Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

enda jaoks ja ma saan alati sellest mingi kaudse rahulduse. Tunnen end serailis nagu väikeses kuningriigis ja see rahuldab veidi mu auahnust, ainsat kirge, mis mulle on jäänud. Näen rõõmuga, et kõik seisab püsti minu najal ja et ma olen igal hetkel tarvilik. Kogun vabatahtlikult enda peale kõigi naiste viha, mis mu püsimist sellel ametipostil vaid kindlustab. Ma ei jää neile midagi võlgu: nad leiavad mu eest takistamas kõiki nende süütumaidki rõõme. Ma ilmun alati nende ette nagu vankumatu müür: nad teevad plaane ja ma ajan neil ootamatult kõik nurja. Minu relvaks on keeldumine; ma norin nende kallal igal sammul; mu huulil on alati sõnad „kohustus“, „voorus“, „kasinus“, „tagasihoidlikkus“. Ma viin nad meeleheitele, rääkides vahetpidamata nende soo nõrkusest ja isanda võimust nende üle. Seejärel ma kurdan, et olen sunnitud nii range olema, ja teen näo, nagu peaksin silmas ainult nende huvisid ja oleksin neisse väga kiindunud.

      See aga ei tähenda, et minul omakorda poleks lõputult ebameeldivusi. Kättemaksuhimulised naised otsivad iga päev võimalust, et mind kiuslikkuses üle trumbata, ja nende antud hoobid on kohutavad. Võimul ja alistumisel on meievahelistes suhetes oma tõusud ja mõõnad. Naised jagavad mulle alati kõige alandavamaid ülesandeid; nad näitavad minu suhtes üles enneolematut põlgust ja mu vanadusele vaatamata äratavad mu öösel kümme korda mingi tühise pisiasja pärast üles. Mulle sajab kaela käskusid, korraldusi, ülesandeid ja kapriise: naised näivad võistlevat omavahel minu jooksutamises, sest üks veider tuju järgneb teisele. Sageli lasevad nad mul naljaviluks valvsust kahekordistada; nad edastavad mulle valeteateid: kord tullakse mulle ütlema, et müüri taha on ilmunud noormees, teinekord teatatakse, et on kuuldud kära või et keegi valmistub kirja üle andma. See kõik teeb mulle tüli, mille üle nemad vaid naeravad: neile meeldib, et ma niiviisi vaeva näen. Mõnikord ei lase nad mind oma ukse tagant ööl ega päeval kaugemale; nad oskavad suurepäraselt haigust, minestust ja hirmu teeselda; neil ei tule puudu ettekäänetest, et mind saata kuhu tahes. Neil juhtudel tuleb mul üles näidata pimedat sõnakuulmist ja piiritut vastutulelikkust: keeldumine minusuguse mehe poolt oleks midagi seninägematut ja kui ma silmapilk ei kuuletuks, oleks neil õigus mind karistada. Ma lahkuksin pigem elust, mu kallis Ibbi, kui laseksin end niimoodi alandada.

      Aga see ei ole veel kõik: ma pole kunagi kindel, kas mu isand on minuga rahul või ei; mul on tema südames palju vaenlasi, kes kõik mõtlevad vaid sellele, kuidas mind hukutada. Neile kuuluvad veerandtunnid, mil nad minu sõna ei kuula, veerandtunnid, mil neile midagi ei keelata, veerandtunnid, mil ma olen kõiges süüdi. Ma juhatan oma peremehe voodisse ärritatud naisi. Kas sa arvad, et seal tegutsetakse minu heaks ja et jõud on minu poolel? Nende pisaratest, ohetest, kallistustest ja isegi naudingutest võin ma kõike karta: selles paigas on võit nende päralt; nende võlud on minu jaoks kohutavad; nende teened sel hetkel varjutavad silmapilkselt kõik minu omad möödanikus ja miski ei suuda mulle anda tagatist peremehe suhtes, kes pole enam tema ise.

      Kui palju kordi on juhtunud, et heidan magama soosingus ja ärkan põlu all! Milles ma olin süüdi päeval, mil mind nii alandavalt piitsaga mööda seraili taga aeti? Viisin ühe naise peremehe kaissu. Niipea kui too nägi isandat tuld võtmas, laskis ta pisaraojad voolama ja alustas kaebusi, mida osavasti suurendas sedamööda, kuidas tema poolt süüdatud arm lõõmama lõi. Kuidas oleksin ma saanud end niisugusel ohtlikul hetkel kaitsta? Olin kadunud just siis, kui seda kõige vähem ootasin; ma langesin armuläbirääkimiste ja ohete poolt sepitsetud salanõu ohvriks. Näed nüüd, kallis Ibbi, millises julmas olukorras ma eluaeg olen viibinud.

      Sina oled õnneseen! Su ülesanded piirduvad vaid Usbeki eest hoolitsemisega. Sul on kerge peremehe meele järgi olla ja elupäevade lõpuni soosingus püsida.

Isfahani serailissafarikuu viimasel päeval 1711.

      X KIRI

MIRZA OMA SÕBRALE USBEKILEErzurumi

      Sa olid ainuke, kes võis mulle asendada Ricat ja vaid Rica võis mind sinu äraolekul lohutada. Tunneme sinust puudust, Usbek. Sa olid meie seltskonna hing. Kui palju on vaja jõudu, et puruks rebida sidemed, mida süda ja vaim on sõlminud!

      Meie siin vaidleme palju; enamasti keerleb dispuut moraaliküsimuste ümber. Eile pandi arutusele, kas inimesed saavad õnnelikuks meelelisi rahuldusi nautides või vooruslikku elu harrastades. Olen sageli kuulnud sind rääkivat, et inimesed on sündinud vooruslikena ja et õiglus on neile niisama loomulik nagu olemasolu. Selgita mulle, palun, mida sa sellega öelda tahad.

      Ma olen usutlenud mullasid, aga need ajavad mind katkenditega Koraanist meeleheitele; ma ei räägi ju nendega nagu usklik, vaid kui inimene, kodanik ja pereisa.

Isfahanissafarikuu viimasel päeval 1711.

      XI KIRI

USBEK MIRZALEIsfahani

      Sa salgad maha oma mõistuse, et proovile panna minu oma; sa laskud selleni, et küsid minult nõu; sa arvad, et suudan sind õpetada. Mu kallis Mirza, veel enam kui hea arvamus, mis sa endale minust oled kujundanud, teeb mulle rõõmu sinu sõprus, millest säärane arvamus tuleb.

      Sinu küsimusele vastamiseks ei pea ma vajalikuks pöörduda väga abstraktsete arutluste poole. On olemas teatud tõed, millest arusaamiseks ei piisa veendumisest – neid tuleb peale selle veel tunnetada. Moraali tõed on just sellised. Võib-olla järgnev tükike ajalugu selgitab sulle rohkem kui peen filosoofia.

      Araabias oli kunagi väike rahvas, keda hüüti troglodüütideks. Nad pärinesid noist iidseist koopaelanikest, kes ajaloolaste andmetel sarnanesid pigem loomade kui inimestega. Kõnesolevad troglodüüdid ei olnud nii näotud: nad polnud sugugi karukarvased, nad ei teinud kriiskavaid hääli ja neil oli kaks silma; aga nad olid kurjad ja verejanulised ning neil puudusid igasugused arusaamad õiglusest ja erapooletusest.

      Troglodüütidel oli võõramaist päritolu kuningas, kes kohtles oma alamaid väga rangelt, sest soovis muuta nende kurja loomust. Aga troglodüüdid sõlmisid vandenõu, tapsid kuninga ja hävitasid kogu kuningliku perekonna.

      Tegu tehtud, kogunesid nad valimistele ja pärast suuri lahkarvamusi moodustasid valitsuse. Vaevalt olid ametiisikud paika pandud, kui troglodüüdid neid enam ei talunud ja nad jälle maha nottisid.

      Järjekordsest ikkest vaba rahvas järgis edaspidi vaid oma metsikut loomust; kõik leppisid kokku, et ei allu enam kellelegi; et igaüks hoolitseb ainult enda huvide eest ja ei võta teiste omi arvesse.

      See üksmeelne otsus oli kõikidele meeltmööda. Igaüks arvas: „Mis hea pärast peaksin ma tapma end tööga nende heaks, kes üldse minusse ei puutu? Ma mõtlen ainult endale ja hakkan õnnelikult elama. Teiste õnn või õnnetus ei puutu minusse. Ma hangin endale kõik, mis vaja, ja kui mul on tarvilik olemas, pole minu asi, et teised troglodüüdid elavad viletsuses.“Oli külvikuu. Igaüks ütles: „Ma harin oma põldu vaid nii palju, et saadud viljast piisaks mulle äraelamiseks; rohkem pole mulle tarvis ja ma ei hakka ilmaasjata vaeva nägema.“

      Selle väikese kuningriigi põllud polnud ühesugused: oli kuivi ja mägiseid maalappe ning ka madalikul asuvaid nurmi, mis mitmest ojast vett said. Aasta tuli väga kuiv, nii et kõrgematel kohtadel olevatel põldudel ikaldus saak täielikult, samal ajal kui niisutatud põllud kandsid rikkalikult vilja. Nii surid mägedes elavad inimesed peaaegu kõik nälga, sest teised keeldusid julmalt nendega oma saaki jagamast.

      Järgmine aasta tuli liigvihmane; kõrgemad kohad andsid erakordse saagi ja madalad maad olid üle ujutatud. Pool rahvast kaebas jälle nälga, hädaliste vastu oldi aga niisama südametud, nagu need olid olnud ise.

      Ühel tähtsal kodanikul oli väga ilus naine; naaber armus naisesse ja lõi ta mehelt üle. Sellest tõusis suur tüli ja pärast rohkeid solvanguid ning kähmlust soostusid mehed andma asja otsustamiseks troglodüüdile, kes Vabariigi ajal oli mõningase usalduse pälvinud. Tülitsejad läksid tema juurde ja tahtsid asja seletada. „Mis see mulle korda läheb, kumma naine see on?“ ütles mees. „Mul on oma põld harida; ma ei hakka ometi aega raiskama, et teie lahkhelisid klaarida ja asju korraldada, sellal kui mu oma tööd tegemata seisavad. Palun jätke mind rahule ja ärge tüüdake mind enam oma tülidega.“ Seejärel ta lahkus ja läks oma põllule tööle. Röövija, kes oli tugevam, vandus,