Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

kümne aasta jooksul nägid kaevurid mõnikord kõige sügavamates ja ohtlikumateski käikudes hr Guillaumot’ pikka kogu oma maa-aluse valduse tänavail kõndimas, nägu kahvatu otsekui tinavalgega üle võõbatud. Keegi ei seadnud kahtluse alla tema meetodeid ja keegi ei üritanud kärpida tema eelarveid. Iga joon, mille ta joonestuspaberi lehtedele vedas, sai käegakatsutavaks reaalsuseks. Sellal kui kuninga mässumeelsed ministrid nurisesid Versailles’ üha kasvava kulukuse üle, tegeles Guillaumot vaikselt Euroopa suurima arhitektuurilise ansambli rajamisega. Ühteliidetuna oleksid need käigud ulatunud kahesaja miili kaugusele Keskmassiivi äärele. Maa-aluse ilma kaardistamisega tegeles rohkem kartograafe, kui oli töötanud Cassini kogu kuningriigi kaardi kallal. Kui kaevamiste käigus tuli välja miilipikkune jupp Rooma akvedukti, mis oli omal ajal toitnud La Harpe’i tänava terme, ehitas ta selle ümber ja täiustas seda, ühendas selle remonditud Medicite akveduktiga, mis varustas veega Luxembourg’i lossi ja Palais-Royali, kaunistas selle peenelt väljanikerdatud ulgkividega ja rajas linna värskele veele pimedusse triumfitee.

      Päevavalgusest eemal jõudis Guillaumot nii sügava professionaalse rahulolutundeni, et õnne mõiste selle kõrval täiesti tähtsusetuks muutus. Tema arusaamine linna ajaloost oli nüüd avaram kui kõik, mida raamatutest leida võinuks. Ta kuhjas kokku terve kollektsiooni kummalisi kiviloomi ja mingeid huvitavaid moodustisi, mida ta pidas kivistunud puuviljadeks. Tema hinges ei olnud vähematki kahtlust, et seal, kus ta kõnnib, on kunagi lainetanud ookean. Üks kaevureid, keegi bretooni meremees, väitis olevat tihenenud settekihis ära tundnud laeva riismed. Võib-olla oli mingi suur üleujutus enam kui kaks tuhat aastat tagasi lõuna poolt porfüüri- ja graniidirahne kaasa toonud. Inimesed, kes olid siin elanud ammu enne gallialasi, olid näha saanud, kuidas kujuteldamatu katastroof nende asula hävitab.

      Ta oli oma silmaga näinud seda vähest, mis oli järel roomlaste poolt Lutetiaks kutsutud linnast – kokkuvarisenud akvedukti, mõnd tellisseina ja – veejuhet, üksikuid münte ja katkisi rinnakujusid. Ta teadis, et tema looming elab kauem kui linn. Kui Louvre ja Tuileries kord sajandite pärast põrmu on varisenud, jäävad Charles-Axel Guillaumot’ rajatised ainsaks tunnistajaks sellest, et kord oli Pariis olnud suur.

      Tema maa-alusel kuningriigil ei puudunud midagi peale elanikkonna.

      Siis ühel päeval avastasid Lingerie tänava elanikud teispool jõge, et nende keldrid on üle ujutatud lagunevatest laipadest. Saints Innocents’i kalmistu oli rajatud 9. sajandil otse linnapiiri taha. See oli kasutuses püsinud 900 aastat. Sedamööda kuidas kalmistu täitus, oli maa aegapidi punduma hakanud, ja viimaks andis üks tugimüür järele.

      Otsekohe soovitas Guillaumot toimetada kogu see üheksa sajandi jagu roiskumust luukambrisse, mille ta kavatses rajada kindlustatud kaevanduskäikudesse. Plaan kiideti heaks. Lisaks otsustati, et sinnasamasse tuleks toimetada kõik ülejäänudki laibad, mis linna reostasid.

      Enferi tollitõkke taga oli tänav nimega Tombe-Issoire. Oma sünge nime eest oli see tänu võlgu iidsele hauakivile, mida kohalikud elanikud pidasid ristisõdade ajal Pariisi ähvardanud saratseenist hiiu Isouard’i hauaks. Just seal, selle tänava all valmistas Guillaumot ette kolmeaakrise platsi, mille sissepääs asus Enferi tänaval. Rooma mälestuseks nimetas ta oma luukambri katakombideks.

      1876. aastal algas kõigi aegade suurim surnud pariislaste ümberasustamine. Enam kui aasta jooksul häirisid paljude kvartalite elanike und leegitsevad tõrvikud, palveid lausuvad preestrid ja vankrid, mis aeg-ajalt poetasid teele inimkehade osi. Selles viisteist kuud väldanud protsessioonis oli esindatud kogu Pariisi ajalugu. Oli kloostrite surnuaedadest pärit nunni ja pidalitõbiseid omal ajal linnamüüri taha jäänud kalmistuilt. Pärtliöö ohvrid löödi ühtekokku katoliiklastega, kes olid neid tapnud. Mõned vanimad luud pärinesid kalmistuilt, millest midagi teadagi ei olnud. Need olid nonde meeste ja naiste säilmed, kes olid surnud enne 3. sajandit, kui Püha Denis linna ristiusku pööras. Räägiti, et Tombe-Issoire’i teele saadetud skelettide arv ületas Pariisi elava elanikkonna kümnekordselt.

      Guillaumot ootas, kuni kõik need surnud miljonid olid kohale jõudnud, enne kui oma meistriteose lõpule viis. Enferi väljaku taga Montrouge’is kallati kõik skeletid auku. Augus kõlkuv kett puistas kukkuvad luud-kondid laiali ega lasknud neil šahti ummistada. Augu põhjas laoti need sammasteks ja müüritisekihtideks. Leidus sääre- ja reieluudest müüre, dekoratiivseid kolbafriise „ja muid ornamentaalseid seadeid, mis paiga iseloomuga kokku sobisid”. Nii mõjuv oli nekropoli arhitektuuriline hiilgus, et surmahirm selle paljususe ees kahvatas.

      Mõni aasta pärast suurt surnute protsessiooni, kui revolutsioon oli teinud Pariisist maapealse põrgu, võtsid katakombid vastu suure murrangu käigus hukkunud aristokraatide anonüümsed luud. Guillaumot ise veetis selle kaootilise perioodi vangikongis laimu, rahulolematute tööliste ja endise režiimiga olnud tihedate suhete ohvrina. Kuid tal oli kustumatu rõõm teada, et tema saavutused jäävad püsima igaveseks. 1794. aastal vabastati ta vanglast ning töötas kuni oma surmani 1807. aastal edasi karjääride inspektorina ja Gobelins’i vaibavabriku direktorina. Poole oma täiskasvanuelust oli ta pühendanud Pariisi päästmisele.

      Ta maeti linna idaosas, Gobelins’i ja Enferi tänava vahel asuvale Sainte-Catherine’i surnuaiale, ent kui Pariisi veel järele jäänud surnuaiad 1883. aastal välja kaevati, läks Guillaumot’ hauakivi kaduma. Ta luud korjati kokku koos kõigi teistega, viidi ta enda ehitatud luukambrisse ja laoti selle seintesse. Kusagil seal, selles hiiglasuures kaltsiumist ja fosforiühenditest koosnevas katedraalis aitab Charles-Axel Guillaumot praegugi veel hoida Pariisi maa pealt kadumast.

5

      Mees, kes päästis Pariisi, suri kakssada aastat tagasi. Peaaegu sama kaua aega on möödunud sellest, kui teda mõnes Pariisi ajaloos mainiti. Suuri linnaosi maha lammutanud või nende hävingu põhjustanud meeste mälestust põlistavad tänavanimed ja raidkujud, ent Charles-Axel Guillaumot’ tööd ei meenuta ainuski mälestusmärk. Üks kõrvaltänav Gare de Lyoni lähedal kannab küll Guillaumot’ nime, kuid see nimetati kellegi kohaliku maaomaniku järgi ega ole kuidagi seotud Charles-Axeliga.

      Ta ise võinuks seda pidada tänamatuseks, aga võib-olla ka vaikivaks möönduseks, et nii suurt võlga ei ole iial võimalik tagasi maksta. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et Pariisi linn ei armasta oma elanikele ega külalistele meelde tuletada seda, mis asub nende jalge all.

      1859. aastal liideti see Enferi tänava lõik, mis 1777. aastal Guillaumot’ esimesel tööpäeval sisse varises, uue Saint-Micheli bulvariga. 1879. aastal nimetati tänava ülejäänud osa ümber Denfert-Rochereau tänavaks – Belfort’i preislaste eest kaitsnud koloneli auks. Kahtlemata leidis nimekomitee, et raudtee lõppjaam peaks kandma vähem heidutavat nime kui Paris-d’Enfer (Põrgu-Pariis). Või vahest püüti sõnamängu d’Enfer / Denfert abil peita endise Põrgu tänava mälestust, keelamata siiski päriselt Kuradile, mis Kuradi osa.

      Kui Enferi tänav 1879. aastal ümber nimetati, ei olnud kellelgi põhjust karta nonde põrgulike katastroofide kordumist. Praod, mis tol aastal kolme 1774. aasta varingukoha lähedal asuvat maja kahjustasid, aeti Denfert’i lõppjaama sisse ja sealt välja müristavate rongide süüks. Sama tänavat pidi veidi Pariisi kesklinna poole olid geoloogid ja mineraloogid demonstreerinud oma usku kindlustustöödesse, kolides Mäetööstuse kooli otse Luxembourg’i aia äärde, 1777. aasta varingukoha vastu.

      Ühel järgmise (1879.) aasta aprillipäeval kella kuue paiku nägid koolist lahkuvad õppejõud ja tudengid oma üllatuseks teisel pool bulvarit elavat habemeajajat istuvat oma söögitoas kõigile möödujatele vaadata. Nuga ja kahvel peos, vahtis ta alla oma lõunasöögi poole, mis kükitas äsja pärast pikka teed sügavustest maa peale jõudnud fontis’e cloche’i otsas. Saint-Micheli bulvari majade number 77, 79 ja 81 fassaadid olid ülejäänud kvartalist lahti rebenenud ja kadunud. Seekord kaldusid kodanikud süüdistama õnnetuses pigem maanteede ja sildade ametit kui vanakuradit.

      Praegu on sellised intsidendid võrdlemisi haruldased. Avalikel tänavatel ja ühelgi Pariisi linnale kuuluval ehitisel ei ole tarvis langatusi karta. Aastas ilmub kõigest kümmekond uut vajumislehtrit. Enamik neist on üsna väikesed ja nende tõttu on hukkunud üsna vähe inimesi. Suuremate lehtrite eest kantakse hoolt moodsa tehnika abil, ja kannatanud inimesed majutatakse linna kulul