Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

küsimusele lisades,» jätkas Wales. «Igasuguste vahepunktide ja varuladude haaranguid on Tähevõrgu ja Adari korravalve järjepannu sooritanud. Najar aga.» Adarlane vandus. «Najar on midagi muud. Suur ja ebamugav. Ja ootamatu. Kui peaks välja tulema, et see ongi koht, neetud. Korralik rüüstamise planeering tuleks paika panna juba kuid varem. Kuud on aga midagi, millest siinmail jääb hädasti vajaka. Peame läbi ajama sellega, mis on, ei?» Ta vandus jälle ja tõstis hõljuki juhipuldis oleva mikrofoni suu juurde. «Olge kõik valmis. Kui minekuks läheb, siis peate kähku tegema.»

      Morgan kuulis vaevu läbi Walesi kõrvaklappide vastust. «Löögirühm?» küsis ta.

      «Löögirühm.» Wales suunas hõljuki nina allapoole ning nad maandusid platvormile. Seal oli vaid kaks palgasõdurimundrisse riietatud adarlast, Wales jättis mootori sisse, kui üks neist lähemale tuli, käes moodne automaat vintpüss, kuub punasest ja mustast nahast. Adarlase pea oli kiilas, ei hiilanud karjuvpunaste juustega nagu Walesil, ent hääl kõlas sama käredalt.

      «Siin,» ütles ta ja ulatas Walesile läbi avatud akna elektroonilise andmeploki. «Võtke ekraanil kirjas olev marsruut.» Ta suu venis laiaks naeratuseks. «Ärge vastu seinu sõitke, paar päris kitsast kohta on.» Ta pöördus minekule, astus paar sammu ning siis pöördus äkitselt tagasi. «Ei mingeid rumalusi, arusaadav? Palju, ma rõhutan uuesti, palju relvi saab olema teile suunatud.» Ta lahkus ning jäi kaaslasega platvormi peale vahti pidama.

      «Neetud,» vandus Wales. Ta andis andmeploki Morganile. «See marsruut on kitsam kui uusrikka rahakott. Navigeerimine on omaette ooper.»

      Morgan uuris ploki ekraani ning noogutas. «Lase ma lendan ise.»

      Hõljuk tõusis Najari linnaosa märkiva pilvelõhkuja maandumisplatvormilt paarikümne korruse võrra kõrgemale, kivimüraka all laius avar Viola. Morgan suunas hõljuki väikese tiiruga ümber hoone nurga, aknaid oli pea sama palju kui tähti taevas. Neid, kes aknaid pesema pidid, Morgan ei kadestanud. Hõljuk undas, koordinaadid kattusid elektroonilise andmeploki ekraanil olevatega ning aluse ette jäi sissepääs pilvelõhkujasse. Kolme korruse jagu välisseinu hoone mitmekümnendatel korrustel oli maatasa tehtud, sissepääs peitus kahe kõvera rõdu vahel, varjudesse mähitud kohmaka ja sünge lävepakuna Punase Kuuvarju operatsioonikeskusesse. Morgan lülitas hõljuki esituled sisse, valgustades tumedat telliskivikoobast.

      See oli nagu sisenemine mahajäetud kosmosejaama, mille väravad olid ammu suletud ning asukoht mälust kustunud, lõhutud seintega ruumid, ei mingit eraldatust, ei mingit hinge. Vaid tolm ja pimedus. Aluse ümberpööramine oli võimatu, tee näitas vaid edasi ning üles või alla. Vähemalt jäi tagaotsitud piraadi üheks rõõmuks alati hõljukaluste juhtimine.

      «Ma oleks kuus käiku tagasi mürtsuga kuhugi vastu põrutanud,» märkis Wales, näpp suul. «Võiks arvata, et neil on mõni asjalikum sissepääs.»

      «Ongi,» oletas Morgan, üritades meeleheitlikult masinat juhtida ning hoiduda ootamatutest väljaulatuvatest seinariiulitest või nurkadest. «See on vaid ettevaatusabinõu.»

      «Suurem masin tähendab rohkem mehi,» nõustus adarlane. «Ja rohkem probleeme.»

      «Täpselt.» Ekraan näitas, et marsruut saab õige pea läbi, siksakitavas tunnelis lõid ühtäkki põlema tuhmid lambid. «Kindlasti on neil kusagil enda jaoks suurem sissepääs. Su löögirühmal läheb raskeks.»

      «Siin hõljukis on saatja, mis neile operatsioonikeskuse koordinaadid edastab. Tulevad läbi linnaosa. Hea vähemalt, et korravalvealused on varustatud kahuritega.»

      «Hea vähemalt, kui pool hoonet kaela ei saja.» Morgan mühatas. Hõljuk sisenes avarasse hooneossa, mis iseenesest oleks passinud ka laoks. Adari violetne valgus oli kadunud, järel ainult mitusada korda mitusada meetrit kahekorruselist saali, ümberehitatud majaosa, täis metallhoidikuid ja tohutuid kaste. Ladu oli keskelt poolitatud, põrand kadus lõhena pimedusse, ühenduses vaid laia silla kaudu, millel laomasinad sõitsid ning sõdurid valvet pidasid. Morgan lõpetas marsruudi, pannes hõljuki maha saali äärde ühele vabale platsile, kus teised väikesed hõljukid korrapäratult järgmist lennukäiku ootasid.

      Hall Vari Donn ootas sõdurikamba ees, käed vööl. Donni keha kattis Kuuvarju punane munder, terasjalg peitus kõrgesse saapasse. Nii et ta oli ikkagi Kuuvarju liige, mõistis Morgan. Närakas. Huvitav samas, Morgan poleks iial uskunud, et Donn on Kuuvarju liige, sest teda ei saanud usaldada ning meeskonnamängki polnud tema tugevam külg. Mitte pärast seda, kui Donn oli aastaid tagasi tema alusel üürikest aega teeninud. Mehi oli vähemalt kakskümmend, eliaadid ning adarlased läbisegi. Nad seisid korrapäratult laoväljal, ümberringi kõrged virnad kaupa, metallkaste ja masinaid. Kõige enam oli aga igasuguseid konteinereid, mis laiali seistes ning üksteise otsa kuhjatult justkui liikumistõkkeid moodustasid. Donni kõrval oli tähtsam nina, palgasõdurite salga punasel kuuel rohkem paguneid ja märke kui teistel. Eliaadid, üks pooleldi masin ning siin vaid kiire vaheltkasu teenimiseks, teine jõugu ametiredelil kõrgemal kohal ning ootamas, kuni tehinguga ühele poole saab.

      «Kus Caj on?» küsis Morgan. Punase Kuuvarju juht tehingut üle vaatama ei olnud otsustanud tulla.

      «Mitte siin,» ütles jõugu pealik, hääl rassile omaselt hele ja hoopis mitte pahaendeline. «Peate mõistma, et me ei saa võtta säärast turvariski.»

      «Turvariski,» pahvatas Morgan. «Mis neetud turvariski? Tahate seda kraami, siis olgu Caj kohal.»

      Palgasõdurite peod tõmbusid automaatpüsside ümber tihedalt kokku.

      Wales Grey võttis kasutusele kiire abinõu. «Ärme parem igasuguseid kategoorilisi nõudeid välja hüüdma hakkame.» Ta kinganina lõi Morganile vastu saabast.

      Muidugi. Löögirühm, tuli Morganile meelde. Oota õiget aega, enne kui kõik tuulde viskad. Taas kirus ta mõttes oma vihapurset, ent tõrjus mõneti pahameelt mõttega, et pigem peakski säärastel tehingutel veidi kurjem olema. Mitte aga nii kuri, et ära kõike ära rikkuda.

      «Teate,» ütles ta. «Palju ainet, palju raha. Mõtlesin, et see on Cajile tähtis.»

      «Ongi,» vastas salga juht. «Selle pärast olete ka siin, Najaril, mitte kusagil kes teab kus.»

      «Olgu pealegi.» Morgan noogutas Walesile pead. «Kus on raha?»

      «Kus on Root?»

      Wales haaras põuehõlmast pisikese purgi paksu rohelise vedelikuga ning viskas selle juhile.

      «Näidised saime juba kätte,» ütles eliaad. «Selle halli varju lahkel loal.» Ja ta viipas pöidlaga Donni suunas, kes laia irvega kõrval seisis, metallhambad valguse käes läikimas. Ta nägi välja täpselt nagu eelmisel kohtumisel, väikese erinevusega, et kaabulotti polnud seekord peas, terve silma kõrval haigutas tühi koobas.

      Wales ristas käed. «Saate kogu kupatuse siis, kui me raha kätte oleme saanud. Ei varem.»

      Salga juht urises eliaadile iseloomulikult vaiksel häälel ning raputas pead.

      Morgan turtsatas. «Me võime siia Adari päikese õhku lendamist ootama jääda ning söögipalu üksteise taldrikult järgmisele lükata, ent midagi ei muutu. Esimest korda viite tehingut läbi?» Ta haigutas võltsilt ning sügas vasaku käe sõrmenukkidega justkui muuseas selga, kombates läbi nahkmantli tegelikult vöö vahel oma järge ootavaid püstolkuulipildujaid. Kunagi ei või teada, kes millega üllatab. Kõik on aus ning kõik võimalused on avatud.

      «Kõik on kombes,» kõlas tasane hääl ühe kaugema metalltorni tagant. Kingade sammud kajasid avaral laoväljal õõnsalt, üks, kaks, kolm, ning ilmus järjekordne Elia planeedi asukas, tumeda kuue ning massiivse pumppüssiga käte vahel. «Kuhu neil ikka põgeneda on.» Eliaad jäi Walesi ja Morgani ette seisma, lähemale kui Hall Vari Donn ning tehingut läbi viiv juht. Keegi ei vaielnud aga, kes tegelik jõugu lipukandja oli. Eden Caj nägi välja täpselt samasugune kui aasta tagasi, karvatu pealagi ning väärikas hoiak Kuuvarju esindamas.

      «Morgan Must,» ütles ta naeratusega. «Lihas ja luus.»

      Morgan heitis taas pilgu Wales Greyle ning noogutas. Walesi sõrmed liikusid aeglaselt käekella juurde ning üks sõrm