Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

suudab vaid teie vooruslikkus.

Pariisisradžabikuu 7. päeval 1712.

      XXVII KIRI

USBEK NESSIRILEIsfahani

      Oleme nüüd Pariisis, mis on Päikeselinnale27 suurepäraseks võistlejaks.

      Kui ma Izmirist lahkusin, käskisin oma sõbral Ibbenil sulle kätte toimetada laegas, milles on sinu jaoks mõned kingitused; samal teel saad ka selle kirja. Kuigi meie vahemaa on viis-kuussada ljööd, vahetame vastastikku uudiseid niisama hõlpsasti, nagu oleks tema Isfahanis ja mina Kumis. Saadan oma kirjad Marseille’sse, kust käivad laevad regulaarselt Izmiri; sealt saadab Ibben Pärsiasse minevad kirjad edasi armeenlaste karavanidega, mis iga päev Isfahani poole teele asuvad.

      Rica on parima tervise juures: tugev kehaehitus, noorus ja loomulik rõõmsameelsus lubavad tal jagu saada kõikidest katsumustest.

      Mis minusse puutub, siis pole ma päris terve: mu keha ja vaim on muserdatud; mind vaevavad iga päevaga üha kurvemaks muutuvad mõtted; mu aina halvenev tervis kisub mind kodumaa poole tagasi ja teeb siinse maa üha võõramaks.

      Aga kulla Nessir, kanna palun hoolt selle eest, et mu naised ei saaks mu olukorrast teada: kui nad mind armastavad, tahan säästa nende pisaraid, ja kui nad mind ei armasta, ei soovi ma suurendada nende jultumust.

      Kui mu eunuhhid saavad teada, et olen hädaohus, ja hakkavad arvama, et nende alatu vastutulelikkus võib jääda karistamata, lakkavad nad peagi olemast kurdid naissoo meelitavale häälele, mille võimuses on liigutada kaljusid ja panna leebuma elutuid esemeid.Hüvasti, Nessir! Mul on rõõm avaldada sulle oma usaldust.

Pariisisšaabanikuu 5. päeval 1712.

      XXVIII KIRI

RICA ***LE

      Nägin eile midagi üsna imelikku, kuigi see kordub Pariisis päevast päeva.

      Pärast õhtuse söömaaja lõppu tulevad inimesed kokku ja hakkavad mängima omapärast mängu, mida olen kuulnud kutsutavat komöödiaks. Peamine tegevus toimub poodiumil, mida nimetatakse teatriks. Kahel pool külgedel, loožide nime kandvates väikestes kongides istuvad mehed ja naised, kes kõik koos mängivad umbes samasuguseid tummstseene, nagu on kombeks esitada meil Pärsias28.

      Siin on õnnetu armastajanna oma igatsusi väljendamas; seal puurib teine, märksa energilisem naine pilguga armukest, kes talle samaga vastab: kõik kired on nägudel selgesti näha ning sellise ilmekusega esitatud, et sõnu pole vajagi. Loožides olevad näitlejannad paistavad vaid vööni ja kannavad harilikult tagasihoidlikkusest muhvi, et oma käsivarsi varjata. All on püsti hulk inimesi, kes pilkavad poodiumil olijaid; viimased omakorda naeravad nende üle, kes all.

      Kõige rohkem vaeva näevad mõned mehed, keda selleks otstarbeks võetakse noorema rahva hulgast, et nad väsimusele vastu peaksid. Need sellid peavad olema kõikjal: nad lipsavad läbi ainult neile teadaolevatest käikudest ja liiguvad hämmastava osavusega korruselt korrusele; nad on üleval, all, kõigis loožides; nad nii-öelda sukelduvad, kaovad silmist, ilmuvad jälle; sageli jätavad nad ühe stseeni sinnapaika ja alustavad mujal uut. On isegi selliseid, kes mingi ime läbi, mida nendest oodata ei oska, kõnnivad kepile vaatamata nii nagu teisedki. Lõpuks suunduvad kõik saalidesse, kus mängitav komöödia on eriti iseäralik: alustatakse kummardustest ning jätkatakse embustega. Räägitakse, et ka kõige pinnalisem tutvus annab õiguse teist kaisutustega lämmatada. Siinne paik näib tegevat inimesi hellatundelisteks. Ka ei olevat selle maja valitsejannad üldse kurjad; kui välja arvata need kaks-kolm tundi päevas, mil nad end metsikult üleval peavad, olevat nad täiesti talutavad, sest need hood minevat neil kiiresti üle.

      Kõik, millest siin sulle kirjutan, toimub peaaegu nõndasamuti ka ühes teises kohas, mida nimetatakse Ooperiks; kogu vahe seisneb selles, et ühes räägitakse, teises lauldakse. Kord viis keegi sõber mu looži, kus üks tähtsam näitlejatar ümber riietus. Saime nii headeks tuttavateks, et järgmisel päeval toodi mulle järgmine kiri.

      „Mu härra!

      Olen maailma kõige õnnetum neiu. Olen alati olnud Ooperi kõige vooruslikum näitlejatar, aga umbes seitse kuud tagasi, kui ma olin sellessamas loožis, kus te mind eile nägite, ja riietusin Diana preestritariks, tuli mu juurde keegi noor abee ja, tundmata vähimatki aukartust mu valge rüü, loori ja peapaela vastu, röövis mult süütuse. Asjata püüdsin talle toodud ohvri hinnalisust tõestada: ta purskas naerma ja kinnitas, et polnud minus midagi pühalikku leidnud. Vahepeal olen nii paksuks läinud, et ei julge end enam teatris näidata, sest olen auküsimustes äärmiselt peenetundeline ja väidan alati, et heast perekonnast pärit tütarlapsel on kergem kaotada voorus kui tagasihoidlikkus. Saate isegi aru, et minu kombekuse juures poleks abee iial sihile jõudnud, kui ta poleks tõotanud minuga abielluda: nii aus põhjendus lubas mul kahe silma vahele jätta harilikud pisiformaalsused ja alustada sellest, millega oleksin pidanud lõpetama. Aga kuna tema oma truudusetuses on mind häbistanud, ei taha ma enam olla Ooperis, kus mulle omavahel öeldes makstakse vaevalt nii palju, et hing sees püsiks; nüüd, kus ma vananen ja mu ilu närbub, näib mu palk, mis on kogu aeg sama suur olnud, päevast päeva vähenevat. Ühelt teid saatvalt mehelt sain teada, et teie maal on head tantsijatarid hinnas ja et Isfahanis oleks mu tulevik kindlustatud. Kui te oleksite lahkesti nõus minu eest kostma ja mind endaga Pärsiasse kaasa võtma, õnnestuks teil osutada teene neiule, kes tänu oma vooruslikkusele ja korralikule ülalpidamisele ei jätaks teile teie heategu tasumata. Teie kõige ustavam…“

Pariisisšavvalikuu 2. päeval 1712.

      XXIX KIRI

RICA IBBENILEIzmiri

      Kristlaste ülem on paavst. See kujutab endast üht vana ebajumalat, keda ülistatakse harjumusest. Kunagi kartsid teda isegi riigipead, sest ta tagandas neid niisama lihtsalt, nagu meie hunnitud sultanid asendavad Imereetia29 ja Gruusia kuningaid. Aga nüüd ei karda paavsti enam keegi. Ta ütleb end põlvnevat ühest esimesest kristlasest, kelle nimi oli Püha Peetrus, ja siin peab olema mängus rikkalik pärandus, sest paavsti käsutuses on hiiglaslikud varad ja suur hulk maad.

      Piiskopid on seadusemehed, kes alluvad paavstile ja kellele see on usaldanud kaks erisugust kohustust: kui nad kokku tulevad, koostavad nad nii nagu paavstki ususeadusi; kui nad on eraldi, pole neil muud ülesannet kui korraldada neistsamadest seadustest möödahiilimist. Olgu sulle teadmiseks, et kristlik religioon on täis ülikeerulisi tavandeid, mille täitmine on nii tülikas, et üldist kasu silmas pidades otsustati panna ametisse piiskopid, kes inimesi seesugustest kohustustest vabastavad. Kui mõni ei taha ramadani pidada30 või kombekohast abielu elada või lubadust täita; kui mõni tahab seadusevastasesse abiellu astuda või vahel isegi tõotust murda, siis tarvitseb vaid minna piiskopi või paavsti juurde ja see annab kohe vastava loa.

      Piiskopid ei koosta ususeadusi omaalgatuslikult. On olemas arutu hulk doktoreid, enamasti dervišid, kes toovad piiskoppidele ette tuhat uut religioonisse puutuvat küsimust. Piiskoppidel lastakse kaua vaielda ja nääklemine kestab seni, kuni otsus vastu võetakse.

      Samuti võin sulle kinnitada, et iialgi pole olemas olnud kuningriiki, kus oleks nii palju kodusõdu nagu kristlaste maal.

      Neid, kes mingi uue ettepanekuga välja tulevad, nimetatakse esialgu ketseriteks. Igal ketserlusel on oma nimi, mis kujutab endast asjassesegatute jaoks omamoodi lipukirja. Kes aga ei taha, see ei pea ketseri nime kandma: selleks tuleb teisitimõtlemises osaleda vaid poolikult ja rõhutada igati erinevust enda ja ketserluses süüdistatavate vahel. Pole tähtis, kas erinevus on märgatav või mitte, igal juhul teeb ta inimese neitsilikult puhtaks, nii et see võib vabalt lasta end nimetada õigeusklikuks.

      Räägitu kehtib Prantsusmaa ja Saksamaa kohta; unustasin öelda, et Hispaanias ja Portugalis on dervišeid, kes ei saa üldse naljast aru ning panevad inimese põlema nagu õletuusti. Nende küüsi sattunutest võivad eluga pääseda vaid need, kes on väikesi puust terakesi peos veeretades usinasti

27

Isfahan. (Autori märkus.)

28

Kirjeldatakse tollase Comédie-Française’i, kus tähtsate isikute loožid olid lausa laval ja selle kõrval; põrandal seisti püsti.

29

Imereetia ehk Imereti oli kuningriik Lääne-Gruusias.

30

Paastuda.