Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

paavst talle aeg-ajalt harjutamiseks teatud usuülesandeid.

      Kaks aastat tagasi saatis ta kuningale hiiglasliku kirjatüki, mida ise nimetas konstitutsiooniks22 , ja tahtis karmi karistuse ähvardusel sundida valitsejat ning selle alamaid uskuma kõike, mida see sisaldas. Mis valitsejasse puutub, siis see õnnestus. Kuningas andis kähku järele, olles eeskujuks alamatele. Aga viimaste hulgas oli vastuhakkajaid, kes ütlesid, et ei taha uskuda midagi, mis bullas kirjas. Liikumapanevaks jõuks sellele mässule, mis jagas kahte lehte kogu õukonna, kuningriigi ja kõik perekonnad, olid naised. Nimetatud konstitutsioon keelas neil lugeda raamatut, mille kristlased ütlevad olevat Taevast saadetud: õigupoolest on see nende Koraan. Oma sugupoolele osaks saanud teotusest nördinud naised ässitasid kõiki konstitutsiooni vastu. Nad on meelitanud enda poole mehed, kes antud juhul üldse mingeid privileege ei nõua. Peab siiski tunnistama, et sellel muftil23 pea jagab ja ma võiksin püha Ali nimel vanduda, et ta on kursis meie püha Seaduse alustega. Sest kui naised on meist alamal seisvad olendid ja meie prohvetid räägivad, et neil pole pääsu paradiisi, siis miks tikuvad nad lugema raamatut, mis on kirjutatud vaid selleks, et näidata teed sinna?

      Olen kuulnud kuningast räägitavat imelugusid, mis sulle kahtlemata tunduvad uskumatutena.

      Räägitakse, et sellal kui ta sõdis oma naabritega, kes kõik tema vastu liidus olid24, ümbritses teda ta omaenda kuningriigis arutu hulk nähtamatuid vaenlasi25. Lisaks, et ta otsis neid taga üle kolmekümne aasta ja mõningate usaldusväärsete dervišite26 väsimatule hoolele vaatamata ei suutnud ühtki leida. Vaenlased elavat temaga koos kõikjal: õukonnas, pealinnas, sõjaväes, kohtuorganeis. Arvatakse koguni, et tema suureks meelehärmiks tuleb tal surra, ilma et neid oleks üles leitud. Võiks öelda, et need vaenlased eksisteerivad üldisena ja ei kujuta endast midagi üksikuna, otsekui keha, mil puuduvad käed-jalad. Pole mingit kahtlust, et Taevas tahab seda valitsejat karistada selle eest, et tal pole olnud küllalt mõõdutunnet võidetute kohtlemisel, ja on saatnud talle kaela nähtamatud vaenlased, kelle vaimuanded ja saatus jäävad talle kättesaamatuks.

      Kirjutan sulle edaspidigi ja jutustan asjust, mis on väga kaugel pärslaste iseloomust ja vaimust. Üks ja seesama maa kannab meid sinuga, aga selle riigi rahvas, kelle keskel mina viibin, ja tolle riigi oma, kus sina oled, on täiesti erinevad.

Pariisisteise rabikuu 4. päeval 1712.

      XXV KIRI

USBEK IBBENILEIzmiri

      Sain kirja su vennapojalt Rhedilt: ta teatab, et lahkub Izmirist ja kavatseb vaadata Itaaliat; ta reisi ainus eesmärk olevat end harida ja seeläbi sinu vääriliseks saada. Õnnitlen sind sel puhul, et sul on vennapoeg, kellest kunagi saab su vanapõlve lohutus.

      Rica kirjutab sulle pika kirja; ta lubas sulle palju jutustada siinseist paigust. Ärgas vaim laseb tal kõike kiiresti taibata. Mina mõtlen aeglasemalt ega suuda sulle praegu midagi seletada.

      Sinu isik on meie kõige hellemate kõneluste teemaks: me ei saa küllalt räägitud heast vastuvõtust, mille sa meile Izmiris korraldasid, ja teenetest, mida su lahkus meile iga päev osutab.

      Olgu sul, suuremeelne Ibben, kõikjal niisama tänulikke ja ustavaid sõpru nagu meie! Sooviksin sinuga peatselt kohtuda ja nautida taas õnnelikke päevi, mis kahel sõbral teineteise seltsis ikka nii sulnilt mööduvad.

Pariisisteise rabikuu 4. päeval 1712.

      XXVI KIRI

USBEK ROXANE’ILEIsfahani seraili

      Kui õnnelik te, Roxane, olete, et viibite armsas Pärsias, aga mitte siinses mürgitatud õhustikus, kus ei tunta ei au ega häbi! Kui õnnelik te olete! Te elate minu serailis nagu süütuse kantsis, kuhu ei ulatu ükski inimlik vägivald; teil on rõõm viibida õnnelikus olukorras, kus eksimine on võimatu: mehed pole teid iialgi oma himurate pilkudega rüvetanud; isegi teie äi pole pidusöögi sundimatus õhkkonnas teie kauneid huuli näinud: te pole kunagi jätnud seda püha seosega katmata. Õnnelik Roxane! Maal olles on teid alati saatnud eunuhhid, kes käivad teie ees ja tapavad kõik uljaspead, kes teie lähenemisel ei ole põgenenud. Millist vaeva pidin nägema mina, kellele Taevas teid õnne pandiks andis, et saada selle varanduse omanikuks, mida te äärmise visadusega kaitsesite! Millist tuska tegi mulle see, et ma meie abielu esimestel päevadel teid ei näinud! Ja kui suur oli mu kärsitus, kui ma teid nägin! Aga te ei tulnud mu soovidele vastu; te hoopis osatasite mu kannatamatust ärritunud häbelikkuse põikpäiste keeldumistega: te ajasite mind segamini nende meestega, kelle eest te olite harjunud end peitma. Kas mäletate päeva, mil ma ei leidnud teid kätte orjataride seast, kes mind petsid ja teid mu otsingute eest varjasid? Kas mäletate üht teist päeva, mil nähes, et pisarad ei aita, kasutasite oma ema mõjuvõimu, et mu tormakaid armuavaldusi tagasi hoida? Kas mäletate, mis te oma vapruses ette võtsite, kui ühtki taganemisteed enam polnud? Te haarasite pistoda ja ähvardasite tappa armastava abikaasa, kui too ei lakka nõudmast seda, mida te pidasite kallimaks isegi oma abikaasast. Niisuguses armastuse ja vooruse võitluses möödus kaks kuud. Te läksite oma kohusetundlikus kõlbelisuses liigagi kaugele: te ei alistunud isegi võidetuna; te kaitsesite oma hääbuvat neitsilikkust viimse võimaluseni; te vaatasite mind kui vaenlast, kes teid on teotanud, aga mitte kui teid armastavat abikaasat. Rohkem kui kolme kuu jooksul ei julgenud te mulle punastamata otsa vaadata; teie kohmetu ilme näis mulle mu võitu ette heitvat. Ma ei saanud teid isegi rahulikult enda omaks pidada: te varjasite mu eest oma võlu ja veetlust nii palju, kui suutsite, ja ma joobusin teie suurimast annist, jäädes ilma väiksematest vastutulekutest.

      Kui te oleksite üles kasvanud siin maal, poleks te tundnud niisugust ärevust; siinsed naised ei teagi õieti, mis on tagasihoidlikkus: otsekui endale hukatust otsides viibivad nad meeste juures katmata näoga; nad silmitsevad mehi lausa avalikult ja kohtuvad nendega mošeedes, jalutuspaikades, kodus; komme lasta end eunuhhidel ümmardada on siin tundmatu. Teie hulgas valitseva õilsa lihtsuse ja armsa häbelikkuse asemel näeb siin lausa toorest häbitust, millega on võimatu harjuda.

      Jaa, Roxane, kui te oleksite siin, tunneksite te end solvatuna selles hirmuäratavas häbis, kuhu teie sugu on laskunud; te põgeneksite noist jõletuist paigust ja ihkaksite tagasi vaiksesse pelgupaika, kus leiate eest süütuse, kus olete enda pärast mureta, kus ükski oht ei pane teid värisema ja kus te lõpuks võite mind armastada, ilma et iialgi peaksite kartma kaotada armastust, mille mulle võlgnete.

      Kui te rõhutate oma säravat jumet kõige kaunimate värvidega; kui te lõhnastate oma keha kõige hinnalisemate parfüümidega; kui te ehite end kõige kaunimate rõivastega; kui te püüate oma kaaslaste seas silma paista tantsu nõtkuse ja laulu õrnusega; kui te armsalt võistlete nendega veetluses, leebuses ja rõõmsameelsuses, siis ei suuda ma ette kujutada, et teil võiks olla peale mulle meeldimise veel mõnda muud eesmärki; ja kui ma näen teid malbelt punastamas; kui teie pilgud otsivad minu omi; kui te lembesõnade ja meelitustega vargsi mu südamesse poete, siis, Roxane, ei suuda ma teie armastuses kahelda.

      Mida pean ma aga arvama Euroopa naistest? Viis, kuidas nad end jumestavad, ehted, mida nad endale külge riputavad, hool, millega nad oma isikut ümbritsevad, ja neid valdav soov pidevalt meeldida on plekid nende vooruslikkusel ja teotus nende abikaasadele.

      Ma ei arva, Roxane, et nad laskuvad kuriteoni, kuhu säherdune käitumine neid kergesti võiks viia, ja et nad lasevad oma ohjeldamatuse niisuguse kohutava, värisemapaneva äärmuseni, nagu seda on abielutruuduse täielik rikkumine. Selleni jõudmiseks piisavalt kõlvatuid naisi on vähe: nad kõik kannavad südames teatud ausameelsust, mis neile sündides kaasa antakse ja mida haridus nõrgendab, ent ei hävita. Nad võivad küll unarusse jätta välised kohustused, mida kasinus nõuab; aga kui asi puutub viimasesse sammu, siis tõstab nende loomus mässu. Niisiis, kui me teid nii kindlalt kinni hoiame; kui me teid nõnda paljudel orjadel valvata laseme; kui me nii järjekindlalt takistame teie liiga lennukaid soove, siis pole see mitte sellepärast, et me kardaksime täielikku truudusetust, vaid sellepärast, et puhtusel ei saa olla piire ja pisimgi plekk võib

22

Mõeldakse 1713. aastal paavst Clemens XI poolt välja antud bullat „Unigenitus Dei Filius“, mis materdas maha teoloog Quesneli jansenistliku teose „Nouveau Testament en français avec des réflections morales“.

23

Seadusetundja islamimail.

24

Hispaania pärilussõda1701–1714.

25

Jansenistid.

26

Islami kerjusmunk; siin – jesuiit.