Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

ehitatud ühele Pippini armuseiklusele. Abiellunud kogemata kellegi türanliku naisega, kes esines Laoni Berthana, satub Pippin Le Mans’i metsas kokku õige Berthaga. „Suurejalgne Bertha” (keda kutsuti nii tema lampjala tõttu) on vandunud, et ei paljasta iialgi oma tõelist isikut muidu kui ainult oma neitsilikkuse kaitseks. Seda ohustades saab Pippin teada, et tegu on tema õige kuningannaga, ja paarike naaseb võidukalt Pariisi. Põhiliselt seksimurest vaevatud publikule pakkus dramaatilist huvi peamiselt tõik, et lühike ja kiimaline kuningas ajab taga lampjalgset neidu.

      Etenduse lõpuks oli noor leitnant, nagu hõlpsasti võib kujutleda, ülimalt ärevil. Õhtu ei olnud kaugeltki läbi, ja kõikjal tema ümber rääkisid inimesed erutunult eesootavast ööst. Tal ei olnud mingit himu lustliku seltskonna järele, kuid ometi mõjus mõte üksildasest õhtusöögist Hôtel de Cherbourg’is eemaletõukavalt. Ta lahkus teatrist ja tõmbas kuue tihedamini endale ümber, sest bulvaril lõõtsus talvine tuul. Inimesed ja sõidukid sagisid siia-sinna, otsekui oleks päev just alanud. Äkitselt otsusele jõudnud, suundus ta Richelieu tänavat pidi galeriide ja sammaskäikude poole, kus igal ööl mängiti lambivalgel maha tuhat draamat.

      Umbes tunni aja pärast pöördus ta tagasi Hôtel de Cherbourg’i tuppa number üheksa. Seekord ei olnud ta üksi. Kui külaline oli lahkunud, istus ta maha, et oma tähelepanekud suurde märkmikku kirja panna. Seda ülevaadet ta ei lõpetanud, kuid märkmiku hoidis alles – võib-olla sellepärast, et seal oli talletatud nii tähtis sündmus tema noores elus.

      Aastaid hiljem, kui ta elu oli ohus, pani ta märkmiku halli paberiga kaetud pappkarpi ja lasi selle saata oma onu kätte hoiule. Õnnekombel on käsikiri säilinud. Palais-Royali külastasid väga paljud inimesed, ent nii vähesed neist jätsid endast maha ausaid kirjeldusi oma sealsetest tegudest, et selle käsikirja tähtsus ajaloodokumendina ületab tugevasti tema biograafilise tähtsuse.

      Neljapäev, 22. november 1787, Pariisis

      Hôtel de Cherbourg, Four-Saint-Honoré tänav

      Ma lahkusin Itaallaste juurest ja kõndisin pikal sammul mööda Palais-Royali alleesid. Mu hing oli talle iseloomulikest tugevatest tunnetest elevil ja ma ei tundnud külma; kui aga elevus lahtus, hakkasin tundma talve karmust ja otsisin galeriidest varju. Rauduste lävel seistes langes mu pilk ühele naisolevusele. Kellaaeg, tema riiete lõige ja verinoorus ei jätnud kahtlust, et ta on lõbutüdruk.

      Ma vaatasin teda; ta peatus, aga mitte sellisel grenaderiilmel [nagu teised], vaid ilmega, mis oli täiesti kooskõlas tema üldise olekuga. See kooskõla rabas mind. Tema arglikkus andis mulle julgust ja ma kõnetasin teda… Mina kõnetasin teda, mina, kes ma, tajudes teravamini kui keegi teine ta ameti jälkust, olen alati arvanud, et juba üksainus pilk mind rüvetab… Ent tema kahvatu jume, habras keha ja mahe hääl ajendasid mind hetkegi viivitamata tegutsema. Üks kahest, ütlesin ma endale: ta on isik, kellest mulle soovitud tähelepanekute tegemise juures kasu võib olla, või siis on ta lihtsalt puupea.

      „Teil on kindlasti väga külm,” ütlesin ma. „Kuidas te suudate end sundida siin alleedel kõndima?”

      „Ah, härra, lootus annab mulle jõudu. Ma pean oma õhtuse töökorra lõpetama.”

      Kiretu toon, millel ta need sõnad lausus, ja selle vastuse häirimatu rahu haarasid mind ning ma kõndisin tema kõrval edasi.

      „Te paistate olevat üsna nõrga kehaehitusega,” ütlesin ma. „Mind hämmastab, et te pole oma ametist väsinud.”

      „Seda küll, härra, aga midagi peab inimene ju tegema.”

      „See võib küll tõsi olla, aga kas pole siis mõnd ametit, mis teie tervisele paremini sobiks?”

      „Ei härra; elatist tuleb teenida.”

      Olin rõõmus, et ta mu küsimustele vähemalt vastab; mitte kõiki mu katseid ei olnud krooninud selline edu.

      „Olete kindlasti pärit kusagilt põhja poolt, et jaksate külma trotsida.”

      „Olen pärit Bretagne’ist Nantes’ist.”

      „Ma tunnen seda maanurka… Tehke mulle seda rõõmu, preili, ja rääkige, kuidas te oma neitsilikkuse kaotasite.”

      „Üks ohvitser röövis selle.”

      „Olete te selle pärast vihane?”

      „Oh jaa, seda võite uskuda.” (Siinkohal omandas ta hääl mingi sügavuse ja varjundi, mida ma varem polnud märganud.) „Seda võite uskuda. Mu õde on tegelikult praegu päris heal järjel. Miks oleks minuga pidanud teisiti minema?”

      „Kuidas te Pariisi tulite?”

      „See ohvitser, kes mind teotas ja keda ma jälestan, jättis mu maha. Ma olin sunnitud põgenema oma ema viha eest. Lagedale ilmus üks teine, ta tõi mu Pariisi ja jättis maha, ja talle järgnes kolmas, kellega olen nüüd elanud kolm aastat. Ehkki ta on prantslane, pidi ta äriasjus Londonisse minema ja seal ta praegu ongi. Lähme teie poole.”

      „Aga mida me seal teeme?”

      „Lähme, seal saame sooja ja teie leiate meelepärast rahuldust.”

      Ma ei kavatsenud lasta südametunnistuse piinadel end takistada; olin viinud ta niikaugele, et ta ei põgeneks, kui ma teen talle ettepaneku, milleks ma valmistusin, teeseldes ausaid kavatsusi, mida mul, nagu ma talle tahtsin tõestada, tegelikult ei olnud…

      Siiamaale jõudnud, pani leitnant sule käest. Kahtlemata poleks tolle õhtuse seikluse ülejäänud osa lasknud end kuigi hästi valada proosastiili, mille ta oli omandanud sentimentaalsetest romaanidest. Ja võib-olla hakkas talle kirjutades ja omaenda fraasidesse takerdudes ka koitma, et mitte ta ise ei olnud oma näitemängu peategelane ja et tolles ränkraskes ametis oli enamat, kui ta oli osanud arvata.

      Vaatlejat oli tähele pandud ja analüüsitud juba ammu enne, kui ta esimese lähenemiskatse tegi. Tüdruk oli näinud teda rahva seas liikumas, sinine munder seljas, eneseteadlik ja uhke – mitte päris nii elegantne, nagu ta oleks tahtnud, ja selgesti mitte pariislane. Ta kandis oma neitsilikkust nagu reklaamplakatit. Niisugune mees oskaks hinnata tagasihoidlikku noort hoora, kes on oma õnnetuses väärikas – ja valmis külma käes vestlema. Ta vajas armukunstis vilunud naist, kes jätaks talle mulje, et just tema on see, kes tantsu juhib ja partnerile samme õpetab.

      Leitnant niheles rahutult oma toolil. Palais-Royalis oli tõesti palju õppida. Rohkem tegude kui sõnadega oli ta tõestanud, et oskab õppetundidest kasu lõigata: liiga palju aega oli kulunud taktika viimistlemisele ja pinna ettevalmistamisele. Ta oli teinud oma neitsilikkusest vabanemise sõjakäiguks, sellal kui vaja polnud muud kui mõnda sou’d ja viie minuti jagu aega.

      Ta elas veel mõned nädalad Hôtel de Cherbourg’is. Ühtepidi oli reis tulutu. Tal ei õnnestunud mooruspuusalude tarvis toetust saada – tulemus, mis selles poodnike ja vabamõtlejate linnas paistis talle täiesti ettearvatav. Ta kirjutas mõned kirjad ja esimese lõigu Korsika ajalugu käsitlevast raamatust: „Ehkki ma olen vaevalt jõudnud ikka [siinkohal on käsikirjas lünk], on mul indu, mille küpsem inimeste uurimine tihti südamest kustutab.” Kahtlemata õppis ta Pariisi vaatamisväärsusi paremini tundma, ent rohkem tähelepanekuid ta meile ei jätnud. Kui ta juhtus detsembris uuesti Théâtre des Italiens’i külastama, siis võis ta seal näha „Armastaja proovilepanekut ehk Nähtamatut naist”, aga mitte „Inglise vangi”, mis esietendus kaks päeva pärast seda, kui ta jõululaupäeval Montereau laevale läks. Ta võis veel korra käia ka Palais-Royalis, ent rahvasumm oli seal tihe ja võluval Bretagne’i piigal oli harva klientidest puudust. Ei tundu tõenäoline, et ta oma esimest armsamat veel kunagi näha sai.

      Naisest endast ei tea me peale leitnandi kirjelduse mitte midagi. Needki napid üksikasjad on ebaharilikud. Ametlik statistika näitab, et Pariisi 12 700 prostituudist, kes oma sünnikohta teadsid, pärines 53 samast Bretagne’i kandist, kust temagi, ent nende arvude juures ei ole nimesid – kui välja arvata tavalised nom de guerre’id, nagu Jasmine, Abricote, Serpentine, Ingénue, jne –, ja miski ei kinnita tüdruku lugu häbistamisest ning mahajätmisest. Võib-olla pöördus ta elukaaslane, kui säärane ikka olemas oli, Londonist tagasi ja päästis ta Palais-Royalist.