Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

koos sai universumis ringi seigeldud. Morganil polnud iial olnud kedagi teist, ei ühtki venda-õde. Carat teadis ta ka kaugelt enne seda, kui aastaid hiljem esimest korda Tähevõrku jõudis ja Marianiga tutvus. Vaid Mho Cara oli talle vennaks, kaaslaseks, kellega universumiavarusi avastada. Miks Cara aga samamoodi Wales Grey jutule tuli ning alatule politseinikule teisi maha müüma hakkas, seda Morgan ei teadnud. See polnud üldse caralik. Mitte selle noormehe moodi, kes üritas igal otsal Morgani liiga agara jõugu käest vange ja süütuid päästa. Ka Teabekooperatiivi aluse tühjaks röövimisel, otsal, mis oleks pidanud tagama vähemalt paariaastase rahuliku elamise, kui mitte rohkema. Morgan kiristas hambaid, tõstis sõrmed silmile ning hõõrus neid veidi liiga jõuliselt. Eden Caj ja Punane Kuuvari, Wales ja tema eriuurimus, kõik oli üheks neetud sassis sõlmeks keerdunud. Wales kordas öeldut, ent Morgan ei vastanud taas. Ta mõtles hoopis surnud sõbrale, südametu viha ja räsitud armastusega, ning suikus eneselegi ootamatult unne.

      Ülejäänud minutid lennust veetsid nad vaikuses, Morgan kergelt tukkumas, Wales Grey jälgimas violetset taevast. Linn suurenes iga mööduva hetkega, esmapilgul madalad hooned venisid hoopistükkis kõrgemale, mujal oleksid nad isegi sobinud pilvelõhkujateks, ent siin olid pilved liiga kõrgel. Hooned olid sellegipoolest koletislikult kolossaalsed. Linnale andsid ilmet lillakad klaasid tumepunastest tellistest ja roostekarva metallist laotud ehitiste seintel. Tänavad olid kolmekorruselised, alumine ja ülemine jalakäijate kasutuses, keskmine liiklusvahendite jaoks, ülemisest korrusest kõrgemal olevad õhurajad vaid lennumasinate valduses. Laev jäi pidama ühe kõrgema hoone platvormil, mis katusest korruse jagu allpool rõduna kaugele välja eendus. Morgan ärkas võpatades Wales Grey vilistamise peale.

      «Kui asjad viltu peaksid vedama, siis tea, et laevas on veel üksjagu relvi,» ütles Wales.

      «Mul on omad.» Morgan ringutas, kontrollis salvi ja torkas mõlemad püstolkuulipildujad vöötaskutesse.

      «Lihtsalt ütlesin. Nüüd aga,» Walesi näole venis pidulik naeratus, «on mul sulle hoopistükkis midagi muud.» Ta avas juhiruumi seinal oleva kapi ning võttis sealt midagi, mille seejärel Morganile viskas.

      Morgan vaatas püütud eset ja kortsutas kulme. Midagi käekella sarnast, käevõru ilma ekraanita ning vaid ühe nupuga. «Kell, mis ei näita aega?»

      «Gravitatsiooniseade,» vastas korravalvur. «Löö ümber randme.»

      Morgan pani käevõru ümber vasaku randme ning vajutas nuppu. Seade tõmbus kokku ja klappis nagu valatult. Siis see piiksatas ning Morgan hüüatas äkilise valu tõttu. Seadmest olid randmesse torganud mitmed väikesed terad, Morgan tundis, kuidas käsi hetkeks vibreeris ning siis midagi justkui üle tema voogas.

      «Misasi?» puristas ta, ja sügas seadme ümbert ihu.

      «Gravitatsiooniseade,» kordas Wales ja näitas enda käel samasugust. «Algul veidi ebamugav ehk tõesti.»

      «Ebamugav?» Morgan soovis üle kõige seadme lahti koukida ning kätt kratsida. «See on üks neetud piin!»

      «Kui ei taha näoga maad künda, soovitan ära harjuda. Adar pole eriti suur kuu, aga mass on palju suurem kui näiteks tavalistel inimeste koloniseeritud planeetidel või Tähevõrgul või, neetud, isegi Koidu Äärel, seega ka gravitatsiooni muutus. Seade teeb kandja ümber nähtamatu ja tunnetamatu kaitsekilbi, mis viib gravitatsiooniga vastavusse, nii et sa ei vajuks keset põrandat pikali ning tunneks, nagu sind venitataks kui rattal. See siin pole mõni Ühisplaneet, kus ehitised on varustatud seest standardgravitatsiooniga.» Wales muigas, Morgan vandus, et adarlane nautis hetke täiel määral. «Ära muretse, mõne aja pärast ei pane sa seda jubinat isegi tähele, tavaline käekell.»

      Morgan kahtles viimases väites sügavalt, ent kui nad laevast väljusid, sai ta kõndida täiesti tavaliselt. Ta järgnes Walesile ning vaatas, kuhu adarlane nad viia otsustab.

      Platvorm oli avar ja valgusrikas, küündides märgutulena üle kogu linna. Morgan nõjatus eendile ning vaatas alla. Tähevõrgule sarnaselt oli ka siin hommikutund, kuid Viola polnud kaugeltki mitte vaikne. Linn polnud iial vaikne. Nii sõiduvahendid kui ka elanikud olid alatasa liikvel. Adar ei maganud, päev eristus vaevumärgatavalt ööst, igihalja violetse valguse all lakkas äritegevus ääretult harva. Wales Grey kirjeldust kuuldes tunnistas Morgan endale, et see oli üks vähestest maailmadest, kuhu ta sattunud oli, mille elanikud töötasid ja puhkasid vastavalt kokkulepitud korrale. Hooned venisid tohutute kivi- ja metallsammastena kilomeetrite kõrgusele, pilvepiir oli vaadates peaaegu käega katsutav, ent siiski liialt kõrgel. Kaugel ülal rippus Rourge, siit küljelt vaadates küll ei kihanud meteoriidikraatritest, näha olid vaid mõned üksikud, ning kaugemal veel Tähevõrk, helerohekas planeet, heidutavalt tuhm ja haiglane ja päästmist vajav.

      Morgan ja Wales liikusid laevu ja hõljukeid täis platvormilt hoonesse, mis tegutses hiiglasliku angaari ja vastuvõtukeskusena. Rahvast sagis murdudena, kõlaritest kostsid igat sorti kuulutused, juhtnöörid, kuhu minna ja kelle poole pöörduda. Kõige enam aga selle kohta, kes on kaotsis, ning neid oli tohutult. Ruum oli suurim, milles Morgan viimasel ajal viibinud oli, võttes enda alla kogu korruse. Seljataha jääv avatud rõdu laiendas seda veel enamgi, tundus nagu vastuvõturuum ei lõpekski, vaid lihtsalt sulanduks Adari taevasse sisse. Wales vedas nad rahvahulga kärsitute järjekordade vahelt läbi, lehvitades korravalvurimärki ning pomisedes, et tal on eesõigus, hoiak, mis kohtas ainult sõimu ning pettunud kodanike kalki vastukaja. Wales ei registreerinud parkimiskohta politseiniku eesõigust kasutades tasuta, tasus hoopis tsiviilisikuna, väites Morganile, et Punasel Kuuvarjul oleks äärmiselt lihtne neist muidu teada saada ning nende retk uimasteid müüma piirduks vaid põgusa pettekujutelmaga.

      Kui nad olid esimesele tänavakorrusele jõudnud, nägi Morgan aga Adari tõelist palet. Hoonete kokkusurutus ja arvukus peegeldas elanike hulka. Rahvas polnud ülemäära kiindunud teiste maailmade kodanikesse, enamik, kes tänaval liikusid, olidki adarlased, kordades vähem oli nii inimesi kui ka tulnukaid kaugetelt planeetidelt, rasse, kelle välimus oli sama erinäoline ja võõras kui adarlased inimeste jaoks. Siinsed elanikud kandsid tumedates toonides nahast või sametist rõivaid, mis raskelt seljas rippusid. Tuhmid punased, rohelised ja sinised toonid ei jätnud vabamatele rõõmsatele värvidele kübetki ruumi ning Morgani arust oli see tintjas must sama kurjakuulutav kui adarlaste nahavärv. Pea üldse ei olnud aga lapsi, keda tavapärastes maailmades alati tänavad täis olid ning kes tavaliselt meeleheitel näljas kerjasid ja kilasid.

      «Niisiis,» alustas Wales, kui nad taksopeatuse ette seisma jäid. Hõljukid olid pargitud sirgesse ritta, kõigil uks lahti, kõigil ootusärevuses juhid möödakäijaid jälgimas. «See sinu kontaktisik ütles ka, kus me täpsemalt kohtume? Oleks ääretult nigel, kui peaksime teisele poole planeeti jõudma. Takso on küll odav, ent taoline lend nõuaks enam kui märkimisväärse tasu ja aja.»

      Morganile jõudis pärale, et sellest oleks pidanud varem juttu tegema, kui nad veel maandunud ei olnud. «Neljateistkümnes kvartal, koht nimega Xafor. Pole õrna aimugi, mis see on, ent nii sai kokku lepitud.»

      Wales sulges silmad ja noogutas. «Õnn on meie poolel. Neljateistkümnes kvartal pole kaugel.» Ta vaatas Morganile otsa. «Xafor on baar. Ei midagi erilist, ent piisavalt korraliku mainega.»

      Morgan tegi sammu edasi, ent Wales peatas ta. «Üks küsimus, lihtsalt huvi pärast. Sul on Adaril kontaktid hoolimata sellest, et sa ise pole kordagi siin käinud?»

      «Usun, et see ongi põhjus, miks sa mu kaasa võtsid.» Morgani suu kiskus muigele. «Mul on kõikjal kontaktid.»

      Nad lendasid läbi Adari punaste ja lillakate valgusvihkude, kolme tänavakorruse kohal lennurajal, ent siiski mitte pilvelõhkujate katustest kõrgemal. Hõljuk undas vaikselt, langus oli väle ja sujuv. Maandumisplatvorm oli samasugune nagu ennist vastuvõtukeskuses. Wales tasus arve ning juhatas nad hoonesse. Interjöör oli avar ja õhuline ning paljude hiiglaslike rõduplatvormidega, mis otsekui lõikasid majast tükke välja. Wales selgitas, et hoolimata harvadest pilvedest ei sadanud Adaril kunagi ja ka temperatuur püsis aasta läbi üsnagi soe ning Morganile esmapilgul ebapraktiline arhitektuur omas ühtäkki palju arusaadavamat mõtet. Taeva, violetse atmosfääri ja Rourge hiiglasliku poolkera vaatamine oli rahustav, ehk isegi lummavalt ilus ja Morgan arvas mõistvat, miks adarlased