Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

et serail on mõeldud pigem tervise kui lõbude jaoks: elu on siin ühetooniline ja kulgeb rahulikult; kõikjal on märke alluvusvahekordadest ja kohustustest; isegi meelelahutused on siin tõsimeelsed ja rõõmud karmid ning nende nautimine kannab peaaegu alati võimu ja sõltuvuse pitserit.

      Ka mehed pole Pärsias nii rõõmsameelsed kui Prantsusmaal: neil puudub see vaimne vabadus ja rahulolev ilme, mida ma siin kohtan kõigis olukordades ja igasugustes tingimustes.

      Veel hullem on lugu Türgis, kus mõnes suguvõsas pole põlvest põlve, juba monarhia rajamisest saadik keegi kunagi naernud.

      Asiaatide selline tõsidus tuleb sellest, et nad omavahel vähe suhtlevad: nad kohtuvad vaid siis, kui kombetalitused nõuavad. Sõprus, see südamete hell ühendus, mis siinset elu kaunistab, on idamaades peaaegu tundmatu. Idamaalased viibivad enamasti kodus, ikka ühes ja sellessamas seltskonnas, nõnda et iga perekond on nii-öelda omaette.

      Kord, kui ma seda küsimust ühe siinse inimesega arutasin, ütles see: „Kõige rohkem hämmastab mind teie kommete juures, et te peate elama koos orjadega, kelle südamele ja vaimule avaldab pidevalt mõju allasurutud olukord. Need viletsad olevused nõrgendavad teis looduse poolt kaasa antud vooruslikkust ja laostavad teie tundeelu juba lapseeas. Vabastage end lõpuks ometi eelarvamustest. Mida head on loota kasvatusest, mida saadakse ühelt õnnetult, kellele on auasjaks teise mehe naiste valvamine ja kes on uhke kõige närusema ameti üle, mida inimkond tunneb; kes on põlastusväärne isegi oma ustavuse poolest (mis on ta ainuke voorus), sest see tuleneb kadedusest, kiivusest ja meeleheitest; kes põleb soovist kätte maksta mõlemale sugupoolele, mille värdjat ta endast kujutab, ja nõustub olema tugevama poole hirmuvalitsuse all, selleks et ise tohtida piinata nõrgemat; kes elab hiilguses tänu oma ebatäiuslikkusele, inetusele ja vigasusele ning on hinnatud vaid sellepärast, et ta seda ei vääri; kes aheldatuna igaveseks ühe ja sama ukse külge, mille lukkudest ja riividest ta on tugevam, uhkeldab, et on viiskümmend aastat pidanud armukadeda isanda poolt usaldatud vääritut ametit, kus ta on saanud mängu panna kogu oma alatuse?“

Pariisiszu’l-hidžakuu 14. päeval 1713.

      XXXV KIRI

USBEK GEMCHIDILE, OMA ONUPOJALE, TABRIZI HIILGAVA KLOOSTRI DERVIŠILE

      Mida arvad sina, üllas derviš, kristlastest? Kas sa arvad, et nendega juhtub Viimsel kohtupäeval sama, mis uskmatute türklastega, kellest saavad eeslid ja kes hakkavad kiirel traavil juute põrgusse vedama? Ma tean kindlasti, et kristlased ei pääse prohvetite asupaika ja et suur Ali pole sündinud nende jaoks. Aga kas sa arvad, et neile saavad osaks igavesed nuhtlused, sest nende maal pole mošeesid, ja et Jumal karistab neid selle eest, et nad ei jälgi religiooni, millega ta ise neid pole tuttavaks teinud? Võin sulle öelda, et olen sageli kristlasi usutlenud. Olen tahtnud teada saada, kas neil on mingit aimu suurest Alist, kes oli kauneim kõigist inimestest. Tuleb välja, et nad pole iialgi temast midagi kuulnud.

      Kristlased ei sarnane sugugi nende uskmatutega, keda meie pühad prohvetid selle eest, et nad taevaseid imesid keeldusid uskumast, mõõgaga läbi lasksid torgata. Kristlased on pigem nagu need õnnetud, kes elasid paganluse pimeduses, enne kui jumalik valgus meie suure Prohveti palgele langes.

      Muuseas, kui kristlaste religiooni lähemalt uurida, võib sealt leida meie põhitõdede algeid. Olen sageli imetlenud jumalikku ettemääratust, mis niimoodi on tahtnud kristlasi otsekui üleüldiseks meelemuutuseks ette valmistada. Olen kuulnud ühest nende õpetlaste raamatust, mille pealkiri on „Võidutsev polügaamia“35. Selles tõestatakse, et kristlastelegi on ette nähtud mitu naist. Nende ristimine sarnaneb meie rituaalse pesemisega ja nad eksivad vaid selles, et arvavad esimese pesemise mõju olevat nii suure, et sellest piisab kogu eluks. Kristlaste preestrid ja mungad palvetavad nagu meiegi seitse korda päevas. Nad loodavad, et pääsevad pärast ülestõusmist paradiisi, kus võivad nautida tuhandeid mõnusid. Neil on nii nagu meilgi kombeks paastuda ja liha suretada, misläbi nad taevase halastuse loodavad pälvida. Nad kummardavad häid ingleid ja hoiduvad halbade eest. Neil on püha usk imedesse, mida Jumal oma teenrite vahendusel korda saadab. Nagu meiegi tunnistavad ka kristlased oma teenete ebapiisavust ja vajavad Jumala juures eeskostet. Kuigi ma ei leia siit Muhamedi, näen ma kõikjal muhameedlust. Pole parata, tõde pääseb võidule ja tungib alati läbi ümbritsevast pimedusest. Kord saabub päev, mil Igavik näeb maa peal vaid tõelisi usklikke: kõikvõimas aeg parandab eksisammud; inimesed leiavad imestusega end ühe ja sama lipu alt; kõik, isegi seadused, on viidud täiuslikkuseni ning pühakirjad kogutakse maa pealt kokku ja viiakse taevastesse hoiuruumidesse.

Pariisiszu’l-hidžakuu 20. päeval 1713.

      XXXVI KIRI

USBEK RHEDILEVeneetsiasse

      Pariisis juuakse ohtrasti kohvi: seda pakutakse paljudes avalikes asutustes. Mõnedes neist vahetatakse uudiseid, teistes mängitakse malet. Ühes valmistatakse kohvi säärasel viisil, et jooja saab targemaks: vähemalt kõik väljujad ise arvavad, et neil on mõistust mitu korda rohkem kui enne sisenemist.

      Ent mind hämmastab see, et need teravmeelitsejad ei too kodumaale mingit kasu ja raiskavad oma andeid lapsikustele. Näiteks siis, kui ma Pariisi saabusin, keerles tuline vaidlus kõige tühisema asja ümber, mida võidaks ette kujutada: küsimuse all oli ühe vana kreeka poeedi reputatsioon; tema surma-aasta ja kodumaa kohta pole juba kaks tuhat aastat midagi teada.36 Mõlemad pooled kinnitasid, et tegemist on suurepärase poeediga; küsimus seisnes vaid selles, kas hinnata tema teeneid rohkem või vähem. Igaüks tahtis seda teha oma taksi järgi, aga nende reputatsiooniomistajate hulgas olid ühed heldemad kui teised. Ja ongi kogu tüli! Ent riid oli äge, sest nii ühelt kui teiselt poolt öeldi südamepõhjast nii jämedaid solvanguid ja vahetati nii tigedaid pilkeid, et vaidluse maneer ei tekitanud minus vähem imestust kui aine, mille üle vaieldi. „Kui kellelgi oleks nii palju ettevaatamatust,“ mõtlesin, „et ta läheks selle kreeka poeedi ühe kaitsja ette ründama mõne ausa kodaniku reputatsiooni, saaks ta väärilise vastulöögi, ja ma arvan, et see õhin surnute reputatsiooni asjus lööks elavate hea nime kaitsmisel lausa lõkkele! Aga olgu mis on, hoidku Jumal mind eales sattumast vaenujalale tsensoritega, kelle leppimatut viha poeedi kahe tuhande aasta pikkune hauasolek pole suutnud lahutada! Praegu vehivad nad rusikatega õhus. Aga mis juhtuks siis, kui nende raevu põhjustav vaenlane oleks kohal?“

      Need, kellest sulle äsja rääkisin, vaidlevad igapäevases keeles ja neid tuleb eristada teistest, kes kasutavad vaidlemiseks barbaarset keelt37, mis näib võistlejate raevule ja kangekaelsusele hoogu juurde andvat. On olemas kvartalid, mis sedasorti rahvast lausa kubisevad. Need vaidlejad elatuvad pisiasjade kallal norimisest ja toidavad end ähmaste arutluste ning pettejäreldustega. Amet, mis selle pidaja peaks nälga jätma, tasub end siin kenasti ära: on olemas terve omalt maalt välja aetud ja üle merede tulnud rahvas38, kes Prantsusmaal end sisse seades ei toonud elumurede murdmiseks kaasa midagi muud peale hirmuäratava ande vaielda.

Pariisiszu’l-hidžakuu viimasel päeval 1713.

      XXXVII KIRI

USBEK IBBENILEIzmiri

      Prantsuse kuningas on vana. Meie ajaloost pole võimalik tuua ühtki näidet, kus monarh oleks nii kaua troonil püsinud. Räägitakse, et kuningal on eriline anne end maksma panna; ta valitseb ühesuguse osavusega nii oma peret, õukonda kui ka riiki. Ta on korduvalt öelnud, et kõigist maailma valitsustest meeldivad talle enim türklaste ja meie auväärt sultani oma – nii kõrgelt hindab kuningas idamaist poliitikat. Olen uurinud ta iseloomu ja leidnud sealt vastuolusid, mida ei suuda seletada. Nii näiteks on tal vaid kaheksateistkümneaastane minister ja samal ajal kaheksakümneaastane armuke39; ta peab lugu oma religioonist, aga ei saa silmaotsaski sallida neid, kes ütlevad, et seda tuleb kõrvalekaldumatult järgida40; kuigi ta hoiab linnakärast eemale ja suhtleb vähe, tegeleb ta hommikust õhtuni sellega, et endast kõneainet anda; ta armastab võite ja trofeesid, aga kardab näha head kindralit

35

Jean Lyseri poolt 1682. aastal Alatheuse varjunime all avaldatud teos „Polygamia triumphatrix“.

36

Vihje vaidlusele Houdar de La Motte’i ja Madame Dacier’ vahel Homerose tõlkimise asjus. Nimetatud vaidlus kroonis 1670. aastal alanud kuulsat poleemikat antiikautorite ja moodsa kirjanduse pooldajate vahel, kus osalesid Charles Perrault, Racine, La Fontaine jt. (Querelle des Anciens et de Modernes).

37

Skolastiline ladina keel.

38

Inglaste poolt tagakiusatud iiri katoliiklased.

39

Jutt on markii de Barbezieux’st, kes ministriks saades oli siiski 23-aastane, ja Madame Maintenonist, kes 1713. aastal oli 78-aastane.

40

Jansenistid.