Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

oma patriootliku vaeva eest õiglast tasu nõuda:

      Kõigist Prantsusmaa osadest Pariisi kokku tulnud saadikud ei leia kindlasti põhjust meie üle kurta, vaid viivad endaga kaasa meeldivad mälestused neist pingutustest, mida me nende väärikaks vastuvõtmiseks tegime.

      Tema olukord oli parem kui teiste linnaosade prostituutidel ja andis rohkem lootust need keerulised aastad üle elada. Kui François-René de Chateaubriand 1800. aastal Inglismaalt pagendusest tagasi pöördus, möödudes laastatud maastikku läbival teel haudvaiksetest kirikutest ja mustunud kogudest hüljatud põldudel, leidis ta oma hämmastuseks, et Palais-Royalis kaikus endiselt lõbusaid hääli. Üks väike küürakas seisis laua peal, mängis viiulit ja laulis kiitust kindral Bonaparte’ile, Prantsuse Vabariigi noorele esimesele konsulile:

      Oma vooruste ja võludega

      on ta väärt olema nende isa!

      Kui tütarlaps oli leitnant Bonaparte’iga kohtudes kaheksateistaastane, siis pidi ta ametitegevus selleks ajaks hakkama juba lõpule liginema. (Enamiku Pariisi prostituutide vanus jäi 18 ja 32 aasta vahele.) Pärast revolutsiooni läks elu raskemaks. Iga kord, kui kindral Bonaparte Théâtre Français’s käis ja oma tõlla Palais-Royali lähedale parkis, saadeti sõdurid bordelle „rookima”, et esimest konsulit ei ohustaks piinlikkust tekitavad lähenemiskatsed. Veelgi hiljem, kui noor leitnant oli vallutanud pool Euroopat, abiellunud Austria printsessiga ja teinud oma emast Prantsusmaa rikkaima lesknaise, tehti Palais-Royali prostituutidele trahvi, nad pandi vangi, saadeti arstlikule läbivaatusele või häbistatuna tagasi oma koduprovintsidesse.

      Ent isegi Napoleon Bonaparte ei suutnud „Pariisi pealinnale” kuigi suurt mõju avaldada. Ühe inglise reisimehe sõnul jäi see „liiderlikkuse keeriseks, mis neelab endasse paljud noorukid”. Selle kuulsus levis kogu keisririigis ja kaugemalgi. Venemaa avarustes pajatasid kasakad sellest legende, ja kui idast tulnud armeed üle variseva keisririigi piiride tungisid, innustasid ohvitserid oma mehi lugudega Palais-Royalist, kinnitades, et ükski mees ei või end meheks pidada ega oma haridust täielikuks lugeda, kuni ta pole näinud seda lõbude lossi ja maitsnud selle tsiviliseeritud rõõme.

      MEES, KES PÄÄSTIS PARIISI

1

      Ehkki 17. detsembril 1774 vallandunud katastroofiline sündmustejada leidis aset linnas, mille igal kõveral tänavakesel ja luukidega varjatud aknal oli oma lugu pajatada, võinuks siiski arvata, et see jätab Pariisi ajaloole mingi kestvama jälje. Mitu aastat ähvardasid need sündmused jätta varju kõik sõjad, revolutsioonid, katkud ja tapatalgud, mis iganes olid Montmartre’i ja Montagne Sainte-Geneviève’i vahelisest 13 ruutmiilist üle käinud. Ometi on peaaegu 200 aastat möödas sellest, kui üks ajaloolane neid viimati mainis. Võib-olla just see ongi meie loo õpetlik iva: väga paljud inimesed tahtsid elada linnas, mida luuletajad harjumuspäraselt Põrguks nimetasid, sest see pakkus üht hindamatut õnnistust – unustust. Pariisi igikestev sagin uhtus kõik minema, täpselt nagu vihm, mis saja tuhande majapidamise jäätmed Seine’i kannab.

      Esimest märki sellest, et midagi on nuripidi, täheldati ühel 1774. aasta laupäeval nädal enne jõule. Suurim tollivärav linna lõunapiiril oli tihedast liiklusest ummistunud nagu ikka. Pariis kuhjas oma turge ja poode saabuvateks pühadeks kaupa täis, ja nii hiliselgi aastaajal pidid reisijad arvestama pikkade viivitustega, enne kui nad sellesse põrgukatlasse sisse pääsevad ja alustavad viimast laskumist suitsu mähkunud tornide poole.

      Tolliametnikud võtsid maksu kõige pealt, mis linna toodi. Iga sõiduk, reisija ja pagasikomps tuli läbi otsida, et seal ei sisalduks midagi „kuninga käskude vastast”. Harjuskid ja lüpsitüdrukud, talviste juurviljade all ägavaid kärusid vedavad töntsi sammuga talumehed, põhja poole suunduva postitõlla mudapritsmeis reisijad – kõik olid sunnitud üheskoos ootama.

      Mõned istusid ühe lähedase tuuleveski aias ja jõid aktsiisivaba veini; teised seisid tollivalta juures ning vahetasid uudiseid ja kuulujutte. Sama päeva pärastlõunal oli väike seltskond kogunenud vaatama, kuidas veinivaate vankrilt maha laaditakse. Ratassepp ajas ääsi tuliseks, valmistudes murdunud telge parandama. Enne kukke ja koitu Orléans’ist välja sõitnud voorimees oli viimasel teelõigul enne Pariisi jõudmist suurde auku sisse sõitnud. Kusagil mujal Prantsusmaal poleks teeauku – isegi nii sügavat, et hobune sellesse uppuda võib – kõneväärseks peetud, kuid see auk oli üleöö tekkinud lõunasse, Orléans’i viiva suure maantee sisse. Noil ammumöödunud aegadel, kui Pariis oli veel kobar hütte Sequana jõe saarel, olid seda teed mööda kihutanud gallialaste kiired kaarikud, ja sedasama suurejoonelist teed mööda olid Labienuse leegionid 52. aastal läinud laastavale rünnakule pariiside sõjaväe vastu. Nüüd, 1774. aastal, oli see kõige tihedama liiklusega maanteelõik kogu kuningriigis. Kui just kariloomad liiklust ei takistanud, sõitis tolliväravatest mõnikord tunni aja jooksul läbi enam kui kümme sõidukit.

      Sündmuse pealtnägijate meelest oli tohutult tähendusrikas fakt, et see teelõik kandis nime Rue d’Enfer (Põrgutänav). Keegi ei tea, kuidas tänav oma pahaendelise nime oli saanud. See võis algselt olla mingi laata tähistav gallia sõna või siis jupike sõnast, mis tähistas mõnd raudeset – võib-olla väravat, mis oli linna piiri märkinud. Paljud arvasid, et tänavat nimetati Põrguks sellepärast, et kvartalis oli kuulda nii palju kisa ja sõimu; teised aga juhtisid tähelepanu asjaolule, et sel juhul pidanuksid sama nime kandma peaaegu kõik Pariisi tänavad. Kolmandad jällegi, uskudes, et nimed ei anna vihjeid mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku kohta, seostasid seda muistse ettekuulutusega, mille järgi pidi põrguauk ühel heal päeval neelama kõik Ladina kvartali pühamud, kõrtsid, kloostrid ja ketserlikud koolid. Haritud inimesed eelistasid siiski õpetatumat tuletust:

      Etümoloogid kinnitavad, et Rooma ajal oli Saint-Jacques’i tänava nimi Via Superior ning seda tänavat, mis asub madalamal, nimetati Via Inferior’iks või Infera’ks. Ja nii, korrumpeerumise ja kontraktsiooni teel sai selle nimeks ENFER.1

      Kella kolme paiku sel pärastlõunal sai tollivalta juurde kogunenud rahvahulk näha vaatepilti, mis võinuks küsimuse kohe ja lõplikult ära lahendada: kõigi tee Pariisi-poolsesse külge jäävate majade katused nihkusid horisondi suhtes pisut teise nurga alla. Hetk hiljem kuuldi otsekui hiiglast ohkavat ja oma liikmeid sirutavat. Lehmakari, mis parajasti väravast sisse läks, sattus paanikasse ja tungles rüseldes tagasi barjääri vastu. Nähti üht meest jooksvat, kapuuts pähe tõmmatud. Tema selja taga tõusis teelt õhku tolmupilv, ja äkitselt ilmusid vaateväljale Enferist järgmise tänava äärsed hooned. Enferi tänava enda idaküljel oli avanenud veerand miili pikkune haigutav lõhe ja kõik majad endasse neelanud.

      Nagu oligi arvata, hakati seda kuristikku nimetama „Põrgusuuks”, ja kõige juhtunu valgel võinuks ainult kõige pedantsem etümoloog kahelda tänava nime tõelises, saatanlikus algupäras.

2

      Veidi enam kui kaks aastat pärast Enferi tänava sündmusi liikus luksuslikult polsterdatud kandetool rappudes ja põigeldes Grenelle’i tänavat pidi läbi Saint-Germaini eeslinna südame. Öösel oli sadanud kerget vihma, mis liivased tänavad poriseks muutis. Vastne karjääride inspektor oli teel oma esimest ametiülesannet täitma. Ta vaatas kandetooli poripritsmeis aknast välja, meenutades päevi, kui ta selle suursuguse eeslinna tänavail jalgsi ringi oli uidanud. Ta oli uurinud toredaid fassaade, peatudes mõnd friisi või härjasilm-akent visandama ja imestades, kuidas oli arhitektil õnnestunud tallid ja abihooned rombjale krundile kokku käänata ja siiski veel luua nii avar siseõu, et iga külastaja enne eesukseni jõudmist julguse kaotaks. Ta oli joonistanud ulgkive ja portikusi, mida vaskdelfiinide suust voolav vesi pritsmetega üle külvas, saatjaks kuningliku toredusega rõivastatud uksehoidjate häbematud pilgud.

      Charles-Axel Guillaumot’ silmis, kelle vaateid me tunneme tema paljude kirjutiste põhjal ja kelle iseloom aitab mõneti avada järgnenud sündmuste tähendust, oli Pariis alati olnud suletud uste linn. Selle vapil – millel oli kujutatud laeva koos iidselt Seine’i laevnike gildilt laenatud motoga: Fluctuat nec mergitur („Õõtsub, kuid ei upu”) – võinuks laeva asemel sama hästi olla hoopis porte cochère: tugev tammest ja rauast tõke koos Dante „Põrgust”

1

Hurtaut ja Magny, Dictionnaire historique de la ville de Paris et de ses environs (Pariis, 1779). Praegu ei peeta seda leidlikku seletust enam usaldusväärseks ja nüüd on nime päritolu ametlikult „segane”.