Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

peetud tõenäoliseks –, siis pidi ta end nimetama guvernant proua de Bonnet’ks. Küll see närukaelte poolt eksi viidud Pariisi rahvas ühel heal päeval veel näeb, et nende kuninganna mängis oma rolli hiilgavalt.

      Rootsi aadlik hr de Fersen, kes oli Pariisis võõras nagu kuninganna isegi, sobis ettevõtmiseks tõenäoliselt paremini kui mõni kohalik.

      Ükski prantsuse aristokraat ei oleks suutnud hr de Ferseni kombel lobiseda voorimeeste slängis tühjast-tähjast ega oleks ka taibanud varuda kaasa odav nuusktubakatoos, millest tülikale vestluskaaslasele näputäit pakkuda. Tänu oma rolli osavale esitamisele suutis ta hoida kohta võõrastemaja ees kuni pr de Tourzeli saabumiseni, kes tõi kaasa kuninga tütre ja pisitüdrukuks riietatud magava dofääni. Kuninga õde ära ootamata asus de Fersen teele mööda kaldatänavaid, keeras risti üle Louis XV väljaku paremale ja pöördus siis Saint-Honoré tänavat mööda tagasi L’Échelle’ile, et seal ootavate sõidukite reas koht sisse võtta.

      Sellal kui nad hirmunud vaikuses ootasid, tiirutas troska ümber üks naine. Uks avanes ja sisse ronis Madame Élisabeth, astudes otsa pr de Tourzeli seelikute alla peidetud väikesele dofäänile. Äreval toonil seletas ta, et oli möödunud otse hr de La Fayette’i tõlla kõrvalt, kui too kuninga coucher’le sõitis. Siis seadsid nad end mugavalt istuma ja jäid ootama majesteetide paleest väljumist.

      L’Échelle’i tänava nurgalt paistsid kätte mõned palee ülemised aknad, mis olid väljastpoolt heledasti valgustatud, just nagu oleks algamas mingi suur vaatemäng. Ümbruskonna kirikute kellad hakkasid kesköötundi lööma, aga ikka veel ei olnud kuningast märkigi. Alles siis, kui kõik aukandjad olid lahkunud – mis juhtus oodatust mõnevõrra hiljem – ja valet de chambre oli kandnud hoolt kuninga pesemise, lahtiriietamise ning teki alla pugemise eest, läks üks turske teener, kes oleks reageerinud nimele Durand, rahulikult trepist alla ja läbi Tuvilate õue tunnimeheputka. Kui teener hakkas üle Carrouseli väljaku minema, äratas tunnimehe tähelepanu vaskse kingapandla kõlin munakividel. Ta nägi, kuidas teener oma pandla üles korjas, maha põlvitas ja osavasti vajaliku paranduse tegi, enne kui edasi L’Échelle’i tänava poole läks.

      Ehkki ettenägematu viivitus oli troskas istujad ootusärevusest peaaegu hulluks ajanud, avaldas kuningas daamide vastu istmele vajudes arvamust, et need väikesed tagasilöögid on just sedasorti äpardused, mis tõestavad nende salaplaani töökindlust. Isegi kellamehhanismis leiduvat puudulikke osi, mis hästi reguleeritud tasakaalu- ja pääsumehhanismide süsteemis üksteise vajakajäämisi vastastikku kompenseerides meelitavad kogu masinast lõpuks välja näiliselt päris rahuldava täpsuse. Seetõttu ei teinud kuninganna puudumine talle tarbetult muret.

      Selle aja peale oli kuninganna hr de Maldeni saatel lahkunud paleest jala, nagu plaan ette nägi. Nad olid raskusteta läbinud Cour de Princes’i valveposti ning pidid just üle Carrouseli väljaku minema, kui kõrvalt lähenes tugev valgusvihk. Viimasel hetkel õnnestus neil end litsuda kitsukesse guichet’sse, mis väljakult kõrvale pööras, ja kui tõld neist mööda mürises, nägi kuninganna selle akna raamistuses päris selgesti hr de La Fayette’i nägu. Enesealalhoiust tugevama impulsi ajel katsus kuninganna tõlda kepiga lüüa. Ühe teise ihukaitsja sõnul püüdis hr de Malden kuningannat julgustada, ehkki tõenäolisem näib, et hoopis kuningannal tuli julgustada oma saatjat, kelles ta üritas äratada vaprust, mis tärkab saatusetajust ja kohusetundest. Juba mõne hetke pärast pidid nad ju istuma turvaliselt hr de Ferseni voorimehetroskas ja sõitma vastu oma tõllale, mis ootab neid Barrière Saint-Martini juures.

      Just siis juhtus midagi pealtnäha erakordset, tegelikult aga täiesti tavalist. Hilisematel aastatel kirjeldasid seda sündmust mitmed asjaga seotud isikud, sealhulgas ka kindral de Bouillé. Kõige üksikasjalikuma ja ajaliselt sündmusele endale kõige lähema ülevaate kirjutas kuninganna kaplan hr de Fontanges, kes pani kirja oma viimased vestlused temaga. Praegusel ajal on mõned ajaloolased kahelnud, kas midagi niisugust tõesti kunagi juhtuda võis, aga nad elavad ajal, kui suurlinnad on täis igasuguseid abivahendeid tee leidmiseks, kui kõikvõimalikke viitasid on nii palju, et nende tagant pole nähagi vaateid, millele nad viitavad, ning kui kõik Pariisi tänavad võiks katta mitmekordse Pariisi tänavakaartide kihiga.

      Kui tõld ööpimedusse kadus, lahkus kuninganna oma ihukaitsjaga Tuileries’st sama guichet’ kaudu, kust nad olid varju otsinud. Kuninga õpetussõnadest teadsid nad, et peavad paleest väljudes pöörduma vasakule. Samuti teadsid nad, et teelt on võimatu eksida ja et hoolimata La Fayette’i tõlla tekitatud hetkelisest segadusest on nad kohtumispaigast kõigest mõnesaja jardi kaugusel.

      Otse nende ees rinnatise taga oli jõgi ja pisut paremal, reflektorlampide valguses joonistus selgesti välja Pont Royal, mis viis vasakule kaldale. Vastaskalda kõrgetes majades põlesid mõned tuled, aga kaldatänavad olid inimtühjad ja nii ületasid nad aega kaotamata Pont Royali ning kiirustasid edasi mööda silla otsa juurest algavat tänavat.

      Keegi ei tea päris kindlalt, kas hr de Malden juhatas teed või lihtsalt järgnes aupaklikult kuninganna kiiluvees. Oma lood sellest öisest seiklusest panid kirja ka ülejäänud kaks ihukaitsjat: François-Melchior de Moustier mäletas ainult seda, et La Fayette’i nägemine oli kuningannat ehmatanud ja et ta oli oma teejuhi kaotanud; François de Valory kirjutas üksikasjalikuma ülevaate, kuid tema märkmed läksid kaduma, ja kui ta 1815. aastal lugu uuesti jutustama hakkas, leidis ta, et mälestused on ähmastunud. Seda ta siiski mäletas, et talle oli öeldud, nagu oleks kuninganna „otsekohe teejuhi käevangust lahkunud ja asunud põgenema vastassuunas, teejuht kannul nii tihedalt, kui ta suutis”. Kolmas ihukaitsja, kes võinuks küsimusse selgust tuua, oma mälestusi kirja ei pannud – põhjustel, mida on lihtne aimata. Oma kaplaniga vesteldes võttis kuninganna armulikult osa süüst enda peale: „Tema teejuht tundis Pariisi veelgi halvemini kui ta ise… Selle asemel et vasakule pöörata, pöörasid nad paremale ja läksid üle Pont Royali.”

      Ideaalsetes tingimustes oleks mõistlik inimene olukorda vaaginud ja aru saanud, et kui valitud tee õige on, siis peab Tuileries’ palee asuma saarel… Aga tingimused ei soosinud rahulikku järelemõtlemist, ja et asjaomane tänav asus palee ja L’Échelle’i tänavaga enam-vähem samal joonel – ehkki viis vastassuunda –, siis mõjus marsruut küllalt usutavana võimaldamaks soovmõtlemisel samme juhtida.

      Tänav, kuhu nad olid sattunud, oli Rue du Bac, mis oli saanud nime Tuileries’ ehituskivide kohaletoomiseks kasutatud praami auks. Ent tänavasildid olid veel haruldased: alles 1805. aastal tõi üks Pariisi prefekt sellesse segadusse selgust, pannes tänavanimed kirja kollastele portselantahvlitele – punaste tähtedega nende tänavate omad, mis jooksid Seine’iga paralleelselt, ja mustadega need, mis jõest eemale viisid.

      Nad möödusid ühest ja veel teisestki tänavast, lootes iga hetk näha nurga peal seismas hr de Ferseni troskat. Tänav pöördus pisut paremale, jätkudes nüüd suurte hôtel’ide kõrgete müüride ja veidi hiljem nunnakloostri ja kabeli vahel. Nad võinuksid viibida mõne provintsilinna aristokraatlikus faubourg’is. Kui püüda nende asukohta võimalike viivituste ja teadaoleva marsruudi põhjal paika panna, eeldades, et liikumiskiirus oli neli miili tunnis, siis tuleb arvata, et nad läksid Baci tänavat pidi edasi senikaua, kuni kadus viimnegi lootus L’Échelle üles leida, kuni halinad ja aeg-ajalt kostvad kriisked võinuksid tekitada võõras tunde, et ta on kogemata avastanud linna serval asuva salajase purgatooriumi – Baci tänav jõudis viimaks välja omal ajal pidalitõbistele eraldatud alale Hospices des Incurables’i ja Petites Maisons’i vahele, kus hoiti luku taga vaimuhaigeid.

      Alles nüüd keerasid nad tagasi jõe poole. Ent selle asemel et tuldud teed tagasi minna, valisid nad teise tee, otsekui poleks nad, vähe sellest, et olid eksinud, ikka veel aru saanud, et peamise vea olid nad teinud jõge ületades.

      Siinkohal kaldub tähelepanu vältimatult hr de Maldenile. Võimalus, et ta kuninganna meelega valele teele juhatas, ei tule kõne allagi. Ta oli lihtsalt käsku täitma harjunud mees, kes leidis end keset ööd tundmatult tänavalt naise seltsist, kes mööduvaid tõldu obadustega kostitas ja valdas üllatavat võimet eksida ära mõne jardi kaugusel omaenese kodust; kusjuures see naine kuulus selliste kilda, kes – tema seisust silmas pidades – ei pruukinud vasturääkimisse just leebelt suhtuda.

      Täiesti