Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

Читать онлайн.
Название Pärsia kirjad
Автор произведения Charles de Montesquieu
Жанр Философия
Серия
Издательство Философия
Год выпуска 2013
isbn 9789949480418



Скачать книгу

meeldib autasustada neid, kes teda teenivad, aga ta tasub ühtviisi heldesti nii õukondlastele lipitsemise või pigem jõudeoleku eest kui väejuhtidele raskete sõjaretkede eest. Sageli eelistab ta seda, kes tal lahti aitab riietuda või talle söögilauas salvräti ulatab, mõnele teisele, kes talle linnu vallutab või lahinguid võidab. Ta arvab, et kõrgeima võimukandja õigused soosingute jagamisel pole millegagi piiratud, ja vaevumata selgitama, kas hüvedega üle külvatu on ka seda väärt, arvab, et tema tehtud valik muudab isiku iseenesest auväärseks. Nii näiteks määras ta väikese elatisraha sellele, kes põgenes vaenlase eest kahe ljöö kaugusele, ja kinkis ulatuslikud valdused ühele teisele, kes alles mitme ljöö kaugusel pidama sai.

      Kuningat ümbritseb hiilgus. Eriti suurejoonelised on ta ehitised. Tema palee aedades on raidkujusid rohkem kui suures linnas elanikke. Tema ihukaitse on niisama võimas kui tolle valitseja oma, kelle ees varisevad põrmuks kõik troonid. Tema väed on niisama arvukad, ta tuluallikad niisama suured ja ta riigikassa niisama põhjatu.

Pariisismuharramikuu 7. päeval 1713.

      XXXVIII KIRI

RICA IBBENILEIzmiri

      Meestele pakub palju peamurdmist küsimus, mida teha naistega: kas on kasulikum neilt võtta vabadus või mitte. Minu meelest on nii selle poolt kui vastu palju argumente. Kui eurooplased ütlevad, et pole ilus teha õnnetuks neid, keda armastatakse, siis meie, asiaadid, vastame, et meestel on alandav loobuda võimust, mida loodus neile naiste üle on andnud. Kui asiaatidele öeldakse, et suure hulga naiste kinnipidamine on tülikas, vastavad nad, et kümme kuulekat naist teevad vähem muret kui üks sõnakuulmatu. Kui asiaadid omakorda väidavad, et eurooplased ei saa olla õnnelikud naistega, kes pole neile truud, siis vastatakse neile, et aasia naiste paljukiidetud truudus ei välista tülgastust, mis alati järgneb rahuldatud kirele. Veel öeldakse, et meie naised on liiga meie päralt; et segamatu omanikuksolemine ei jäta ruumi soovidele ja kartustele; et väike flirt on sool, mis ergastab ja hoiab meid mandumast. Vist minust targemgi mees oleks otsustamisel raskustes, sest kui asiaadid otsivad usinasti vahendeid oma kartuste vaigistamiseks, siis eurooplased näevad palju vaeva, et neid vältida.

      „Lõppude lõpuks, kui meil pole õnne abielumeeste rollis, siis leiame alati võimaluse end lohutada armukestena,“ arvavad nad. „Ainult siis võiks mees õigusega oma naise truudusetuse üle kurta, kui maailmas oleks vaid kolm inimest; kui inimesi on juba neli, on mured murtud.“

      Teine küsimus on, kas naised üldse peavad meestele alluma. „Ei,“ ütles mulle kord keegi väga galantne filosoof. „Loodus pole iialgi sellist seadust kehtestanud. Meie võim naiste üle kujutab endast tõelist türanniat; naised ise on meid võimule lasknud, sest neis on meiega võrreldes palju rohkem õrnust ja järelikult ka rohkem inimlikkust ning arukust. Kui meie oleksime olnud mõistlikud, oleksid need head omadused arvatavasti andnud juhtimise naiste kätte; meie seda aga pole ja nemad on tänu just oma inimlikkusele ja arukusele jäänud alistumusse. Seega, kui vastab tõele, et meie võim naiste üle on vaid hirmuvalitsus, siis on tõsi ka see, et nende võim meie üle on loomulik: see on ilu võim, millele miski vastu ei saa. Meie võim ei kehti igal maal, aga ilu võim on üleüldine. Miks kuuluvad meile siis eesõigused? Kas sellepärast, et oleme tugevamad? Aga see on ju tõeline ülekohus! Me kasutame igasuguseid vahendeid, et naistelt julgus ära võtta; kui meie haridus oleks ühesugune, oleksid jõud võrdsed. Aga katsugem jõudu kasvatusega rikkumata vaimuannetes; siis näeme, kas me oleme ikka nõnda tugevad.“

      Ehk küll see käib vastu meie kommetele, tuleb siiski tunnistada, et ka kõige kultuursemate rahvaste juures on naistel alati võim oma meeste üle. See kehtestati seadusega Egiptuses Isise ja Babüloonias Semiramise auks.41 Roomlased valitsesid terveid rahvaid, aga kuuletusid kuuldavasti naistele. Naissoo poolt täielikult orjastatud sauromaatidest42 ma ei räägigi; need hõimud olid selleks liiga metsikud, et neid näiteks tuua.

      Nagu näed, armas Ibben, mulle on hakanud meeldima siin maal, kus armastatakse olla äärmuslikel arvamustel ja viia kõik paradoksideni. Prohvet on selles küsimuses otsuse langetanud ning mõlema soo õigused kindlaks määranud. Ta ütleb: „Naised peavad oma mehi austama ja mehed peavad oma naistest lugu pidama, aga mehed on naistest ühe astme võrra kõrgemal.“

Pariisisteise džumadakuu 26. päeval 1713.

      XXXIX KIRI

HADŽI 43 IBBI JUUT BEN JOOSUALE, MUHAMEDI USKU ASTUNULE Izmiri

      Mulle näib, ben Joosua, et erakordsete inimeste sünnile eelnevad alati erilised märgid, otsekui vaevleks loodus mingis kriisis ja taevased jõud peaksid kõvasti pingutama, et neid ilmale tuua.

      Miski pole nii imeline kui Muhamedi sünd. Jumal, kes oma ettenägelikkuses juba algusest peale oli otsustanud, et saadab inimestele Saatana taltsutamiseks selle suure prohveti, lõi kaks tuhat aastat enne Aadamat valguse, mis kandus edasi ühelt väljavalitult teisele, ühelt Muhamedi eellaselt teisele, kuni lõpuks jõudis temani nagu usaldusväärne tõend selle kohta, et ta pärineb patriarhidest.

      Sellesama prohveti pärast ei tahtnud ka Jumal, et laps saaks sigitatud pesematuses ja mees jääks ümber lõikamata.

      Muhamed tuli ilmale ümberlõigatult ja sündimisest saadik kumas ta palgeil rõõm. Maa värises kolm korda, nagu oleks ta ise sünnitusvaludes; kõik ebajumalad langesid põlvili; kuningate troonid paisati ümber. Lucifer heideti merepõhja ja alles pärast neljakümnepäevast ujumist tõusis ta sügavikust pinnale ja põgenes Kubaisi mäele44, kus hakkas hirmuäratava häälega ingleid appi hüüdma.

      Sel ööl tõmbas Jumal piiri mehe ja naise vahele, mida kumbki ei tohtinud ületada. Maagide ja surnutemanajate kunst kaotas jõu. Taevast kostis hääl: „Ma saatsin maa peale oma truu sõbra.“

      Araabia ajaloolase Isben Abeni45 tunnistust mööda kõik linnud, pilved, tuuled ja inglite väed tulid kokku ja püüdsid saada eelisõigust vastsündinu kasvatamiseks. Linnud siristasid, et neil on kõige lihtsam seda teha, sest nad saavad lapsele hõlpsasti igalt poolt mitmesuguseid vilju kokku kanda. Tuuled kohisesid: „See au kuulub pigem meile, sest me võime talle kõikjalt kõige meelepärasemaid lõhnu tuua.“ – „Ei,“ segasid pilved vahele. „Laps tuleb meie hoolde usaldada, sest meie saame teda igal hetkel veega värskendada.“ Seepeale hüüatasid pahased inglid: „Mis siis meile teha jääb?“ Aga taevast kostis hääl, mis lõpetas kõik vaidlused: „Laps peab jääma surelike kätesse, sest õndsad on rinnad, mis teda imetavad, ja käed, mis teda puudutavad, ja maja, kus ta elab, ja voodi, milles ta puhkab.“

      Pärast nii paljusid erakordseid tunnistusi, mu kallis Joosua, peab omama raudset südant, et mitte uskuda Muhamedi pühasse seadusse. Mida veel oleks võinud teha Taevas, et tema jumalikku missiooni kinnitada? Kas oleks tulnud pöörata pahupidi loodus ja hukutada needsamad inimesed, keda ta tahtis selles veenda?

Pariisisradžabikuu 20. päeval 1713.

      XL KIRI

USBEK IBBENILEIzmiri

      Kui keegi ülik sureb, kogunetakse mošeesse ja peetakse talle matusekõne. See kujutab endast ülistuslaulu, mille põhjal on üsna tülikas otsustada lahkunu tegelike teenete üle.

      Minu meelest tuleks kõik suurejoonelised matusetalitused ära kaotada: nutta tuleb siis, kui inimene sünnib, aga mitte siis, kui ta sureb. Milleks on tarvis tseremooniaid ja kogu seda sünget hiilgust, millega surijat viimsetel hetkedel ümbritsetakse? Milleks muuks on vaja perekonna pisaraid ja sõprade kurbust kui lahkuja ees seisva kaotusvalu suurendamiseks?

      Me oleme nii sõgedad, et ei tea, millal kurvastada, millal rõõmustada: meie kurbus ja rõõm on peaaegu alati võlts.

      Kui ma näen Mogulit, kes aastast aastasse laseb end juhmilt kaaluda nagu härga; kui ma näen inimesi rõõmustamas, et valitseja on jälle kosunud ja järelikult vähem



<p>41</p>

Isis – egiptuse mütoloogias viljakuse ja emaduse jumalanna; Semiramis – legendaarne Assüüria kuninganna.

<p>42</p>

Herodotose poolt samraatidele, Donist idas asunud iraani rändhõimudele antud nimi.

<p>43</p>

Hadži on Mekasse palverännaku sooritanu. (Autori märkus).

<p>44</p>

Mägi Mekas, mida loetakse Allahi esimeseks kätetööks.

<p>45</p>

Ilmselt Ibn Abbas, Muhamedi kaasaegne.