Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

poeetilised põgusad efektid, udude nukrus, päikese äkki ilmunud sätendus, öö vaikuse võlud, koidiku salapärane sünd, korstnaist tõusev suits – kõik selle kummalise looduse nähtused said mulle omaseks ning lahutasid minu meelt. Ma armastasin oma vanglat, sest ta oli vabatahtlik.

      Romaanikirjaniku kujutlusvõimest ilma jäetud inimese silmis paistis kvartal allakäinud ja vähetõotav. Äia-ämma koostatud abielulepingu sätete järgi oli Loupianil tulnud naise kaasavara tagasi maksta. Oma varanduse riismete eest oli ta rentinud Saint-Antoine’i eeslinnas väikese kohviku, mis polnud palju parem lihtlabasest joomaurkast: seal oli suitsev õlilamp, kortsunud vaip, odava tubaka lehk ja sedasorti kunded, kelle puhul koristamine tundus ajaraiskamisena. Tema nägus dame de comptoir oli surnud ja preili Loupiani hoolitsemata kiharad tolknesid lohutult nagu rentslis kasvava umbrohu väädid. Ainult Guilhem Solari paistis rahul olevat. See koht sarnanes rohkem vanade heade aegade kohvikuga, kus ta võis provansaali keelt rääkida, ilma et keegi oleks teda sellepärast kohelnud nagu mingit maamatsi.

      Nii nagu ta seal üksi istus oma igikestva õlle ja limonaadiga, ei toonud ta ärile just tulu – eriti pärast seda, kui sai teatavaks, et pärast Loupiani baari külastamist olid teda tabanud krambid ja ta oli surnud, kannatanud mitu tundi tugevate, vaigistamatute valude käes. Sellegipoolest ei oleks Loupiani kunded ehk asja varasema mõrvaga seostanud, kui ajalehed ei oleks ära toonud üht veidrat üksikasja. Enne matuseid pandi Solari kirst kombekohaselt välja tema maja eeskotta. See oli seal juba mõnda aega seisnud, kui keegi märkas kirstu katva musta kanga peal väikest paberitükki. Sellele oli trükitud:

No. 2

      Uudised Pont des Arts’i mõrva süngest järjest levisid kiiresti üle kogu kvartali. Üleöö avastas Loupian, et tal pole enam ühtainumatki kundet. Kaks õlgpõhjaga tooli ukse taga jäid tühjaks ja neid tarvitasid ainult ümbruskonna koerad. Võib-olla hakkas ta kahtlustama, et kõik need kohutavad sündmused on kuidagi seotud, ent oma laostumise põhjusi ta mõista ei suutnud, ja ehkki mõrv nr 2 oli jätnud ta hinge halva eelaimduse, oli tal vaid kõige hägusam ettekujutus selle motiividest.

      Ilma ustava Prosperita oleksid Loupian ja tema tütar leidnud end tänavalt. Prosper pakkus neile oma kasinaid sääste, mis võimaldasid vähemalt vaestemajja sattumist vältida. Ometi tuli sellegi väikese armuanni eest oma hinda maksta. Prosper sidus oma pakkumise nii alandava ja räpase tingimusega, et Mathieu Loupiani ennastki üllatas, kuidas ta suutis selle vastu võtta: preili Loupian pidi saama Prosperi konkubiiniks, tema voodisoojendajaks ja ta elatanud ihaluste rahuldajaks.

      Elu seati nõutud kombel sisse. Paika pandi kaheinimesevoodi, ja tüdrukust, keda oli kasvatatud perekonna sotsiaalse tõusu tööriistaks, sai prostituut oma isamajas.

      Öösiti oma õhukesel madratsil lebades, linna summutatud ulgu kuulatades ja püüdes uputada selle rahutu ookeani häälde helisid, mis kandusid temani läbi vaheseina, mõistis Loupian, et Prosperis, nii vana kui ta ka ei paistnud nii näolt kui ka kehalt, mäsles metsik energia.

5

      Päikesepaistelistel päevadel olid Tuileries’ aia avenüüd tulvil lapsi ja nende hoidjaid, lõunatundi pidavaid müüjaid ja ametnikke, koertega jalutajaid ja keigareid ning elegantseid naisi, kes levitasid enda ümber lõhna- ja värvipilvi nagu lillepeenrad Tuileries’ lossi ees. Hämaruse laskudes omandas aed mõtlikuma ilme. Vaid üksikud kogud uitasid veel jõeäärsel terrassil ja puude vahel, kus valged skulptuurid otsekui viipasid pimedusest.

      Ühel õhtul, veidi enne seda, kui raudsed väravad Rivoli tänava ääres kinni pandi, lipsas aeda tumedasse mantlisse mähkunud turske mees. Samal hetkel jalutas üht varjulisemat avenüüd pidi tagasi Mathieu Loupian, lükates edasi hetke, kui ta peab kõmpima poodidest ja rahvarohketest kohvikutest mööda tagasi oma armetuse ja häbi juurde.

      Tema ees ilmus nähtavale inimkogu. Kõrvale astudes, et sellele teed anda, kuulis Loupian lausutavat Picaud’ nime. Veel enne, kui ta mõttes selle nime mingi mälestusega jõudis seostada, oli ta keha tardunud. Nägu oli tema omale küllalt lähedal, et seda selgesti näha; ometi ei sarnanenud näojooned tema meelest kingsepp Picaud’ omadega: tema ees oli sama mehe irvitav lõust, kes igal öösel lõbutses tema tütrega.

      Tuileries’ aias toimunud lühikest vestlust ei ole pihtimuses ära toodud. Kindlasti sai Loupian teada, et vaatab silma samale mehele, kes oli pussitanud Chaubard’i, mürgitanud papagoi, koera ja Solari, naitnud tema tütre sunnitöölisega, korraldanud kohviku rüüstamise ja hävingu, põhjustanud tema naise surma ning teinud tema tütrest abielurikkuja ja hoora. Küllap sai ta teada sedagi, et Picaud – tuntud ka Lucher’ ja hiljem Prosperi nime all – oli veetnud seitse aastat põrgus. Ja arvatavasti jõudis ta veel parasjagu tunda, kuidas ta silmad hirmust ja vihast tulitama lõid, enne kui tema südamesse tungis number kolmega märgitud nuga.

      Loupiani veri ei olnud veel jõudnud teekruusal loikugi koguneda, kui tugev käsi juba ta mõrtsuka selja tagant kinni haaras. Vähema ajaga, kui kulub seaprae sidumiseks, oli Picaud’ suu tropiga suletud ja ta ise köiega kinni seotud, teki sisse keeratud ning kellegi õlale vinnatud. Võib-olla oletas ta, et politsei oli lõpuks ometi kõik mõrvad Prosperiga seostanud. Ent ükski sandarm ei oleks tegutsenud üksinda ega rakendanud nii erakordseid ettevaatusabinõusid. Ehkki Picaud oma teki all midagi ei näinud, pidid jõe lehk, äkiline jahedus ja kaugemalt kostvad linnahääled talle ütlema, et ta röövija on aiast jõepoolse värava kaudu lahkunud ja suundub vasakkalda poole.

      Pihtimuses seisab vaid niipalju, et mees kandis Picaud’d seljas umbes pool tundi ja et teki eemaldamise järel leidis too end ikka kinniseotult lamamas mingis maa-aluses toas välivoodil. Peale voodi oli toas veel tuhm lamp ja preisi ahi, mille toru kadus lakke. Seinteks paistsid olevat mingi vana karjääri rohmakalt tahutud lubjakivipinnad. Kui Pariisi politsei oleks mõni aasta hiljem, pärast pihtimuse kättesaamist juurdluse läbi viinud, siis oleksid need detailid võimaldanud neil sündmuspaiga üpris täpselt kindlaks teha. Umbes kahemiilise tunnikiirusega kõndides oleks Picaud’ röövija mööda Voltaire’i kaldatänavat ja üle Odéoni väljaku minnes kolmekümne minutiga jõudnud sellesse kanti, kus kaartide järgi asetseb jõe poolt lähtuvate iidsete karjääride vööde. Seega pidi ruum, kus Picaud’d vangis hoiti, asuma kusagil Enferi tänava põhjapoolses otsas.

      Abee Baldini Nîmes’is käigust oli möödunud palju kuid, võib-olla isegi aastaid, ja Picaud’ röövijaga oli paljugi juhtunud sestpeale, kui ta Touloni galeeridelt põgenes. Temagi oli pea tundmatuseni muutunud. Tal tuli end tutvustada kui meest, kelle elu Picaud’ hullumeelne sõjakäik oli purustanud, kui meest, kes – ehkki teistest vähem süüdi – oli välja valitud kandma eriti peenelt kavandatud karistust. Enam polnud tähtis, kas Picaud oli või polnudki aimanud, et teemandist saab Antoine Allut’ hukatus – Allut ihkas kättemaksu. Oma õnnetuseks tegi ta selle vea, et üritas rahuldada kaht kirge ühekorraga.

      Vanglas oli Allut taibanud seda, mida oleks otsekohe pidanud mõistma: et abee Baldini lugu on väljamõeldis. Allut oli küll jumalakartlik mees, aga kuidas oli ta võinud uskuda, et „Jumala hääl” oli tema nime Picaud’le kõrva sisse sosistanud? Pärast põgenemist võis ta kergesti avastada, et niisugust isikut nagu Sir Herbert Newton ei ole olemas olnudki, ja et Napoli Castel dell’Ovot ei ole riikliku vanglana kasutatud keiser Romulus Augustuluse päevist saadik. Seejärel poleks enam tarvis olnud geeniuse vaimujõudu taipamaks, kes abee tegelikult oli, ega kahtlustamaks, et kuulsate numbrimõrvade põhjuseks oli Allut’ käest välja pressitud informatsioon.

      Abee Baldini oli küll petis, teemant aga oli vaieldamatult ehtne ja võis julgesti oletada, et mees, kes saab teemanti kasutada vahetusraha eest, peab olema ääretult rikas. On enam kui tõenäoline – põhjusel, mis Allut’le järgnevail aastail üha selgemaks sai –, et Picaud kinnitas tema oletust: ta oli tõepoolest muinasjutuliselt rikas ja tema valduses oli peaaegu kujuteldamatult suur varandus.

      Nüüd asus Allut teostama plaani, mis pidi talle alguses pähe tulles näima saatanlikult kavalana: ta näljutab Picaud’d seni, kuni viimane on valmis talle oma aarde asukoha paljastama. Selle lihtsa plaani abil ta mitte ainult ei saa miljonäriks, vaid maksab ka Picaud’le kätte ja vabastab maailma ühest märatsevast hullumeelsest. Võib-olla õnnestub tal sellest loost pealegi puhta südametunnistusega välja tulla.

      Õnnetuseks