Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

ilma et tal olnuks vajalikku kvalifikatsiooni – tiitlit ja valgeid mansette –, viskas upsakas teener võõra alati peremehe täiel heakskiidul välja. Mõnikord oli Guillaumot ülakorruse akna taga näinud kahjurõõmsalt irvitavat naeruväärset, ruuži ja tinavalgega võõbatud maski.

      Itaalia oli tõestanud oma üleolekut, avades oma kunstivõistlused kõigile Euroopa rahvastele ning autasustades teda, kõigest kahekümneaastast Charles-Axel Guillaumot’d, Rooma arhitektuuripreemiaga. Ehkki puhastverd prantslane, oli ta õnnetuseks sündinud Stockholmis, kus ta isa kaupmehena tegutses, mistõttu tal polnud õigust taotleda ühtegi prantslastele pakutavat stipendiumi. Ta oli pidanud end üksnes oma geniaalsuse ja otsusekindluse toel eimillestki üles töötama. Vähemalt oli välismaine päritolu säästnud teda sellest pöörasest kõrkusest, mis võimaldas prantslastel uskuda, et laguneva hurtsikuna üksnes tugede najal püsti püsiv katedraal on võrdne kreeka templiga. See polnud pelk kokkusattumus, et kõige kõrgemini oli tema arhitektuuriuurimusi hinnanud mees, kes ise pidi elama pagenduses. „Teie tähelepanekud on niisama nauditavad, kui nad on harivad,” oli Voltaire talle kord kirjutanud.

      Ma olen ikka veel Pariisist huvitatud, nagu ollakse huvitatud vanadest sõpradest, keda armastatakse kõigi nende vigadega – kõverate tänavatega, keset teed laiutavate turgudega, majade ja isegi purskkaevudega, kus pole vett! Lohutav on teada, et vähemalt mungaordudel ikka piisavalt ruumi jätkub. Pole kahtlust, et lähema viie-kuuesaja aasta jooksul seatakse kõik korda. Seniks soovin Teile kogu edu, mida teie suur anne väärib.

      Kandetool oli möödunud Saint-Sulpice’i limarohelistest seintest ning tõusis nüüd mööda Tournoni tänavat üles Luxembourg’i lossi poole. See osa Pariisist ei kuulunud nende hulka, kus ta enda panus oleks märgatav olnud, ja päris arusaadavalt võinuks ta tunda kerget pahameelepistet teatud monumentide ilmseid vigu vaadeldes. Tema karjääri viimase faasi kõige tulusamaks ettevõtmiseks oli olnud preili Le Blanci kosimine, kelle vaieldamatute võlude hulka kuulus tõik, et ta oli linna peaarhitekti tütar. Isegi härra Le Blanci väimehena oli Guillaumot pidanud vaeva nägema, et endale nime teha. Ta oli ehitanud provintsidesse mõned château’d ja Vézelay kloostri varemetele kiriku, kuid Pariisis tunti teda peaasjalikult kui kasarmute arhitekti. Tema anne teiste meeste praaki üles putitada oli toonud talle mõned tulusad, kuid kuulsusetud tellimused.

      Preili Le Blanciga oli ta abiellunud kuusteist aastat tagasi. Nüüd, hilistes neljakümnendates eluaastates oli ta pikk kivise näoga mees, kelle pead võinuks kergesti kujutleda kolbana. Parukat kandis ta kaugele kuklasse lükatuna, võib-olla selleks, et oma lauba täit kõrgust esile tuua. Mulje oli pisut heidutav, kuid teatud valgusega võis tabada jooni, mis vihjasid arglikkusele ja süngusele, lubasid oletada sügavaid ja sagedasi mõtisklusi ning kõnelesid isegi teatavast hingelisest heldusest, mis vajas õitsele puhkemiseks üksnes tunnustust. Ta kired olid liiga tugevad, et nähtavale ilmuda, ja ta väljendas neid harva mujal kui trükisõnas. Tal oli kaks tütart, mitu kaitsealust ja võimsaid tuttavaid, sõpru aga ei pidanud ta ametialaselt vajalikuks.

      Isegi sel uue alguse päeval oli Charles-Axel Guillaumot pigem mõtlik kui elevil. Ta oli täiesti valmis selleks, et kitsarinnalised inimesed ja viletsad eelarved hakkavad ta plaane pärssima. „Kunstnik on õnnetu,” oli ta kirjutanud, „sest veel enne, kui ta idee täiuseni jõuab, asuvad võhiklus ja kadedus seda lämmatama.” Ta kavandas juba hävitavat pamfletti pealkirjaga „Kahjust, mida arhitektuurile teevad võhiklikud ja liialdatud rünnakud avalike monumentide ehituse kulukuse vastu”, ja ei olnud kuigi optimistlik töökoha suhtes, millele oli asumas. Vaugirard’i tänava lõpus asetati kandetool maha, mis oli halb märk. Ees oli miski tee tõkestanud. Kuningas oli ta sellele ametikohale määranud 4. aprillil. Tänu ministeeriumi uskumatule aeglusele oli nüüd juba 24. aprill, ja ilmselt oli talle määratud oma esimesele koosolekule hiljaks jääda.

      Tal oli kavas 1774. aasta varingu paik üle vaadata ja hinnata, kui korralik oli ühe kuninga arhitekti, härra Dupont’i tehtud töö. Päev pärast seda, kui „Põrguauk” Enferi tänaval avanes, oli Dupont lasknud end 84 jala sügavusele lõhangusse langetada. Leegitseva tõrviku valgel oli ta näinud käiku, mis kulges tänavaga rööbiti põhja, Seine’i poole. See näis olevat muistne kaevandus, mille olid rajanud kaevurid, kes ei teadnud midagi kaevandamise kunstist. Mitmes kohas tõkestasid käiku fontis’e nime all tuntud eriskummalised moodustised. Fontis on õõnsus, mis tekib maa-aluse käigu lae sissevarisemise tagajärjel. Moodustub võlvlaega tühimik, ja sedamööda, kuidas kive alla variseb, kerkib rusukoonus kõrgemale. Rusukuhja ümardunud tippu, mida nimetatakse cloche’iks, on tavaliselt näha alles siis, kui vajumislehter on läbi murdunud ja mis tahes seni illusoorselt tugevana paistnud ehitised äkitselt maa alla kaovad.

      Pikkade köite otsas kõlkudes olid müürsepad rusukaldeid kindlustanud. Ainult üks mees oli alla kukkunud, ent pärast kolme pimeduses veedetud tundi, kus ta kujutles nägevat asju, mida mingil juhul poleks saanud olemas olla, oli ta ohutult üles vinnatud ja mõne päevaga paranenud. Tänav taasavati liiklusele üllatavalt lühikese ajaga ja Dupont’ile oli tema kiire ja tõhusa tegutsemise puhul õnne soovitud. Äsjailmunud „Pariisi linna ajaloolises sõnaraamatus” (Dictionnaire Historique de la Ville de Paris) oli talle pühendatud eraldi lõik, kus kasutati sõnavara, mida mõned oleksid võinud pidada pisut liialdatuks:

      Niisugused mehed nagu Sieur Denis [selle all peeti silmas Dupont’i] on ühiskonnale hinnaliseks õnnistuseks. Oma eeskujuga on ta tõestanud, et kodanike kartmatu kaitsmine ei ole ainuüksi sõjaväeliste ametite eesõigus ja et teisedki inimliigid on valmis müüriauku tormama, et oma kaasmaalaste elu kaitsta.

      Väljak Vaugirard’i tänava lõpus, kuhu suubus alt Seine’i poolt tulev La Harpe’i tänav, oli tõldadest umbes. Maanteede- ja ehituspolitsei oli Enferi tänava sulgenud ja isegi kandetool poleks läbi pääsenud. Charles-Axel hiivas end toolist välja ja trügis läbi rahvasumma. Saint-Hiacinte’i ja Enferi tänava ristmikul näitas ta sandarmile kuningliku dekreedi ärakirja. See teatas, et „le Sieur Guillaumot” peab „külastama ja uurima Pariisi linnas ja seda ümbritsevatel tasandikel asuvaid karjääre ja tegema kindlaks, millised lubamatult õõnestatud käigud ja kaevandid võivad ohustada linna aluspõhja tugevust.” Politseinik veendus, et härrasmehel on olemas vajalik kvalifikatsioon – ta kandis tikitud kuube ja lõhnas meeldivalt lillede järele – ning juhatas ta tõkke taha.

      Tänava idaküljele, otse Feuillants des Anges Gardiens’i kloostri ette olid kogunenud mõned inimesed. Guillaumot’ kogemustega mehel ei olnud vaja küsida, mis oli juhtunud. Õhus heljus nõrk hõng, mille ta otsekohe ära tundis. See meenutas lõhna, mis võib levida keldriuksest, kui see paljude sajandite järel esimest korda avatakse. Tänavaäärsete majade seinad paistsid olevat terved, kuid tallikompleksi äravajunud katused teispool üht porte cochère’i olid eksimatu tundemärk. Ta astus siseõue ja nägi umbes 20-jalase läbimõõduga selgepiirilist vajumislehtrit. Ühe jala lehtri äärele asetanud, piilus ta sügavikku. Cloche’i tipu kaugus tänavapinnast oli tema hinnangul viisteist jalga. Fontis ise võis jätkuda veel seitsme-kaheksakümne jala ulatuses.

      Alles märgates insenere, kellega ta oli kokku leppinud kohtumise varasema varingu paigas, taipas ta selle uue augu tähendust. See oli tekkinud Pariisi kesklinnale vähemalt pool miili lähemal kui 1774. aasta langatus. See siin ei olnud enam tollitõkkeäärne hajus ja prügine kuurialuste ja tuuleveskite ala: see oli Pariis ise oma mälestusmärkide ja tornidega. Oma praegusest asukohast võis ta näha Val-de-Grâce’i kuplit, poole tosina kiriku torne ning kaugemal tänava ääres, ühel joonel vana Rooma teega, Sorbonne’i kuplit ja Notre-Dame’i torne.

      Võimalus, et Enferi tänav on vajumas, oli iseenesest tähelepanuväärne, rääkimata faktist, et tänavaalused geoloogilised formatsioonid olid nii-öelda ära oodanud just selle päeva, kui tema karjääride inspektori ülesandeid täitma asus. Ebausklik inimene võinuks kujutleda, et kõiki neid ministeeriumi viivitusi oli suunanud mingi tundmatu jõud ja et iga järgmise kihi järkjärguline pragunemine ja varing oli ajastatud nii, et katastroof juhtuks just neljapäeval, 24. aprillil 1777. Kuid Charles-Axel Guillaumot oli elanud Pariisis piisavalt kaua teadmaks, et kokkusattumused on igapäevased asjad. Ta ärevuse lätted peitusid temas endas, mälestuses nendest pikkadest aastatest,