Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

tänavat ääristasid möbleeritud tube pakkuvad hotellid, kus põhiliselt peatusid keskturule kaubitsema tulnud mehed. Leitnant valis Hôtel de Cherbourg’i, mis asus otse Ameleva Kassi kohviku kõrval. Hotelli register (mis on ammu kadunud) näitas, et ta peatus kolmandal korrusel toas number üheksa ja et ta kirjutas oma nime raamatusse selle algsel itaaliapärasel kujul, mitte prantsuspäraselt, nagu ta hiljem seda kirjutada armastas.

      Kui kohver kohale toodi, seadis ta end sisse ning nautis selles 600 000 elanikuga linnas üksiolemise rõõmu. Valence’is olid inimesed majas, kus ta elas, hommikuti tema väljumiste ja õhtuti ta tagasitulekute järele luuranud, tema aega raisanud ja ta mõtted viisaka vestlusega laiali ajanud. Nüüd võis ta vabalt mõtelda ja avastada, võrrelda omaenda kogemusi raamatutest loetuga ja ise välja selgitada, kas Pariis on oma hiilgavat mainet väärt või mitte.

      Isegi ilma selle loo aluseks oleva käsitsi kirjutatud jutustuseta – lühikese lõpetamata ülevaateta ühe öö seiklusest – olnuks lihtne ära arvata, mis leitnandis suurimat uudishimu äratas. Noil päevil oli olemas üksainuke koht, mida tahtsid näha kõik Pariisi külastajad, ja ühtegi reisijat, kes avaldas oma reisist kirjelduse ja selle paiga välja jättis või tegi näo, nagu oleks ta sellest kõlvatusepesast eemale hoidnud, ei saa pidada usaldusväärseks Pariisi teejuhiks. Räägiti, et selle naabruses asuvad tänavad on kõige rahvarohkemad kogu Euroopas. Sellega võrreldes paistsid Pariisi muud vaatamisväärsused – Louvre ja Tuileries, Notre-Dame ja Sainte-Chapelle, Bastille, Les Invalides, suured väljakud ja aiad, Pont-Neuf ja Gobelins’i vaibavabrik – peaaegu hüljatuna.

      1781. aastal hakkas Chartres’i hertsog – kuninga naudinguhimuline, moekalt vabameelne sugulane, kes kannatas kroonilise rahapuuduse all – kujundama oma kuningliku residentsi territooriumi hämmastavaks basaariks, kus kihas majandus- ja erootiline tegevus. Ühe äärde suursugust siseõue ümbritsevatest sammaskäikudest püstitati puust galeriid. See nägi välja nii, nagu oleks paleesse ümber tõstetud mõni raudteejaam (kui midagi selletaolist oleks juba olemas olnud). Poepidajad, šarlatanid ja meelelahutajad seadsid end galeriidel sisse juba enne, kui need 1784. aastal lõpetati, ja peaaegu üleöö oli Palais-Royal saanud nõiutud linnaks linnas, mille väravad olid alati avatud. Louis-Sébastien Mercier’ sõnul „võiks vang seal kinni istuda, ilma et elu igavaks läheks, ja vabadusest hakkaks ta unistama alles üsna mitme aasta järel”. Naljaga pooleks kutsuti seda paika „Pariisi pealinnaks”.

      1787. aastal ei oleks ükski hing Palais-Royali vaadates saanud kahelda tööstuse progressis ja moodsa tsivilisatsiooni hüvedes. Seal leidus teatreid ja nukuteatreid ning aedades toimus igal õhtul tulevärk. Galeriides ja arkaadides oli ulualust leidnud enam kui kakssada poodi. Mees, kes kuludele ja poepidajate aususele vilistas, võis seal osta baromeetri, kokkupandava kummist vihmamantli, klaasitahvlile maalitud pildi, viimase keelatud raamatu, mänguasja, mis oleks vaimustanud kõige despootlikumatki last, toosi põsepuna oma armukesele ja inglise flanelli oma naisele, ilma et tal tulnuks kõndida rohkem kui paarisaja jala jagu. Ta võis sobrada tervetes paelte, gaasriide, tupsude ja kunstlillede mägedes. Aeglaselt liikuvas rahvasummas võis ta avastada, et on surutud vastu kummaliselt ahvatlevat naist, kelle paljad õlad lambivalgel helendavad, ja hetk hiljem edasi liikuda, taskud purutühjaks tehtud. Kui ta oli küllalt rikas, võis ta mõnes teise korruse mängupõrgus oma raha maha mängida, kolmandal korrusel oma kuldkella ja tikitud kuue panti panna ning neljandal korrusel lohutada end mõne sealses üüritoas elava daamikesega.

      Seal leidus keisrite väärilisi restorane, puuviljalette täis Pariisi eeslinnadest pärit eksootilisi frukte ning veinikaupmehi, kes müütasid olematuist kolooniaist pärit haruldasi jooke. Muinasjutulise hinna eest võis osta kõike, mis inimese kauniks teeb: tualettvett ja salve, mis näo valgemaks muutsid, kortsud välja silusid või sinised sooned rinnal esile tõid. Vanadusest väetid ševaljeed võisid lahkuda Palais-Royalist otse säravate Adonistena, helkivate hammaste ja mis tahes värvi klaassilmaga, puuderdatud paruka alt välja piilumas väike must otsmikuparuka salk ja siidsukad vastsetest säärelihastest kumerdumas. Mõni õnnetu meheta tüdruk jällegi võis end võltsõlgade ja – puusade, järeletehtud rinnapartii, ripsmete, kulmude ja laugude abil ahvatlevaks teha – vähemalt kuni pulmaööni.

      Leidus luksuslikke butiike, kus mängurite ja liiderdajate riideid eksponeeriti plekkide varjamiseks kehvasti valgustatud klaasvitriinides ning neid ametnikele ja keigaritele müütati. Leidus avalikke käimlaid, kus klient võis mõõduka tasu eest endal päevauudistega tagumikku pühkida. Palais-Royal pakkus midagi igale maitsele ja, nagu räägiti, lõi ise juurde uusi maitseid, mida varem polnud eksisteerinudki. Üks reisijuht, mis avaldati üsna varsti pärast leitnandi külaskäiku, soovitas „pagaripoe kohal” elavat madame Laperrière’i, kes oli spetsialiseerunud vanameestele ja piitsadele, madame Bondyd, kes pakkus välismaalasi ja verinoori piigasid (keda värvati kõige mainekamatest kloostritest), ja mademoiselle André moekauplust – ehkki „ööd ei tasuks seal küll veeta, sest mademoiselle André rakendab põhimõtet „öösel on kõik kassid hallid””.

      Näib, et hoolimata oma jälestusest kohtade vastu, kus kõik kõiki vabalt vahivad, ning vastumeelsusest rahvasumma vastu, tegi leitnant paleeaedadesse mõningaid ettevalmistavaid luureretki – võib-olla hommikul, kui räbalapuntraist naised mahapudenenud münte ja ehteasjakesi otsides põõsaste vahel ja rentslis tuhnisid, või siis keskpäeval, kui inimesed seadsid oma kelli õigeks kahuripaugu järgi, mille süütenööri olid läitnud võimsa läätse abil koondatud päikesekiired. Ühe seesuguse maakuulamisretke ajal külastas ta Jean-Jacques Rousseau lemmikkohvikut, palee ees väljakul asuvat Café de la Régence’i, mille tohutu suures peeglite ja kroonlühtritega ehitud saalis marmorlaudade ääres istusid maletajad. Valence’is oli ta maletajana endale veidi nimegi teinud. Café de la Régence’is saatis ta oma etturid üle laua rännakmarsile, rakendas ratsaväge puhuti geniaalsetegi välgatustega, jäädes kaotuste suhtes pealtnäha ükskõikseks, ja lõpetas alati raevuhooga, leides end matiseisust.

      Hôtel de Cherbourg asus Saint-Honoré tänavat mööda minnes Palais-Royalist kõigest viis tänavavahet eemal. Rahandusministeeriumist, mille ootetubades ta veetis iga päev pikki tunde, püüdes teada saada oma perekonna palvekirja tulemusi, tagasi hotelli minnes möödus ta tihti galeriisid ümbritsevast raudpiirdest. Lõpuks hakkas ta galeriisid uurima ikka hilisemal päevaajal, pärast pimeduse saabumist – et rahuldada oma uudishimu ja täita lünk oma teadmistes (ehkki talle tundus, et sellest asjast liiga suurt numbrit tehakse ja et üldjuhul lähenetakse sellele niisuguses meeleseisundis, mis kuidagi ei võimalda kogemusest kasu lõigata). Lõppude lõpuks oli Palais-Royal just selline paik, kus filosoofiline ja mõistlik mees võis teha teatavaid väärtuslikke tähelepanekuid. Nagu ta aastapäevad hiljem ühes Lyoni Akadeemia väljakuulutatud võistlusele saadetud õnne-teemalises essees kirjutas, „mõistuse silmad hoiavad meid kire kuristike eest”. Palais-Royalis võis ta tunnistada poissmeheelu illusoorseid rõõme ja moodsa pereelupõlguse kahjulikku mõju. Palais-Royali võis minna selleks, et näha Guadeloupe’i metslasi või la Belle Zulima’d, kes oli küll juba kakssada aastat tagasi surnud, ent kelle võrratu keha oli suurepäraselt säilinud; aga sinna võis minna vaatama ka noid tsiviliseeritud koletisi, kes olid teinud loomulikust tervise-, õnne- ja enesealalhoiuihast loomaliku pürgimise pelgalt kehalise rahulduse poole.

      Kõnealuseks õhtuks oli leitnant veetnud Pariisis, perekonnast ja sõpradest kaugel peaaegu kaks nädalat. Mooruspuusalude toetuse asjus ei olnud ta kuhugi jõudnud, küll aga oli ta saanud mõned kasulikud mõtted administratiivreformi kohta. Ta tundis vajadust meelelahutuse järele. Ta kõndis Palais-Royalist ja Kuninga raamatukogust mööda puudega ääristatud bulvarite ja teatri poole, kus Comédie Italienne’i näitlejad oma koomilisi oopereid esitasid. „Itaallased” olid populaarsed kerge muusika ja humoorikate vihjete armastajate seas, kuid ka härrasmeeste seas, kes otsisid endale ööseks kaaslast ja hindasid asjaolu, et daamid olid juba mugavalt hinna järgi ära sorteeritud – kalli piletiga rõdudest kuni odava amphithéâtre’i kohtadeni.

      Tol õhtul oli kavas ajalooline operett pealkirjaga „Berthe et Pépin”. See oli teema, mis auahne noore ohvitseri kujutlusvõime tööle pani. Vapustavate julgustükkide abil avaldas Pippin Lühike muljet sõduritele, kes teda