Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

põgenemiskirjeldused üksikasjades erinevad, on võimatu öelda, kui suure osa sellest labürindist nad täpselt läbi käisid või kui kaua aega läks, enne kui nad lõpuks Saint-Honoré tänavale välja jõudsid ja läbisid sadakond jardi selle valgustatud kõnniteel, leides kuningliku perekonna ülejäänud liikmed eest täielikus ahastuses. Kui guvernandi juttu uskuda, näitas kuningas välja oma kiindumust, mida ta korduvalt ja suure vaevaga oli püüdnud väljendada toreduse ja etiketi aegadel. Ta haaras kuninganna oma käte vahele, suudles teda päris kirglikult ja hüüatas mitu korda: „Milline õnn teid jälle näha!”

      Hr de Fersen, kes tundis hästi vigureid, mida tänavad võivad teha, ei püüdnud jõuda linna loodeservale läbi Pariisi kõige laiema osa, vaid sõitis selle asemel mööda Saint-Honoré tänavat ja looklevat Faubourg Saint-Antoine’i itta Bastille’ juurde, pööras seal vasakule ja, hoides kurssi bulvaritele, jõudis lõpuks pärast enam kui kolmemiilist teekonda niiöelda väljapääsuni Barrière-Saint-Martini juures. Muidugi oleks ta võinud keerata vasakule juba palju varem, Saint-Merri kiriku juures, ning sõita mööda mugavalt sirget hüpotenuusi, mille moodustas Saint-Martini tänav. Ent tagantjärele on lihtne juhatust anda. Lõppkokkuvõttes õnnestus kogu ekspeditsioon märksa paremini, kui oleks võinud. Kui eritellimusel ehitatud tõld läbi Bondy metsa kihutas ja suuna Brie ning Champagne’i tasandikele võttis, möödudes viimasest kohast, kus Pariisist tulevad uudised võinuksid neid veel kätte saada, kuulutas kuningas, et on ülimalt rahul. Ta kujutas ette, millist muljet avaldab tema pöördumine „prantslaste – ja eeskätt pariislaste – poole” Rahvuskogule ning teatas tõlla teistele reisijatele varjamatu rõõmuga:

      Nii, nüüd viimaks olen ma väljas sellest Pariisi linnast, kus mul on tulnud nii palju sappi alla neelata. Ma kinnitan teile kõigile, et kui ma oma tagumiku jälle kindlalt sadulasse saan, siis saate veel näha hoopis teistsugust meest kui seniajani!

      Sel reisietapil oli tema optimism täiesti õigustatud. Kui Pariisis nii pikka viivitust ei oleks tekkinud, siis oleksid nad tegelikult jõudnudki saja kümne miili kaugusel idas asuvasse Pont-de-Sommevesle’i enne, kui rojalistlikud väeosad sealt umbuskliku kohaliku elanikkonna survel lahkuma olid sunnitud, ega oleks jäänud kaitsetult Sainte-Menehoulde’i uudishimulike elanike meelevalda, kellest üks, postiülema poeg, kuninga mündi pealt nähtud näo järgi ära tundis. See juhtus 21. juunil 1791 kell kaheksa õhtul: reis oli kestnud kõigest kuus ja pool tundi. Umbes samal ajal kinnitas keegi väsimatu Pariisi irvhammas, kellesarnased paistavad õilmitsevat kõige tumedamatelgi tundidel, Tuileries’ palee müürile paberitüki järgmise kirjaga:

      Kodanikele antakse teada, et Tuileries’st on plehku pannud rammus siga. Leidjal palutakse ta mõõduka tasu eest tagasi tuua.

***16. oktoober 1793

      Revolutsiooni (varem Louis XV) väljakult avanev vaade oli üks kaunimaid Pariisis. Pärastlõunane päike paistis läbi Champs-Élysées’d varjutavate puude ning väljak kümbles sügavates varjudes ja roosakas valguses – mistõttu Charlotte Corday nägu näis punastavat, kui ta pea rahvale vaatamiseks üles tõsteti. Selle nähtuse tõttu, mida täheldas mitu tuhat inimest, korraldati elu sensoorse edasikestmise võimaluse ametlik teaduslik uurimine ja – kuna prl Corday oli end oma sünnilinna Caeni kommete kohaselt kenasti riidesse pannud – läksid moodi pitsilised Normandia tanud.

      Mehed ja naised, keda lahtistes vankrites sellele väljakule veeti, olid jahmatamapanevalt rahulikud. Isegi sankülottide raevunud ja kahjurõõmsas retoorikas ei leidu pea ühtegi lugu aristokraadist, kes oleks endale arguse ilmutamisega häbi teinud. Nende inimeste sõnad, kes seisid seal kümme jalga väljaku pinnast kõrgemal ja silmitsesid ümberringi mäslevat kaost, mida hoidsid vaos mundrites sõdurid ja linna enda arhitektuur, on peaaegu eranditult muljetavaldavad:

      „Oo, vabadus! Milliseid kuritegusid sinu nimel küll toime pannakse!”

      (Pöördumine väljakule püstitatud kipskuju poole.)

      „Saagu minu veri prantslaste õnne aluseks.”

      „Vabandust, härra. Ma ei teinud seda meelega.”

      (Timuka jalale astumise puhul.)

      Nad tulid prügivankritel teiselt poolt jõge Conciergeriest ja mööda Saint-Honoré tänavat. Tee pikkus oli umbes kaks miili. Mõned neist teadsid vankrilt maha tulles ja puutrepist üles ronides esimest korda elus täpselt, kus nad on ja kuidas nad sinna on saanud. Kui pr Roland’i sõit läbi Pariisi lõpule jõudis, palus ta paberit ja tinti, et oma reisi viimased hetked üles kirjutada ja „usaldada paberile avastused, mida ta oli teinud teel Conciergeriest Revolutsiooni väljakule”.

      Ehkki kuninganna näis vaikides endasse tõmbuvat ja julguse säilitamisele keskenduvat, paistis ta aeg-ajalt ümbrust tähele panevat. Mitu tunnistajat nägid, kuidas ta uuris seintele ilmunud revolutsioonilisi kirjutisi ja akendest välja riputatud trikoloore. Kindlasti kuulis ta Palais-Royali kahuri keskpäevast lasku. Kui vanker Saint-Honoré tänavalt väljakule keeras, nähti teda vaatavat üle aedade Tuileries’ palee poole. Sündmuse ametlik jäädvustaja täheldas tema näol „märke sügavatest tunnetest”.

      Sellest vaatepunktist paistis linn peaaegu jumaliku ettehoolde loominguna. Revolutsiooni väljakult oli näha mitmeid Verniquet’ triangulatsioonipunkte, ja tapalaval seisev vaatleja võis neid näha rohkemgi: Tuileries’ kuppel, Saint-Sulpice’i põhjapoolne torn ja Montmartre’i tipp. Mingi seletamatu illusiooni läbi paistis Seine’i looge sellest kohast sirgena, nii et pilk võinuks häirimatult rännata sirgjoont pidi piki paleeseinu ja jõge kaugete küngasteni linna taga. Tuileries’ sammaskäigud, ida poole jooksvad kõrged majad ja katuseharjade kohal kõrguv puhevil pilvede arhitektuur lubasid kujutleda, et sajandite loodud näiline kaos on tegelikult taevase linna mudel. Väljaku keskelt küündis pilk kaugele, ja kaugele paistis ka seal olija. Üks mees, kes sel päeval Tuileries’ palee ees seisis ja rahvahulga lärmi kuuldes kuju pjedestaalile ronis, nägi poole miili kauguselt päris selgesti, kuidas giljotiini tera langes.

      RESTAURATSIOON

      See lugu lõppes 1828. aastal kusagil Inglismaal. Üks vanem mees lamas voodis, suremas haigusesse, mis jättis ta vaimu küllalt selgeks tundmaks oma surematul hingel lasuvat patukoormat. Voodi kõrval kirjutuslaua ääres istus prantslasest katoliku preester, ees vihk paberit. Selline pilt toob mõttesse Soho, kus elas suurem osa prantsuse pagulasi ja väljarännanuid. Abee P… (teada on ainult ta nime algustäht) oli kahtlemata kuulnud tosinate surijate pihtimusi, milles Prantsusmaa lähiajalugu põimus lugudega isiklikest kaotustest ja reetmistest, kuid selle mehe lugu oli isegi paguluse mõõdupuude järgi pikk ja keeruline. Õnneks oli ta seda iseendale nii palju kordi jutustanud, et dikteerimine läks üsna ladusasti.

      Ta jõudis loo lõpuni – oma põgenemiseni Pariisist ja Inglismaale saabumiseni. Siis ulatas abee talle pihtimuse ja hoidis küünalt, kuni surev mees igale lehele oma allkirja kritseldas. Mõni päev hiljem ta suri ja abee P… pidas sõna: ta saatis allkirjastatud pihtimuse Pariisi politseiprefektile. Kaaskirjas selgitas ta, et oli koos oma koguduseliikmega pidanud vajalikuks „teha politseile teatavaks see jälestusväärsete sündmuste ahel, milles see armetu olend esines ühtaegu kaasosalise ja ohvrina”.

      Võib-olla toimus põgus juurdlus ja sõlmiti kokku mõned lahtised otsad, aga kõnealused sündmused olid enam kui kümne aasta tagused ja Pariisi politseil oli pakilisemaid muresid. Äsja oli ametisse määratud uus prefekt, kes oli nüüd ametis linna puhtaks rookimisega: hr Debelleyme oli teinud korralduse alustada tänavate regulaarset pühkimist ja piserdamist, taotlenud ja saanud valitsuselt toetust prostituutide tervise kontrollimiseks; ta mürgitas omanikuta koeri ja vaigistas roppe laule laulvaid väntorelimehi; ka oli ta teinud korraldused, et kõigile mittepariislastest kerjustele antaks pass ja natuke raha ning saadetaks nad tagasi nende kodulinnadesse ja – küladesse. Sir Robert Peeli eeskujul varustas ta oma varem nähtamatuid politseinikke eresinise vormi, kolmnurksete kübarate ja läikivate nööpidega, mis kandsid Pariisi linna vappi.

      Pihtimus saadeti arhiivi, kuhu see olekski igaveseks kadunud, kui poleks olnud meest, kes peaks tegelikult olema siinse loo kangelane. Niipea kui pihtimus prefektuuri hoidlatesse jõudis, luges selle otsekohe ahnelt läbi üks kõige näljasem vaim, kes