Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

      „Te ei oska ettegi kujutada, milliseid intriige kõikjal meie ümber punutakse, ja iga päev teen ma omaenese majas kõhedusttekitavaid avastusi.”

Marie-Antoinettekiri Gabrielle de Polignacile, teisipäev, 28. juuli 1789

      Veel üsna hiljuti, vanadel headel aegadel oli see koht olnud talle mugavaks peatuspaigaks. Kui ta ooperis käis ja etendus hilja lõppes, oli olnud õnnestav veeta öö Pariisis ning pääseda pikast kojusõidust mööda tolmuseid teid. Nüüd kus ta oli pidanud sellest oma püsikodu tegema, tulid esile selle puudujäägid. Isegi pärast seda, kui üürilised välja tõsteti ja nende korterites remont tehtud sai, tundus see kitsa ja liialt keerulisena. Tema ruumid asusid esimesel ja poolkorrusel; ta abikaasa ja lapsed elasid korrus kõrgemal. Kui asjad olnuksid teisiti, siis oleks ta koos mõne õuedaamiga võinud linnas elamisest rõõmu tunda, praegusel ajal aga jõudis ta harva koju pärast pimeduse saabumist, ja talle polnud kunagi meeldinud kujutleda oma abikaasat tolle geograafiakabinetis, kust ta läbi teleskoobi alla piilus, kui naise tõld õue sõitis.

      Ebamugavustega oli ta harjunud: kõik tema kodud olid olnud ehitusplatsid. Mõnikord tundis ta, et kadestab talupoega, kes võib oma hurtsiku ainsa päevaga püsti lüüa. Ta oli planeerinud tube, mida ta kunagi näha ei saa, mis jäävad ta jaoks akvarellvisanditeks või kartongist mudeliteks. Pärast pulmi oli ta esimene magamistuba olnud üle puistatud kooruvast krohvist ja kullavärvist konfettidega. Soovides kannatamatult end sisse seada, oli ta käskinud teha lihtsa valge lae, Tema Kõrgus aga oli nõudnud täielikku restaureerimist, kuni kullatud stukkraamidesse maalitud lopsakate nümfideni välja. Sedamööda, kuidas ta perekonnaloo ja finantside üksikasju tundma õppis, oli see lõputu renoveerimise režiim vähemalt võimaldanud tal omaenda maitset maksma panna. Osa aedadest nägi välja peaaegu täpselt nii, nagu ta oli tahtnud. Vana labürint oli üles juuritud ja asendatud inglise stiilis saluga, kus ta võis end tunda peaaegu nagu kodus. Siin uues residentsis aga olid kõik „parandused” tingitud asjaoludest.

      Tislerid olid paigaldanud mõnda riidekappi riiulite taha liuguksed. Teatav puutahveldispaneel ühe vaiba taga varjas järjekordset salaust, mis avanes väikesesse trepikotta. Kõik need poolkorrused, mille lisamise põhjust keegi enam ei mäletanud, tegid hoonest tervikliku mulje kujundamise raskeks. Ta kodu oli muudetud labürindiks. Siseõue jõudmiseks pidi ta oma eluruumidest tagaukse kaudu välja lipsama, mööduma ühest tühjast korterist koridori peal, siis veel ühest trepist alla laskuma. Niisuguses kohas poleks miski iial saanud olla otsekohene ega sirgjooneline ja tal polnud kuigi kahju seda maha jätta.

      Tema akendest siseõue ei näinud, need avanesid aedade ja vasakul voolava jõe poole. Kui tuul sealtpoolt puhus ja vihma vastu akent peksis, ei näinud ta muud kui Louis XV väljaku poole kaduvaid ähmaseid puuderidu. Sestsaadik kui sõdurid, teenrid ja viletsas riides inimesed sisse lubati, oli aedades päevasel ajal lärmakam. Öösiti olid need rahvale suletud ja eeldatavasti tühjad, ent siiski kuuldus helisid – kaugete, linna sosinaid püüdvate seinte ja kaldatänavate kujundatud määratut ja hajusat helimaastikku –, mida ta kõrv viimasel ajal oli eristama õppinud.

      Rinnatise ja puuderea taga, millesse suhtuti nii, nagu oleks lossi terrass küla kõrvaltänav, õppisid pariislased puust varjualuste all oma jões ujuma ning olid ametis muude arusaamatute tegevustega, mille juurde kuulus tingimata kisamine ja pikkade teivastega vehkimine. Vastaskaldal ei olnud kuigi palju vaadata. Mõne sõbra kaudu ja oma abikaasa pihiisa käest oli ta kuulnud, et seal elavad inimesed naudivad kaunimat vaadet (tema kodu oli osa sellest), ehkki neid häirisid jõekallast inetavad puuhoovid. Kui nood puuriidad peaksid tuld võtma, siis on ta sõbrad sunnitud teenijatubade kaudu põgenema tänavarägastikku, mis laius praegu Voltaire’i kai nime kandva kaldatänava suurejooneliste fassaadide taga. Ta teadis, et mõned neist on nii või teisiti sunnitud põgenema.

      Ehkki paberi peal paistis plaan keeruline, näis see olevat lihtne teoks teha. Ta ise oli organiseerinud reisi kuni Châlons’ini, kuid ta abikaasa oli ilmutanud elavat huvi kõige pisemategi üksikasjade vastu. Pärast kohutavat lahkumist Versailles’st, kui kaardiväelaste peadele parukad otsa tõmmati, neil näod ära puuderdati ja neid kõrgel piikide otsas kanti, oli see hobi lohutust pakkunud. Ta oli mees, kellele meeldis nokitseda lihtsate, kuid peenelt kokku pandud mehhanismide kallal. Enam kui korra oli teda nähtud hoone eri osades mõne ukse ees põlvitamas ja üritamas lukku lahti muukida. Mõte moodsast majast, mis on tuubil täis veidraid riistapuid, ajas teda elevile. Teatavalt hr Guillaumot’lt, naise sõbranna proua de Ferseni sugulaselt, kes pidi tõlda juhtima, oli tellitud selleks uueks koduks maa-alune kindlus, mis, nagu ta kahtlustas, ei jäta sisekujunduse osas fantaasiale kuigi palju ruumi.

      Sellal kui kuninganna oma võõrastetoas istus ja reisikohvri sisu läbi arutas (teemandid, söepann, hõbekauss jne), vestles kuningas rühma meestega, kes pidid peatselt asuma suurele ekspeditsioonile läbi kogu Prantsusmaa, La Manche’i rannikust kuni Vahemereni. Nende ülesanne oli teha kindlaks Pariisi meridiaani täpne joon, mis jooksis kuninganna praegusest istekohast mõne jardi kaugusel üle Palais-Royali väljaku ning läbi Tuileries’ ja Louvre’i vahele litsutud kitsukeste tänavate labürindi. Matemaatiline täpsus sundis neid läbima metsikuid, tsivilisatsioonist puutumata piirkondi lõuna pool Loire’i, mille elanikud ei olnud Pariisist kuulnudki. Ent kui nad oma tööga valmis saavad, võimaldab see koostada seninägematult täpseid kaarte, mis muuhulgas Tema Kõrgust nädalate pikku õnnelikus lummuses hoiaksid.

      Nende enda ekspeditsioon nõudis umbes sama suurt täpsust, kuid pidi kujunema märksa ohtlikumaks. Hr de Fersen oli tellinud spetsiaalse kaugsõidutõlla, mis pidi ootama linnast väljas, Saint-Martini tollitõkke taga. Samal ajal paigutas kindral de Bouillé ustavaid üksusi idapiirile viiva tee äärsetesse võtmepunktidesse. Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Tõllas oli hästivarustatud sahver, pliit ja tõstetav põrand, mille sai teha söögilauaks. Kui need seigad ja märkimisväärne kogukus välja arvata, ei paistnud tõld millegi poolest silma. Kuningas ise oli valinud välja kolm kaardiväelast, kes pidid teeleasumise juures abiks olema. Tal oli soovitatud valida mehed, kes on harjunud raskes olukorras lahendusi leidma – üks sandarm, üks sõdur ja keegi vanaduspuhkust pidav postiülem, kes öeldavasti tundis „iga viimast kui teed kogu kuningriigis” –, kuid Tema Majesteet oli soovinud näidata, kui kõrgelt ta hindab oma gardes du corps’i, ning palunud ihukaitse ülemal anda enda käsutusse kolm meest, ilma nende ülesande laadi paljastamata.

      Et mitte kahtlust äratada, pidid nad lahkuma nelja eraldi rühmana. Guvernant viib dofääni ja tema õe lähedal asuvale L’Échelle’i tänavale, kus voorimeheks riietunud hr de Fersen ootab neid külalistest tulvil võõrastemaja ees. Kolmveerand tundi hiljem ühineb nendega kuninga õde Madame Élisabeth ja veel hiljem, pärast Coucher du Roi lõppu ja kuninga voodisseminekut, toapoisiks rõivastunud kuningas ise. (Viimased kaks nädalat oli üks toapoiss, kes pikkuse ja keraja kehakuju poolest märkimisväärselt kuningaga sarnanes, lahkunud igal õhtul peaukse kaudu ja valve oli harjunud teda nägema.) Kõige viimasena pidi paleest lahkuma kuninganna koos ühe usaldusväärse ihukaitsja, hr de Maldeniga.

      Tee tema elupaigast L’Échelle’i tänavale oli küllalt lühike ja ei paistnud valmistavat mingeid silmanähtavaid raskusi. Tuileries’ palee moodustas selle suure nelinurga, mida Louvre valmisehitatult oleks pidanud endast kujutama, läänepoolse serva. Carrouseli väljakust ja nelinurga suuremat osa hõlmavatest ülerahvastatud keskaegsetest räppagulitest lahutasid seda kolm müüridega ümbritsetud siseõue. Kuninganna eluruumidele kõige lähemal ja L’Échelle’i tänavast kõige kaugemal asus Cour des Princes. Siseõued selja taha jäetud, võis öelda, et paleest oldi lahkunud. Siis jäi enne L’Échelle’i tänavat veel ainult minna üle Carrouseli väljaku, mööduda kuninga tallide nurgast ja ületada ühest väljakust järele jäänud rombikujuline platsike. Kogu teekonna pikkus ei olnud 500 jardigi.

      Õuedes liikus alati ringi õigusteadlasi, suursaadikuid, teenijaid ning viimasel ajal ka toore välimusega mehi, kes ajasid mingeid ainult neile endile teadaolevaid asju. Voorimehetroskad ja tõllad ootasid reas, kuni reisijad paleest või lähedal asuvatest hotellidest väljuvad. Ainult üksikud inimesed uskusid mõne hüsteerilise ajakirjaniku lendu lastud kuulujuttu, nagu kavatseks kuninglik perekond põgeneda, ent igaks juhuks oli hr