Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

ei pruugi tõik, et hr de Malden polnud taibanud endale kaarti varuda või vähemalt seda varem uurida, siiski olla nii laiduväärne, nagu see paistis kindral de Bouilléle tema memuaarides, kus kuninganna saatja „kujuteldamatu võhiklus” teda pahaselt hüüatama pani. (Kuninganna enda kritiseerimiseks oli ta liiga viisakas.) Ent selleks et täpselt seletada, kuidas hr de Malden oskas nii põhjalikult ära eksida, tuleks teha pikk kõrvalepõige loos, mis ise on kõigest pikk kõrvalekalle. Öelgem vaid niipalju (sest lühike kõrvalepõige on niikuinii paratamatu), et hr de Malden oli oma aja inimene: ta võis küll järgida mõistuse ettekirjutusi, aga valgustust oskas ta otsida ainult sealt, kuhu mõistus oli oma valgust heitnud.

      1791. aastal oli Pariis praktiliselt kaardistamata. Linnast oli olemas üks-kaks kaunilt graveeritud kaarti, mis kujutasid tänavaid nende õigetes proportsioonides. Neid kaarte tundsid ohvitserid, raamatukoguhoidjad, kuningad ja rikkad kollektsionäärid, kellest vaid vähestel oli nendega midagi asjalikku peale hakata. Võõrastel, kes soovisid saada ettekujutuse linnast tervikuna, soovitati tavaliselt mõne ehitusmälestise otsa ronida. Kirjatarvete kauplustes müüdavad üldjoonelised plaanid näitasid tavaliselt tähtsamate vaatamisväärsuste ja avenüüde ligikaudset asukohta, ja sellega asi enam-vähem ka piirdus. Kaardist oodati, et see teeks linnale komplimendi, mitte ei paljastaks jõhkralt tema keskaegsete tänavate vonklemist ja ummikteid. Cointeraux’ kaardilt „Pariis, nagu see praegu paistab” (1798) olid hoolikalt välja jäetud kõik väiksemad tänavad, „sest muidu oleks kaart kajastanud üksnes täielikku kaost”.

      Pariislased ise olid sest ajast peale, kui nende linn veel ühe saare peale ära mahtus, üsna edukalt toime tulnud. Enamik inimesi ei lahkunud kordagi elus oma kvartalist ja nende jaoks, kes kaugemale siirdusid, olid olemas voorimehed. „Pariislased,” ütles Louis-Sébastien Mercier, „võtavad kõige lühemalegi retkele minnes voorimehetroska.” See võis johtuda sama hästi arukusest kui laiskusest: „Ka pealinlased ise ei saa end meelitada oletusega, nagu tunneksid nad oma linna tänavaid,” märkis 1874. aastal Larousse’i entsüklopeedia. Voorimeeste endi topograafilised teadmised jäävad mõnevõrra mõistatuslikuks. Üheski üürisõidukeid puudutavas korralduses, mis sajandite jooksul välja anti, ei ole kordagi mainitud vajadust tunda kõiki tänavaid. Kiiruse ja kainuse, vedrustuse ja sisepolstri, hobuste korraliku toitmise, kõnniteede blokeerimise ebasoovitavuse, protsessioonidest läbi sõitmise, jalakäijate solvamise, naisreisijate väärkohtlemise ja palava ilmaga lahtiriietumise kohta on olemas sadu määrusi, ent mitte kusagil ei nõuta voorimehelt, et ta tunneks lühimat teed ühest punktist teise. Et aga sõidukite külge hakati lõpuks riputama eri värvi laternaid näitamaks, millist Pariisi osa need teenindavad, siis võib oletada, et voorimeeste teadmised olid igal juhul alati olnud piiratud ja et täpse marsruudi määras tihti hobuse tuju.

      Veel pool sajandit pärast seda, kui Marie-Antoinette vasakkaldal ära eksis, ei olnud linnaplaani eelised kaugeltki selged isegi inimestele, kes neid plaane trükkisid. Üks 1853. aastal välja antud teejuht trükiladujatele, „kes pealinna ei tunne”, ent soovivad seal tööd leida, luges üles kuuskümmend trükikoda erakordselt pikas proosapalas, mis oli mõeldud marsruudikirjeldusena. Töötu laduja pidi laskma end toimetada ühe Rivoli tänaval asuva trükikoja juurde („varem Fossésde-Saint-Germaini tänav nr 14, parempoolne trepikoda pärast esimest siseõue”) ja siis:

      Sellest asutusest lahkudes minge mööda Rivolid vasakule kuni Saint-Denis’ tänavani, kus tuleks pöörata paremale ja minna päris tänava lõpuni, üle Châtelet’ väljaku ja Pont-au-Change’i ja edasi La Barillerie tänavale, mis jääb otse teie vastu, ning pöörata esimesest tänavast paremale, Saint-Chapelle’i tänavale, kus majas number viis asub hr Boucquin.

      „Eeldusel, et igas trükikojas kulub kaks minutit”, pidi kogu retke peale „kuluma seitse ja pool tundi” – misjärel õnnetu laduja võis teha algust „kõigi Pariisist saja kilomeetri raadiusse jäävate trükikodade” nimekirjaga.

      Juhtumisi töötas mees, kes oleks kõige paremini osanud kuningannale teed juhatada, selsamal esmaspäeva ööl ja võib-olla mitte kuigi kaugel Baci tänavast ühe uusaja kartograafia suure meistriteose kallal. Kusagil selles tohutus segadusseviivas suurlinnas surus Edme Verniquet mingi tänava nurka mõõtes kissis silma vastu kiikrit, sellal kui teener tõrvikut kõrgel hoidis. (Verniquet oma kuuekümnest geomeetrist koosneva töörühmaga tegi mõõtmisi alati öösiti, kui tööd tehes polnud karta rahvahulga rüsimist, koerte kimbutamist ega tõldade alla jäämist.) Tema unistuseks oli koostada esimene täiesti usaldusväärne Pariisi kaart mõõtkavas, mis võimaldaks näidata iga kummunud müüri ja vildakat soppi: viisteist aastat tagasi oli ta omal kulul seda tööd alustanud, ja lõppu ei olnud näha veel mitu aastat. Kuningas oli projektile oma õnnistuse andnud, ent uus valitsus oli asjast vähem vaimustatud. Projekti rahastamise palve peale nõudis üks rahvasaadik, et asi saadetaks edasi diskussioonikomiteele „tegemaks kindlaks, kas sellest kaardist tõesti mingit kasu oleks”.

      Kui kuninganna ja tema saatja oleksid Edme Verniquet’ linnulennu-pilgust osa saanud, siis oleksid nad näinud, et tänav, mida mööda nad olid kõndinud, moodustas Croix Rouge’i ristmikust ämblikuvõrguna laiali hargnevate kitsukeste tänavate välimise piiri. Mõned neist tänavakestest olid küll südantkosutavalt sirged, ent lõikusid teiste tänavatega veidrate nurkade all, tekitades rööpkülikjaid väljakuid ja trapetsoide, mis paistsid üleöö kuju muutvat. Aeg voolas neil asümmeetrilistel tänavatel määramatu kiirusega. Hetkest, kui nad üle silla vasakkaldale jõudsid, võis olla möödunud viis minutit, aga ka pool tundi.

      Hea õnne peale või lõhna järgi leidsid nad kas Saints-Pères’i või mõne muu tänava kaudu tagasitee jõe äärde ja jõudsid uuesti kaldatänavale, ent juba Pont-Royalist ülesvoolu. Vastaskaldalt vaatasid neile vastu Louvre’i müürid. Kaldatänavad olid endiselt inimtühjad, kuid silla teises otsas oli tunnimees taas oma postile asunud. Vasemal nägi kuninganna otsekui mälestuspildina Tuileries’ palee seda tiiba, kus olid asunud tema ruumid, ja võib-olla esmakordselt jõudis talle pärale, milline oli selle asukoht ülejäänud linna plaanil. Veidi maad sellest edasi istusid troskas tema abikaasa ja lapsed ning lugesid minuteid, arutades, kas kuninga puudumine on juba avastatud ja ega kuningannat ole riigireeturina kinni võetud.

      Võib-olla meeleheitest sündiva rahu ajel või lihtsalt sellise inimese kannatamatusest, kes, olles ennast juba pikaks reisiks sisse pakkinud, on sunnitud järsku hoopis sportima hakkama – igatahes astusid kuninganna ja tema saatja nüüd, nagu olnuks kogu nende seiklus paljas maskeraad ja enam poleks vaja oma isikut varjata, sillal seisva tunnimehe juurde ja küsisid teed L’Échelle’i tänavale Hôtel de Gaillardbois’ juurde.

      Isegi eeldusel, et tunnimees teed teadis, ei oleks ta naljalt tohtinud juhatada kahele jalakäijale kätte otseteed läbi palee, nemad aga ei oleks naljalt tohtinud vahele jääda mehe juhatuste eiramisega – mis ehk seletab, miks viis kuninganna soovimatu huvireis Pariisis ta pikki sajandeid otse kuningapalee ukse ees püsida suutnud agulite labürinti.

      Quartier du Doyenné oli keskaegse linna säile. Selle tillukese maalapi peal lookles peaaegu kolme miili jagu lehkavaid tanumaid, millest mõni oli vaevalt parem rentslist. Seal leidus lagunevaid majavrakke, mis võisid olla muistsed kloostrid, ning pentsikuid lohke ja muhke – pealiskirjadeta mälestisi endiste aegade võlvidest ja tänavatest. Mõned umbtänavad lõppesid tühermaalappidel täis Louvre’i ehituseks mõeldud kive. Öösiti näis, nagu oleks käimas Louvre’i enda lammutamine, sellal kui nood iidsed lobudikud tema keskel seisid muutumatult omas põlises lagumuses.

      Sel ajal kui nad valgustamata kujadel teed otsisid, lõi ühe kiriku kell veerand- või pooltundi. Väikelinnas oleksid nad nüüd saanud selle järgi oma asukohta määrata, Pariisis oli aga tekkinud iseäralik olukord. Vanimad kirikud, nagu Notre-Dame, olid kristliku traditsiooni kohaselt orienteeritud jõega paralleelselt idakagu suunas, et tõusva päikese valgus langeks altaritagusele aknale. Ruumipuudus oli aga nii suur, et ülejäänud kirikud pidid end majade vahele mahutama nii, kuidas parajasti õnnestus. 1646. aastal rajatud Saint-Sulpice oli ilmselt viimane „orienteeritud” kirik; edaspidi osutasid pühakojad mis tahes ilmakaarde. Ainult üks neljast kirikust, mis asusid kuningannale ja tema saatjale lähemal kui kakssada jardi, oli orienteeritud itta. Õhust vaadates võinuks näida, et kirikute