiire pilgu juhiekraanile. Rootorid oli töötamise lõpetanud, sedakorda jäädavalt. Ta üritas kontrolli tagasi enda kätte saada, ent kõik, mis ta suutis, oli suunata hõljukinina majadest eemale.

      Kokkupõrge maaga lõi mehel hinge rinnust. Juhiruumi tuled vilksatasid kinni, mootor köhatas eluvaimu välja ning kõik, mis alles jäi, oli vaid tormi kõikemattev müra. Morgan urises, keha igalt poolt hell. Ta ei suutnud isegi