Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

sai temast salajane rojalist. Veripunase revolutsionäärina esinedes õnnestus tal hankida endale ametikoht, kus tuli tegelda põgenevate emigrantide, tõrksate preestrite ja rojalistidest vandenõulastega. Sel moel, nagu ta väitis, suutis ta paljud giljotiini alt päästa. „Huntidega kaasa jooksmine,” ütles ta hiljem oma sõpradele, „ei tähenda veel, et peaks ka nende söömaaega jagama.” Muidugi oli ta selleks, et neil hirmsatel aegadel ametis püsida, pidanud paljude päästmise nimel mõned ka ohvriks tooma. Sellegipoolest ei olnud ta kunagi väljaspool ohtu. Kurikuulus Billaud-Varenne, kes nõudis kuninga hukkamist „kahekümne nelja tunni jooksul”, hoiatas Peuchet’d: „Vaadake ette, sõber. Teil on fanaatilise mõõduka nägu peas.”

      Kuidagiviisi jäi see fanaatiline mõõdukas ellu. Jacques Peuchet’ nime võib kohata nii paljudes kohtades, et raske on teda üheksainsaks inimeseks pidada. Kui teda mis tahes hetkel Bastille’ langemisest Napoleoni languseni taga oleks otsitud, siis võinuks teda leida Pariisist põhja pool maakolkas end varjamas, neli miili ida pool üht linna juhtimas (ja ainult üksikuid selle kodanikke giljotiini alla saatmas), vanglas kidunemas, ühe sõbra abil vabanemas, kaht ametlikku ajalehte toimetamas ja hiljem ajakirjandust tsenseerimas. Lisaks koostas ta kaks entsüklopeediat ning Prantsusmaa provintside statistilise ülevaate.

      Lõpuks jäi ta pidama politseiprefektuuri arhiivi. Vaadanud aastate kaupa maailma poliitika piiluaugu kaudu, nägi ta seda nüüd kogu selle pulbitsevas tegelikkuses. Nood puust riiulid ja karbid prefektuuri keldris olid salainfo hiidlinna tänavad ja majad. Seal olid kõik, kes iialgi Pariisis elanud – rikkad ja vaesed, süütud ja süüdlased. See, leidis ta, oligi see ainuke allikas, millest tuletada terviklik pilt inimloomusest. Arhiivimaterjale süstematiseerides loob ta korda inimajaloo „mõõtmatus kaoses”. Sellest kihavast detailiküllusest leiab ta „eraelu mõistatusrohke tableau” ja toob selle maailma silme ette paljuköitelise teosena.

      Üksteist aastat läks Peuchet igal hommikul Notre-Dame’i juures üle silla ja jättis päevavalguse selja taha, et selles kaoses tuhnida. Igal õhtul ilmus ta jälle lagedale, pea täis vandenõusid ja roimi ja üha kasvavat valgustatuse tunnet. Ent musta minevikuga kirglikust tõearmastajast mehel on vältimatult ka vaenlasi. Keegi – mõni kade kolleeg, politseinik, kelle väärteod arhiivis olid üles tähendatud, seni unustatud ellujääja raskeilt kompromissipäevilt – levitas kuulujutte, nagu oleks Peuchet ikka veel hingelt revolutsionäär. Kas võis siis usaldada rahvuse räpased saladused niisuguse mehe hoolde? Ilmselt mitte, eriti kui räpaseid saladusi kogu aeg juurde tekitati. Nagu Peuchet ise hiljem oma raamatus paljastab, lubas politseiprefekt hr Delavau oma alluvatel katust pakkuda, hasartmänguurkaid ja bordelle pidada.

      Peuchet võeti ametist maha. Linnas, kus kakskümmend kuus tuhat riigiametnikku lugesid päevalehest uudiseid üksteise edutamiste ja tagandamiste kohta, oli see väga avalik alandus. Oma memuaarides Peuchet valetas ja ütles, et andis oma armastatud ametikoha kellelegi teisele. Sõprade keskel nimetas ta oma vallandamist „saatuslikuks löögiks”. Mingi müstiline haigus tikkus talle kallale. Ta tundis seda süvenevat ja süüdistas selles oma vaenlasi. Kolm aastat ta lipitses ja keelitas, nõudis sisse vastutasu vanade teenete eest, pani oma hea maine mängu, ja kui uus prefekt Debelleyme 1828. aastal ametisse astus, saigi arhiivi tööle, ehkki hierarhia madalamal pulgal. Teeninud riiki nelikümmend aastat, leidis ta end kuuekümne kaheksa aastasena nooremametniku kohalt.

      Siis saabus Inglismaalt pihtimus. Oma entsüklopedistipilguga nägi Peuchet kohe, et nood paberilehed kujutavad endast hindamatut aaret. See pihtimus näitas, mis võib juhtuda, kui elanikkonna üle korralikku politseilist järelevalvet ei peeta. Pealegi sisaldas see teatavaid üksikasju, mis meenutasid talle tema enda olukorda. Ta tegi pihtimusest rohkeid ja täpseid märkmeid ning lisas need määratule dokumendikuhjale oma kodus.

      Nüüdseks töötas ta nii ööl kui ka päeval toormaterjali proosatekstiks vormimise kallal. Ent tema vaenlasedki töötasid usinasti. Levis kuulujutte, et Peuchet kannatavat vaimuhaiguse all. Ta kujutavat endast ohtu riigi julgeolekule. Ta tuleks minema saata, et ta võiks surra kellelegi kahju tekitamata.

      Iga kord, kui ta head nime rünnati, tundis ta haigust süvenevat. Ta hakkas pooleliolevat raamatut kasutama päevikuna, mis ei ole ajaloolase juures just hea märk, välja arvatud vahest juhul, kui ta tunneb, et tema enda tõde on osa suuremast pildist. Tema käsikirja viimased leheküljed sisaldavad mõningaid hirmuäratavaid märkusi:

      Täna on valud nii tugevad, et ma võinuksin end Seine’i heita, kui mul ainult selleks jõudu jätkuks.

      Täna, 5. märtsil 1830, oma sünnipäeva eelõhtul tunnen end nii haige ja hirmununa, et panen sule käest lootuses hiljem jätkata, kui mul üldse peaks õnnestuma sellest kuristikust välja pääseda.

      Mõni kuu hiljem vabanes ta füüsilisest valust surma läbi, ehkki see irvitas talle vastu ta vaenlaste kahjurõõmsa näoga. Vähemalt võis ta end lohutada teadmisega, et ta töö on sama hästi kui valmis – ja parem oligi, sest nelikümmend aastat hiljem pistsid Pariisi Kommuuni anarhistid politseiprefektuuri majale tule otsa ja see põles maani maha. Mõne tunni jooksul läks arhivaalne tõendusmaterjal viiesajast aastast Pariisi ajaloost – sealhulgas allkirjastatud pihtimus – suitsuna vastu Cité saare kohal kõrguvat taevast.

      Peuchet oli jätnud oma naisele riigiametniku pensioni ning embrüonaalses olekus magnum opus’e, mis lausa karjus avaldamise järele. Kirjastajad käisid teda lepingutega peibutamas. Mitu aastat otsustusvõimetult kõhelnud, müüs Peuchet’ lesk käsikirja Alphonse Levavasseurile, kes oli avaldanud Balzaci esimese raamatu.

      Peuchet’ stiil oli moodsa maitse jaoks kuivavõitu, kuid tema lood mõrvadest ja vandenõudest – ehkki ilmselt tõestisündinud – olid ülimalt turustatavad. Levavasseur kinnitas lesele, et tema abikaasa mälestust hoitakse au sees, ja tegi seda, mida oleks teinud iga arukas kirjastaja: palkas sõnaosava tekstitöötleja, kes oskaks neist dokumentatsioonilademetest korralikud jutulõngad kokku heietada. Parun Lamothe-Langon oli pärast riigiametist erruminekut spetsialiseerunud nende inimeste memuaaride kirjutamisele, kes ise oma memuaare kirja ei pannud. Tema üllitiste hulka kuulusid „Hertsoginna du Barry memuaarid, kirja pandud tema enda poolt” kuues köites, „Marie-Antoinette’i juuksuri Leonard’i meenutused” ning terve rida mitmeköitelisi romaane, nagu „Vampiir ehk ungari neitsi” ja „Salapärase haua eremiit”. Paruni meeldejäävad kirjeldused massilisest nõidade põletamisest 14. sajandi Prantsusmaal (tema „Inkvisitsiooni ajaloos Prantsusmaal”, millele sai osaks hea vastuvõtt) jätsid ajaloolastele sellest perioodist väga vildaka mulje, kuni 1972. aastal lõpuks tõestati, et tegu on täieliku väljamõeldisega.

      Parun jättis suurema osa Peuchet’ kirjutatud tekstist puutumata, mõne loo – eriti pihtimuse – puhul läks ta aga hoogu. Ta lisas dialooge ja mahlakaid detaile, tulemaks vastu romaanilembese lugejaskonna maitsele. Trükivalgust nägi pihtimus – üles vurhvitud ja moonutatud, taevani ebatõenäosuse järele lehkav – lõpuks kümme aastat pärast seda, kui ta Inglismaal preestrile dikteeriti. Selle võib leida „Pariisi politseiarhiividest pärit memuaaride” („Mémoirs tirés des archives de la Police de Paris”, 1838) viiendast köitest, autoriks märgitud politseiarhivaar J. Peuchet. Paruni nime tiitellehelt ei leia, mistõttu ajaloolased, kes on sunnitud tuhastunud arhiivide asemel kasutama „Memuaare”, nimetavad Jacques Peuchet’d tihti isehakanud sulesepaks, fantasööriks ja võltsijaks.

      Katkendeid sellest raamatust trükiti ära ajakirjades ja kogumikes. 1848. aastal luges Karl Marx enesetappe ja aborte käsitlevat peatükki ning tsiteeris seda vääriti, et Peuchet’ tekst kõlaks marksistlikult. Pihtimust, millele oli pealkirjaks pandud „Kättemaksja teemant”, luges keegi populaarne romaanikirjanik, kes leidis selle olevat naeruväärse, ent köitva. „Selles austris,” kirjutas ta, „nägin ma pärli – rohmakat, vormi ja väärtuseta pärli, aga ikkagi pärli, mis ainult ootas juveliiri kätt.” Ta võttis süžee ja tegi sellest suurejoonelise, rohkete kõrvalepõigetega fantastilise loo saja seitsmeteistkümnes peatükis. Selleks pärliks oli „Krahv Monte-Cristo”.

      See pärl oli muidugi Alexandre Dumas’ looming. Ta kasutas süžee peamisi elemente ja viskas minema austri, mis sellest ajast peale on vedelenud kirjandusajaloo prügimäel. Ent kui kadumaläinud pihtimuse säilmed õnnestuks