Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

ja ta saadetaks tuleriidale nagu ketser kunagi. Ta võib küll püüda selgitada oma vaadete erinevust ketserlusest, aga see oleks asjata, sest ta saaks tuhaks ammu enne, kui tema ärakuulamisele jõutaks mõeldagi.

      Mujal maailmas lähtuvad kohtunikud süüdistatava süütusest, siinsed aga eeldavad, et süüdistatav on alati süüdi. Kahtluse korral võtavad nad reeglina kasutusele karmimad karistused; ilmselt sellepärast, et peavad inimesi halbadeks. Teisest küljest on nad jälle kaaskodanikest liiga heas arvamuses ja mõtlevad vist, et need ei suudagi valetada, sest tunnistusi võetakse siin süüdistatava vihavaenlastelt, halbade elukommetega naistelt ja häbitute elukutsete esindajailt. Kohtuotsuse langetajad pöörduvad hellalt väävlisärgi kandjate32 poole ja avaldavad kahetsust, et need on nii kehvasti riides. Seejärel nad lisavad, et on väga head inimesed, jälestavad verd ja kurvastavad sügavasti tehtud surmaotsuse pärast. Ning et ennast vähegi lohutada, konfiskeerivad nad kõik surmamõistetute varad.Kui õnnelik on maa, kus elavad Prohveti lapsed! Niisugused kurvad etendused on seal tundmatud.33 Puhas tõde ise kaitseb inglitelt pärit püha religiooni: sellel pole tarvis püsimiseks pöörduda vägivalla poole.

Pariisisšavvalikuu 4. päeval 1712.

      XXX KIRI

RICA IBBENILEIzmiri

      Pariisi elanikud on nii uudishimulikud, et see läheb üle igasuguste piiride. Kui ma saabusin, vaadati mind nii, nagu oleksin ma taevast kukkunud. Vanakesed, mehed, naised, lapsed – kõik tahtsid mind näha. Kui ma uksest välja läksin, tormasid kõik akendele; Tuileries’s kogunes minu ümber kohe rahvasumm. Naistest moodustus lausa tuhandes värvitoonis veiklev vikerkaar. Kui ma läksin etendusele, nägin kohe sadat minu poole suunatud lornjetti. Iialgi pole üht inimest niimoodi vahitud nagu mind. Vahetevahel ma muigasin, kui kuulsin inimesi, kes peaaegu polnud oma toast jalgagi välja saanud, omavahel arutavat: „Peab ütlema, et ta on kohe päris pärslase moodi.“ Imetlusväärne! Kõik kohad olid minu pilte täis; ma nägin ennast mitmes eksemplaris kõigis poodides, kõikidel kaminasimssidel: ikka ei saadud mind veel küllalt vaadatud.

      Seesugused rohked auavaldused muutusid mulle koormavaks, sest ma ei pidanud end sugugi nii huvitavaks ja haruldaseks inimeseks. Olen küll endast väga heal arvamusel, aga ma ei osanud iial ette kujutada, et võiksin elevust tekitada sellises suures linnas, kus mind üldse ei tunta. Lõpuks võtsin nõuks loobuda pärslase rüüst ja tõmmata selga euroopalikud riided, et näha, kas minusse jääb siis veel midagi imetlusväärset. Niisugune võte laskis mul teada saada, mis ma tegelikult väärt olen, sest võõristust tekitava kostüümita hinnati mind õiglasemalt. Ma võiksin kiruda oma rätsepat, kelle tõttu ma kaotasin hoobilt üldsuse tähelepanu ja lugupidamise ning muutusin lihtsalt ahastamapanevaks olematuseks. Mõnikord viibisin terve tunni seltskonnas ja mulle ei heidetud pilkugi ega antud võimalust suud lahti teha. Kui aga keegi juhuslikult teatas kohalviibijaile, et olen pärslane, kuulsin kohe enda ümber suminat: „Oh! Ah! Kas see härra on pärslane? Kui põnev! Kuidas küll saab keegi olla pärslane?“

Pariisisšavvalikuu 6. päeval 1712.

      XXXI KIRI

RHEDI USBEKILEPariisi

      Olen nüüd Veneetsias, mu kallis Usbek. Võib käia läbi kõik maailma linnad ja ometi Veneetsiasse saabudes hämmastuda – niivõrd üllatav on näha linna, torne ja mošeesid kerkimas veest ning suurt hulka inimesi seal, kus peaksid elama vaid kalad.

      Aga selles patuses linnas puudub maailma kõige suurem aare, milleks on voolav vesi, ja siin pole võimalik teostada rituaalset pesemist. Meie pühas Prohvetis tekitab see jälestust ning ta heidab taevastest kõrgustest linna peale vaid vihaseid pilke.

      Kui ei oleks seda, mu kallis Usbek, elaksin ma rõõmuga linnas, kus mu vaim päevast päeva areneb. Ma õpin kauplemise saladusi, uurin riigipeade huvisid ja nende valitsuse ülesehitust; ma ei jäta kasutamata võimalust tutvuda euroopa ebausuga; õpin meditsiini, füüsikat, astronoomiat; tegelen kunstidega. Kõige selle tulemusena haihtub udu, mis kattis mu silmi sünnimaal.

Veneetsiasšavvalikuu 16. päeval 1712.

      XXXII KIRI

RICA ***LE

      Kord läksin vaatama maja, kus elab umbes kolmsada vaesevõitu inimest34. Ma ei kulutanud seal palju aega, sest kirik ja hooned ei vääri erilist tähelepanu. Elanikud olid seal üsna rõõmsad: paljud mängisid kaarte või muid mulle tundmatuid mänge. Kui lahkusin, tuli üks minuga kaasa, ja kuulnud mind küsimas teed Pariisi kõige kaugemasse kvartalisse Marais’sse, ütles: „Lähen ise sinna ja võin teid juhatada, tulge kaasa.“ Ta viis mu oivaliselt kohale, säästis mind kõigist sekeldustest ja hoidis tõldade ning sõidukite alla jäämast. Olime peaaegu päral, kui minus tärkas uudishimu ja ma küsisin: „Hea sõber, kas ma tohiksin teada, kes te olete?“ – „Olen pime, härra,“ vastas ta. – „Kuidas?“ imestasin mina. „Te olete pime! Ja miks te ei palunud endaga kaasa tulla seda kena meest, kes teiega kaarte mängis? Ta oleks teid juhtinud.“ – „Tema on samuti pime,“ vastas mu kaaslane. „Juba nelisada aastat peetakse selles majas, kus te mind kohtasite, kolmesadat pimedat. Aga nüüd ma pean teist lahkuma. Siin ongi tänav, mida küsisite. Ma poen rahva hulka; lähen sellesse kirikusse ja võiksin vanduda, et komistan seal teiste otsa vähem kui teised minu otsa.“

Pariisisšavvalikuu 17. päeval 1712.

      XXXIII KIRI

USBEK RHEDILEVeneetsiasse

      Veinile on Pariisis nii kõrge maks peale pandud, nagu oleks kavatsetud sellega täita püha Koraani ettekirjutust, mis joomise ära keelab. Kui ma mõtlen selle joogi hukatuslikele tagajärgedele, pean tunnistama, et see on kõige kohutavam kingitus, mille Loodus inimestele on teinud. Miski pole rikkunud meie valitsejate elu ja head mainet rohkem kui piiripidamatus: see ongi nende ebaõigluse ja kurjuse kõige mürgisem allikas.

      Inimkonna häbiks pean ütlema, et seadus keelab meie valitsejatel veini tarvitada, aga ometi joovad nad seda nii määratul hulgal, et kaotavad isegi inimväärikuse. Kristlastest valitsejatele seevastu on joomine lubatud, ent see ei näi neid ebasündsustele ärgitavat. Inimloomus on vastuoluline: ohjeldamatus prassingus tõstame raevukalt mässu ettekirjutuste vastu ja seadus, mis on loodud meid paremaks tegema, lisab meile hoopiski süükoorma.

      Kui ma aga hukka mõistan veini, mille joomine meilt aru võtab, siis ei pane ma sugugi pahaks teiste meeliergutavate jookide tarvitamist. Idamaalaste tarkus seisneb selles, et nad otsivad ravimeid kurbuse vastu samasuguse hoolega nagu kõige ohtlikumate tõbede vastu. Kui eurooplasele saab osaks õnnetus, ei jää tal muud üle kui lugeda Senecaks kutsutud filosoofi teoseid. Asiaadid tunnevad paremini loodusseadusi ja on üldse arukamad ning tarvitavad seetõttu jooke, mis võivad inimese lõbusaks muuta ja halvad mälestused eemale peletada.

      Miski ei kurvasta rohkem kui lohutavad sõnad õnnetuse möödapääsmatusest, selle vältimiseks ette võetu tarbetusest, saatuse paratamatusest, jumalikust ettemääratusest ja inimolendi nõtrusest. Vaid mõnitusena kõlab õnnetuse mahendamine ettekujutusega, et inimene on väetina sündinud. Hoopis targem on niisugused mõtted eemale peletada ja mitte rõhuda inimese mõistusele, vaid tunnetele.

      Hing on kehaga ühenduses ja kannatab alalõpmata viimase hirmuvalitsuse all. Kui vere ringkäik on liiga aeglane, ihumahlad pole küllalt puhtad või neid pole küllaldasel hulgal, langeme kurbusse ja masendusse. Kui me aga tarvitame jooke, mis võivad keha korratuse kõrvaldada, saab hing jälle vastuvõtlikuks muljetele, mis teda rõõmustavad, ja tunneb salamahti mõnu sellest, et organism jälle nii-öelda käivitub ja elustub.

Pariisiszu’l-kaadakuu 25. päeval 1713.

      XXXIV KIRI

RICA IBBENILEIzmiri

      Pärsia naised on ilusamad kui prantsuse omad, aga prantslannad on nägusamad. Esimesi on võimatu mitte armastada, teiste seltsis on meeldiv viibida: ühed on õrnemad ja malbemad,

32

Väävlisärki riietati tuleriidale mineja.

33

Pärslased on kõigist muhameedlastest kõige sallivamad. (Autori märkus.)

34

L’Hôspital des Quinze-Vingts, pimedate varjupaik.