Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

teatasid mõned kaevurid Guillaumot’le mõistatuslikust jäljerajast – uudis, mis teda ei üllatanud. Ühes võlvjas õõnsuses oli midagi pika saba vehklemise taolist ajastute tolmu üles keerutanud. Tööline, kes kandis kaelas kotikest purustatud küüslaugu ja kampriga (kahjulike gaaside vastane kaitsevahend, mida kaevurid usaldavad), rääkis hr Guillaumot’le varjutaolisest kogust, mida oli näinud mööda tunnelit põgenemas. Kogu oli jätnud endast maha „imeliku lõhna”. Hiljem iseloomustasid teised kaevurid seda kogu kui „rohelist” ja „väga kiiret”, millest järeldati, et olend suudab pimedas näha.

      Kõige hiljutisemgi sündmus paistis alati olevat seotud mõne iidse legendiga. Ehkki varasematest aegadest ei olnud mingeid teateid ühestki maa-alusest olendist, räägiti, et igaüks, kes L’Homme Vert’i [Rohelist Meest] nägema juhtub, sureb või kaotab mõne sugulase aasta jooksul. Ühe kaevuri onu oli surnud kõigest kuu aega pärast tööde algust, niisiis oli see legend selgesti õige…

      Kindlustustööde esimeses etapis jagas Guillaumot oma töölised kolmeks meeskonnaks. „Kaevurite” meeskond, mis koosnes rändtöölistest, pidi galeriid kiviprügist puhtaks tegema. Siis pidi „müürimeeste” salk lae sammastega kindlustama, kasutades selleks kive, mille kaevurid olid välja kaevanud. Tänavalt kaevati korrapäraste vahemaadega järelevalvešahte, kutsudes esile teede sulgemist ja üldist nördimust. Lõpuks pidi „kartograafide” meeskond koostama maa-alusest labürindist kaardi mõõtkavaga 1:216 – mis tähendas, et hüljatud kaevanduste kaart pidi saama detailsem kui ükski seni Pariisi tänavatest koostatud kaart.

      Kõige tõsisemaks takistuseks olid arvukad cloche’id. Nonde tornkõrgete prügikuhjade eemaldamine oli riskantne operatsioon, mistõttu müürsepad, järgides looduse ette antud ja hr Guillaumot’ viimistletud arhitektuurilisi plaane, kujundasid kõigist cloche’idest otsekui mingit kummalist pea peale pööratud katedraali jäljendavad, kaunilt keerduvad kivikoonused. Mõni vähem andekas arhitekt oleks täitnud õõnsused kivide ja liivaga; Guillaumot rajas ruumikaid võlve ja portikusi. Oskamatute käte poolt kohmakalt sisseraiutud tunnelid tasandati peeneteralise liivakiviga ning vääristati kihiti laotud lubjakividest müüritisega. Siledaks lihvitud pindadele, mis olnuksid ehteks ka päevavalguses kümblevale avenüüle, raiuti reljeefselt esiletõusvad raamid ja neisse pealiskirjad – olgu maalitud või uurendatud –, mis tähistasid vastava koha asetust kindlustustööde järjestuses, töö arhitekti (G tähendas Guillaumot’d) ning kuupäeva.

25 • G • 1777

      Kogu 1777. aasta ülejäänud osa ja terve järgmisegi aasta tegeles Charles-Axel Guillaumot oma tunnelite joondamisega nende kohal asuvate tänavate järgi. Kahele poole tänavat majafassaadide alla kaevas ta kaks tunnelit, jättes majade toestamise omanike hooleks. (Seda osalt sellepärast, et seaduse järgi kuulus kogu maja alla jääv pinnas majaomanikule, kes soovi korral võis kas või järele proovida, kas tal õnnestub oma keldriga põrgusse välja jõuda.) Ent tänavaplaani jäljendamine ja linna maa-aluse pildi loomine pakkus ka teatavat rahuldust. Kivitahvlitele raiuti tänavate nimed; fleur-de-lys tähistas kloostri või kiriku lähedust. Ainult üksikutes linnaäärsetes kvartalites olid majad nummerdatud (sõdurite majutamise tarbeks), niisiis leiutas Guillaumot omaenda nummerdamissüsteemi ja rakendas seda nii järjekindlalt, et selles asustamata maailmas, kus igal seinal ilutses initsiaal G, oli inimesel teed leida lihtsam kui ummistunud labürindis maa peal.

      Esimest korda pärast õpiaega Roomas tundis ta, et on peaaegu rahul. Ta oli kartnud, et karjääride inspektori ametikoht ei ole palju etem kuulsusega pärjatud kiviraiduri omast, kuid töö edenedes hakkas ta kõikjal enda ümber nägema hävimatuid tõendeid oma geniaalsusest. Kaheksakümne jala sügavusel Ladina kvartali all tundis ta vaikset rõõmu nagu mees, kes on ihu ja hingega andunud üheleainsale kirele.

      Arvestades süüdistustega, mida tema vastu peagi esitama hakati, võib sama hästi kohe märkida, et ta oli vankumatult ustav sõber kõigile, olgu kui tahes madalast seisusest inimestele, kes vaid jagasid tema kirge. Kaks korda päevas lubati kaevuritel värsket õhku hingata ja päikesepaistest mõnu tunda. Üks kaevureist, endine sõdur, eelistas veeta oma vabad tunnid maa all, tahudes välja Fort Mahoni maketti, mida ta 1756. aastal oli aidanud brittidelt ära võtta. Ühel päeval, kui ta parajasti meisliga oma maketi kallal ametis oli, varises tunneli lagi sisse. Guillaumot käskis tema mälestuseks ausamba püstitada:

      Siin leidis oma otsa vapper veteran, kes trotsis kolmkümmend aastat raevukaid lahinguid ja suri samamoodi kui elaski – teenides kuningat ja isamaad.

      Kellelgi luuletajal lasti kirjutada ülistuslaul kindlustustöödele. Et töö veel kaugeltki valmis polnud, võinuks öelda, et karjääride inspektor lausa kiusab saatust. Siiski ei olnud kiidulaulu teemaks mitte arhitekt ise, vaid päästev kunst, mida ta viljeles:

      Ta kunstita, mis väekalt kannab hiigellinna

      ja kõigi selle kiviste paleede ränka kaalu,

      et ägab selle muistne häll ja kaardub –

      maapõhja vaoks kõik, kust kord tuli, sinna.

      Küllap oli paratamatu, et võhiklus ja kadedus tema tööd rünnata püüavad. Dupont, kelle kindlustustööd olid osutunud ebapiisavaks, üritas kaevurite seas mässu õhutada, väites, et neile makstakse liiga viletsat palka. Rahandusministeeriumi kajavates koridorides sosistas ta, et hr Guillaumot raiskavat riigi raha, mattes miljoneid livre tarbetutesse meistriteostesse, sellal kui neid võinuks kulutada saneerimise, teedeehituse ja riigikaitse peale.

      Guillaumot pööras neile nurinatele vähem tähelepanu, kui ta vahest pöörama oleks pidanud. Ent need jõudsid tema kõrvu täpselt siis, kui hakkas koitma kohutav tõde, mille kõrval ta rivaalide mahhinatsioonid paistsid tühipalja ämblikuvõrguna põhjatus kuristikus.

4

      Kui maa-aluse kaardi üksikud osad kokku pandi, laotus linna ajalugu Charles-Axeli pilgu ees laiali nagu ajalooliste maalide galerii. Gallialased ja roomlased olid kaevandanud oma ehituskivi Seine’i lähedalt lahtistest karjääridest. Lõpuks olid nad uuristanud käike põhja ja lõuna pool asuvatesse küngastesse, järgides jõe muistset voolusängi. Sedamööda kuidas linn saartelt mõlemale kaldale valgus, kaevati karjäärid sügavamaks ja Pariis hakkas õgima omaenda aluspinda – liiva klaasi- ja metallisulatustööstuse jaoks, kipsi krohvi, lubjakivi müüride, rohelist savi telliste ja katusekivide tarbeks. Omal ajal olid Saint-Jacques’i tänavat ääristanud hiigelsuured rattad: ringiratast kolm miili maha kõmpinud, võis hobune vinnata maa peale kuuetonnise lubjakiviploki. Osa parimast ehituskivist, mis oli kulunud Notre-Dame’i, Palais-Royali ja Marais’ häärberite ehitusele, pärines Enferi tänava alt. Kaevurid olid raiunud välja nii palju kivi, kui vähegi julgesid, jättes järele parajasti niipalju, et hädapärast lage toestada. Aastaid hiljem olid järgmised kaevurite põlvkonnad leidnud eest ammendatud kaevandused ja uuristanud edasi sügavamate kihtide poole. Nõnda oli iga kaevanduskäigu põrand saanud teise, sügavama käigu laeks, nii et kindla kivipinna asemel leidis Guillaumot nüüd tunnelipõranda alt hiiglaslikke õõnsusi, mida toetasid kõigest üksikud vankuvad kivikuhjad.

      Sügaval maa all kuulis ta üleval vuravate tõldade müra. Võib-olla just mõnel sellisel hetkel mõistis ta olukorra täit koledust: kõigi vasakkalda tänavate ja majade määratut raskust kandsid ainult mõned õblukesed lubjakivisambad.

      Poole Pariisi päästmatu häving olnuks katastroof, mis võinuks võistelda Lissaboni suure maavärinaga. Kuid oli veel teinegi, hingele ligem oht. Maa all veedetud pikkade tundide jooksul oli ta arusaam oma ülesandest muutunud. Nüüd toestasid linna aluseid tema enda arhitektuurilised imed. Needki oleksid hukule määratud, kui nood õblukesed tugisambad peaksid järele andma.

      Nende asjaolude valgel võib talle ehk andeks anda selle, mil viisil ta kõik kadeda Dupont’i poolt tema teele seatud tõkked kõrvale pühkis.

      Kindlustanud oma mainet mehena, kes võib Pariisi päästa, sai Guillaumot kasutada politsei ja nuhkide abi. Mõned kaevurid ja kaevurilesed, kellele oli auk pähe räägitud, et nad kuningalt kõrgemat palka paluksid, saadeti türmi. Dupont ise pandi järelevalve alla. Tema kodu otsiti läbi ja teda ähvardati pagendamisega mõnda kaugesse provintsi. Tal paluti kujutleda, kui ebameeldiv