Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

päeva vältel, kui Pariis veel korraks keisririigi pealinn oli, püsis hr Lucher voodis ning leidis endas jõudu üksnes söömiseks ja ajalehe lugemiseks. Alles pärast Napoleoni lüüasaamist Waterloo lahingus ning Püha Helena saarele pagendamist tundis ta end küllalt tervena, et riskida välja minna ja mõningate Pariisi vaatamisväärsustega tutvuda.

3

      Tuhanded emigrandid, kes tol suvel Pariisi tagasi pöördusid ja nägid noolsirge Rivoli tänava täiuslikult korrapäraseid sammaskäike kulgemas taamal kõrguva Triumfikaare poole ning kivist kaldatänavaid, mis korsetina vormisid Seine’i kumerusi, võisid küll imeks panna, kuidas suudavad mõned arhitektid ja kiviraidurid kõigest mõne aastaga muuta ühe linna iseloomu. Kümne sõja-aastaga oli Pariis muutunud rohkem kui terve rahu poolsajandi jooksul. Linnas oli uusi sildu ja kanaleid, uusi turge ja purskkaeve, ladusid ja viljahoidlaid; tänavad olid paremini valgustatud ja linna põhja- ning idaservas laiusid suured hügieenilised kalmistud. Oli lõpetamata börsihoone, mis meenutas kreeka templit, ja Vendôme’i väljakul sammas, mis poleks mõjunud kohatuna isegi Rooma foorumil. Napoleon oli teinud Pariisist oma keiserliku draama lavakujunduse. Nüüd oli lava hõivanud uus näitetrupp. Restauratsioon maksis korsika diktaatorile kätte, võttes üle tema paleed ja ilutsedes tema avalikel promenaadidel – mis lõppeks ongi „kättemaksu” [re-venge] tähendus: oma seadusliku õiguse kinnitamine millegi äravõetu üle või selle tagasinõudmine.

      Suurim muudatus otsekohe silma ei hakanudki. Sainte-Opportune’i rajoon Les Halles’i lähedal oli ikka samasugune tänavate ja umbteede rägastik, nagu ta oli olnud keskajast peale. Aga inimesed, kes kvartali elu ilmestasid, ei olnud enam samad. Ainuüksi sellest elurajoonist oli tuhandete kaupa inimesi ära kolinud või kaugetes sõdades hukkunud. Isegi kui Lucher’ välimus ja käitumine ei oleks vahepeal nii drastiliselt muutunud, poleks keegi teda seal tundnud.

      Seal oli töökoda, kus keegi nooruk, nuga käes, nahka lõikas ja seda liistule sobitas. Seal oli kohvik – ukse kohale maalitud tundmatu nimi… Võib-olla oli tilluke lootusesäde need pimeduseaastad kustumata üle elanud. Kui oligi, siis tol hommikul see kustus. Lucher sai teada, et kohviku eelmine omanik, Nîmes’ist pärit hr Loupian, oli ostnud endale uue äri bulvaritel ja et naiseks, kes viimased kuus aastat tema edu ja voodit jagas, oli Marguerite de Vigoroux. Loupiani sõbrameeste nimesid ei osanud keegi talle öelda – mis oli häbilugu, nagu ta seletas, sest ühele neist olevat ta raha võlgu. Õnnekombel tuli ühele naabrile viimaks meelde Antoine Allut’ nimi. Aga niipalju kui ta teadis, oli Allut juba palju aastaid tagasi Lõuna-Prantsusmaale naasnud, ja sestpeale polnud temast midagi kuulda olnud. Lucher läks oma maison de santé’sse tagasi ja maksis arve.

      Messageries Royales’i lõppjaam asus kõigest mõne tänavavahe kaugusel Notre-Dame-des-Victoires’i tänaval. Iga päev väljus sealt kaugsõiduliin Lyoni ja Lõuna-Prantsusmaale, mida reklaamiti kui saja-tunni-reisi – see kõlas vähem heidutavalt kui nelja päeva tee. Ehkki tõld võttis peale kõigest kaheksa reisijat, tõmbas see alati kokku terve hulga pakikandjaid, ärevil perekonnaliikmeid, vaatamisväärsuste otsijaid, taskuvargaid ning politseinikke. Kogu selle sekeldamise sees poleks kellelgi jätkunud silmi vanaldase preestri jaoks, kes Lyoni poole teele asus. Juhtumisi on teada, et vaimuliku nimeks oli Baldini, mis tähendab „hulljulge”. Nimi on levinud nii Itaalias kui ka Lõuna-Prantsusmaal.

      Tõld väljus Pariisist Barrières des Gobelins’i kaudu ja sõitis sillutatud maanteed mööda edasi kuni Fontainebleau’ni. Künkaharjal Villejuifis, Pariisi meridiaani märkiva püramiidi juures tulid reisijad sageli maha, et heita pilk läbitud teele, mis joondus täpselt Notre-Dame’i tornide peale. Ühes reisijuhis oli vaadet kirjeldatud järgmiselt:

      Sellelt kõrguselt haarab pilk kogu Pariisi – see tähendab määratut hallikat tornide ja korrapäratu kujuga hoonete mügarikku, mis moodustavad selle linna ning laiuvad paremal ja vasakul nii kaugele, kui silm näeb.

      Noil eepilisil rännakuil õppisid reisijad üksteist väga hästi tundma, ent on vähe tõenäoline, et ükski tol konkreetsel reisil viibinud sõitja oleks suurt midagi teada saanud abee Baldinist, kui too Lyonis maha läks. Ta istus ümber jõelaevale, mis sõitis kiirevoolulist Rhône’i mööda allavoolu kuni Pont-Saint-Esprit’ni, ja seejärel tõlda, mis kurseeris Sevennide eelahelikke ja Gard’i päikesest põlenud võserikke läbival tolmusel postimaanteel. Nädal pärast Pariisist lahkumist jõudis ta Rooma-aegsesse Nîmes’i linna, kirjutas end sisse parimasse hotelli (mis tähendab, et tal pidi Baldini nimele olema ka pass) ning kulutas mitu päeva järelepärimistele. Lõpuks leidis ta end viletsalt sisustatud toakeses allakäinud linnaosas vaatamas tõtt näoga, mida ta oma eelmises elus ühe viimasena näinud oli.

      Lugu, mis abee Baldinil jutustada oli – ja mida me tunneme üksikasjalikumalt kui mõnd osa Joseph Lucher’ tõelisest loost –, oleks kõlanud uskumatuna igaühe kõrvus peale Antoine Allut’. Abee olevat istunud vangis Napoli Castel dell’Ovos, kus keegi Picaud’-nimeline prantslane olevat talle surivoodil pihtinud. Seda kuulnud, tõi Allut kuuldavale lämbuva karjatuse ning abee pööras silmad taeva poole. Mingil mõistatuslikul kombel (abee nimetas seda „Jumala hääleks”) oli Picaud saanud teada või oma mälu sügavaimast sopist välja kaevanud ühe mehe – Allut’ nime, kes pidavat tundma tema äraandjaid. Vaga, peaaegu üleinimliku kõlblusega katoliiklasena olevat Picaud andestanud neile, kes tema elu hävitasid. Tema ainus soov – surija pisut pentsik, kuid täiesti arusaadav soov olevat olnud, et tema mõrtsukate nimed graveeritaks tinatahvlile, mis pidi tema hauda paigutatama. Allut’ heateo tasuks või julgustamaks teda nimesid välja laduma pidi abee pakkuma talle mälestuseset, mille Picaud oli saanud kelleltki kaasvangilt, Sir Herbert Newtonilt.

      Kui Allut või tema naine oleksid lugenud järjejutte, siis oleksid nad siinkohal hakanud asja kahtlaseks pidama, ent kohe tõi abee lagedale suure sillerdava teemandi, mis vähemalt Allut’ naise silmis andis kindlalt ja vääramatult tõendust sellest, et abee tegutseb heas usus. Hetkeks ennast unustades haaras ta luidra abee Baldini oma embusse. Ta ei suutnud taibata, miks ta abikaasa kõhkleb teemanti vastu võtmast. Ahnuse ja hirmu vahel kõikudes ja naise poolt edasi ärgitatuna sai Allut oma kahtlustest jagu, ja abee pani väiksesse märkmikku kirja Mathieu Loupiani, Gervais Chaubard’i ning Guilhem Solari nimed.

      Mõni tund hiljem istus abee Baldini Nîmes’ist põhja poole suunduvasse postitõlda.

      Temast jäi maha üks piinades vaevlev hing. Antoine Allut oli enda meelest pidanud kannatama hirmsa ülekohtu all. Ta oli elanud hirmus – mida abee kinnitas –, et on lasknud süütu inimese surma saata. Nüüd oli teda sunnitud ta kunagisi sõpru üles andma. Mis veel hullem – kohalik juveliir müüs teemandi maha kaks korda suurema summa eest kui see, mille ta oli Allut’dele maksnud. Allut’ vaim oli nii vaevatud, et kui ta viimaks ühe käegakatsutava roima toime pani ja juveliiri maha lõi, pakkus see talle mingit loomuvastast rahuldust.

      Tema roim ei olnud kuigi hästi läbi mõeldud. Sandarmid ajasid tal pea kiilaks ja andsid talle rohelise mütsi tinaplaadikesega, millesse lõigati tema vanginumber. Roheline müts tähendas eluaegset vanglakaristust. Touloni vabrikus oma ahela ja raudkuuliga köit keerutades või unetult ainsagi tekita puupingil lebades leidis ta ilmselt, et François Picaud on talle veel haua tagantki kätte tasunud.

4

      Mathieu Loupiani käsi oli hästi käinud – mitte küll paremini, kui ta uneski oleks osanud arvata, ent küllalt hästi selleks, et omakandimeestele aeg-ajalt kõrtsi kulul napsu pakkuda. (Tema hindu nad enam poleks saanud endale lubada.) Rakendades äriplaani, mida tuntakse pimeda õnne nime all, oli ta ostnud uue kohviku täpselt õigel hetkel. Restauratsiooniaegne Pariis otse suples rahas. Linna okupeerinud liitlasvägede järel olid kohale saabunud agarate turistide hordid. Usaldustäratavalt silmatorkamatu ja kallis Café Anglais ei olnud ainus ettevõte, mis bulvareil voolavate valuutajõgede varal rikastus.

      Loupian oli seda masti mees, kes – ehkki rikas ja edukas – ei pidanud end kunagi liiga uhkeks, et kummardada rentslisse pillatud münti üles korjama. Niisiis oli ta kohe, kui ootamatu ettepanek tehti, valmis kiirelt võimalusest kinni haarama. Omaniku jutule oli palunud keegi laitmatult rõivastatud vana daam, keda kvartalis varem polnud nähtud. Vanaproua selgitas, et tema pere oli päästetud kohutavast katastroofist – võib-olla oli suudetud skandaali vältida või aidatud ülekäte