Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

nii ükskõikne. Mees võttis naise kaasa ja viis koju.

      Ühel mehel oli päris kena viljakas maatükk, mida ta hoolega haris. Kaks naabrit lõid mesti, ajasid ta majast välja ja võtsid põllu endale; nad moodustasid omavahel liidu kaitseks kõigi vastu, kel tuleb pähe neilt maatükk ära võtta, ja pidasid niimoodi mitu kuud vastu. Aga siis sai ühel kompanjonil villand, et peab jagama teisega seda, mis võiks tervenisti kuuluda talle: ta tappis teise ära ning sai põllu endale. Tema peremehepõli polnud pikk; kaks teist troglodüüti tulid talle kallale, ja et ta oli enese kaitsmiseks liiga nõrk, siis löödi ta maha.

      Üks peaaegu paljas troglodüüt nägi müügil villa; ta küsis selle hinda. Kaupmees arutles: „Mõistagi tohiksin ma villa eest võtta nii palju raha, et saaksin osta kaks mõõtu vilja; aga ma müün oma kauba neli korda kallimalt, siis saan osta kaheksa mõõtu.“ Ostjal tuli sellega leppida ja küsitud hind maksta. „Mul on väga hea meel,“ sõnas kaupmees, „nüüd saan vilja osta.“ – „Mis te räägite?“ imestas ostja. „Teil on vaja vilja? Mul on seda küllalt, võin teile müüa. Ainult hind ehk üllatab teid, sest te ju teate, et peaaegu kõikjal valitseb nälg ja vili on erakordselt kallis. Andke mulle mu raha tagasi, saate selle asemel ühe mõõdu vilja. Odavamalt ma ei müü, isegi kui te peaksite nälga surema.“

      Vahepeal laastas maad raske haigus. Naaberriigist saabus vilunud arst, kelle ravi oli nii tulemusrikas, et kõik, kes end tema hoolde olid usaldanud, said terveks. Kui taud oli peatatud, käis arst läbi kõik need, kellele ta oli abi andnud, ja küsis tasu, aga igal pool öeldi talle ära. Ta läks oma maale tagasi ja, pika reisi väsimusest ümber kukkumas, jõudis koju. Peagi ta kuulis, et seesama haigus oli uuesti puhkenud ja möllas tänamatul maal hullemini kui enne. Seekord tuldi ise arsti paluma, sest polnud loota, et see vabatahtlikult appi tõttaks. „Minge minema, tänamatud!“ ütles arst. „Teil on hinges palju tapvam mürk kui see, millest tahate raviga vabaneda; te pole väärt oma kohta maa peal, sest teis pole üldse inimlikkust ja teile on tundmatud õigluse seadused. Ma solvaksin teile karistuse saatnud jumalaid, kui nende õiglasele vihale vastu astuksin.“

Erzurumisteise džumadakuu 3. päeval 1711.

      XII KIRI

USBEK MIRZALEIsfahani

      Kallis Mirza, sa nägid, kuidas troglodüüdid omaenese kurjuse tõttu hukkusid ja oma ebaõiglaste tegude ohvriks langesid. Rohkearvulistest peredest jäi alles vaid kaks, kes rahvusliku õnnetuse üle elasid. Sel maal oli kaks väga iseäralikku meest: neil leidus inimlikkust, nad tundsid õiglust ja pidasid lugu voorusest. Samavõrd sirgjoonelised kuivõrd teised rikutud, nägid nad suure kurvastusega, kuidas üldine laostumus maad võttis ja see ajendas neid omavahel liitu astuma. Nad töötasid ühesuguse usinusega ühise eesmärgi nimel ja nendevahelised lahkhelidki kandsid õrna ja hella sõpruse pitserit. Nad elasid õnnes ja rahus maa kõige kõrvalisemas nurgas, eraldi kaasmaalastest, kes polnud nende seltskonda väärt. Nende kuldsete kätega haritud maa näis iseenesest vilja kandvat.

      Need troglodüüdid armastasid oma naisi ja naised ümbritsesid oma mehi õrnusega. Kogu nende tähelepanu oli suunatud laste õigele kasvatamisele. Nad rääkisid oma järeltulijatele korduvalt kaasmaalaste õnnetusest ja hoiatasid neid niisuguse eluviisi kui kurva näite eest. Eriti püüdsid nad lastesse sisendada seda, et üksikisikute huvid moodustavad alati osa ühisest huvist; et soov üksi kasu lõigata viib hukatusse; et voorus ei pea meile olema koormaks ja et seda ei tohi vaadata kui vaevalist kohusetäitmist; et õiglus ligimese suhtes on heategu iseendale.

      Heade vanematena said troglodüüdid peagi õnnistuse osaliseks, mis seisnes selles, et nende lapsed olid nende endi sarnased. Isade silme all suureks sirgunud noored sõlmisid õnnelikke abielusid; suguvõsad kasvasid, nende liit jäi aga endiseks ja voorus, selle asemel et suures inimhulgas nõrgestuda, hoopis tugevnes, millest andsid tunnistust arvukad näited.

      Kes oskaks küll siinkohal kirjeldada troglodüütide õnne? Nii õiglane rahvas pidi armu leidma ka jumalate silmis, ja kui inimesed neid tundma ja kartma õppisid, mahendas religioon liigse jämeduse, mille loodus selle maa kommetesse oli jätnud.

      Troglodüüdid seadsid jumalate auks sisse pühad, mida lilledega ehitud tüdrukud ja noored poisid tähistasid tantsude ja lihtsate muusikapaladega. Seejärel korraldati lõbus, ent kasin pidusöök. Neil kogunemistel kajas rikkumata looduse hääl: just seal õpiti südant pakkuma ja seda vastu võtma; just seal tehti neitsilikult punastades ootamatu ettepanek, mida peagi kinnitas isade nõusolek; just seal oli helladel emadel rõõm ette aimata noorte õrna ja usaldavat ühendust.

      Jumalate õnnistust käidi palumas templis. Ei palutud ei rikkust ega küllust – niisugused soovid polnud õnneliku troglodüüdi väärilised ja seda sooviti vaid oma kaaskodakondsetele. Altari ees paluti tervist isadele, üksmeelt vendade vahele, abikaasa hellust ja laste armastust ning kuulekust. Piigad tõid siia õrna ohvriannina oma salasoovid ja ei palunud jumalailt muud armu kui võimalust teha mõni troglodüüt õnnelikuks.

      Õhtuti, kui kari tuli rohumaadelt koju ja väsinud härjad naasid atradega, laulsid troglodüüdid üheskoos lihtsa õhtusöögi juures laule oma esivanemate ebaõiglusest ja õnnetustest, uue rahva taassündivast voorusest ja selle ilust. Nad ülistasid jumalate suurust ja soosingut, mis alati saab osaks inimestele, kes seda kogu hingest paluvad. Nad laulsid uskmatute peale langevast möödapääsmatust vihast ja kirjeldasid looduslähedase elu rõõmusid ning õnne, mille tagab inimest alati kaunistav lihtsus. Peagi suikusid nad unele, mida ei rikkunud iialgi ei mure ega kurbus.

      Loodus rahuldas külluslikult nii troglodüütide soovid kui vajadused. Ahnus oli sel õnnelikul maal tundmatu: üksteisele tehti kingitusi ja kinkija pidas end alati võitjaks pooleks. Troglodüütide rahvas tundis end ühise perena: karjad olid peaaegu alati segamini ja ainus vaev, mida nad harilikult vältisid, oli loomade jagamine.

Erzurumisteise džumadakuu 6. päeval 1711.

      XIII KIRI

USBEK MIRZALEIsfahani

      Võiksin sulle troglodüütide tublidusest lõputult jutustada. Ühel päeval üks neist plaanitses: „Isa peab homme põllu üles kündma; tõusen kaks tundi enne teda, ja kui ta põllule läheb, leiab ta selle juba täiesti küntuna.“

      Teine arutles: „Mu õde näib ühe noore troglodüüdi, meie sugulase vastu huvi tundvat; pean isaga rääkima, et ta selle abieluga nõusse jääks.“

      Kellelegi tuldi ütlema, et vargad on ta karja ära ajanud. See vastas: „Mul on sellest väga kahju, sest loomade hulgas oli üks üleni valge mullikas, kelle tahtsin jumalatele ohverdada.“

      Üht troglodüüti kuuldi ütlevat teisele: „Pean templisse minema jumalaid tänama, sest mu kallis vend, keda mu isa väga armastab, on tervenenud.“

      Või jälle: „Mu isa põllu kõrval on üks nurm ja naabrid, kes seda harivad, on iga päev kõrvetava päikese käes. Pean sinna paar puud istutama, et need vaesed inimesed võiksid mõnikord vilus puhata.“

      Ühel päeval, kui enamik troglodüüte koos oli, rääkis keegi vanamees noorest mehest, keda ta kahtlustas autu teo kordasaatmises ja kellele ta tegi selle eest etteheiteid. „Me ei usu, et ta selle kuritöö oleks toime pannud,“ ütlesid noored troglodüüdid, „aga kui see on tõsi, siis surgu ta viimasena oma perekonnast!“

      Ühele troglodüüdile öeldi, et võõrad on ta maja paljaks röövinud ja kõik kaasa viinud. „Kui nad poleks olnud ebaõiglased, sooviksin ma, et jumalad laseksid neil mu vara kauem kasutada, kui ma ise seda teha jõudsin,“ vastas see.

      Säärane õitseng tekitas ümbruskonnas kadedust. Naaberrahvad tulid kokku ja otsustasid mingil tühisel ettekäändel troglodüütidelt karja ära võtta. Kui see otsus teatavaks sai, saatsid troglodüüdid naabrite juurde saadikud, kes usutlesid: „Mis troglodüüdid teile teinud on? Kas nad on teilt naised ära võtnud, kariloomad varastanud või teie põllud laastanud? Ei. Me oleme õiglased ja jumalakartlikud. Mida te meilt õieti nõuate? Kas teil on tarvis villa, et endale riideid teha? Kas teil on vaja meie lehmade piima või meie põldude vilja? Pange relvad maha, tulge meie sekka ja me anname teile kõike.