Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

soovides oma heategijale samaväärselt tasuda, oli tänulik perekond otsustanud talle väikese vembu mängida. Prosperile sellest sõnagi hingamata olid nad valmis maksma kohvikuomanikule sada franki kuus, kui too nõustuks mehe tööle võtma, tegemata numbrit asjaolust, et ta polnud enam just esimeses nooruses. Viiekümneaastane mees ei vastanud just kõige ideaalsemalt nõudmistele, mida esitas Pariisi garçon’i atleetlik elulaad. Et aga sada franki andis välja kahe garçon’i kuupalga või kahesaja viiekümne demi-tasse’i jaehinna, suhkur ja pitsike konjakit juurde arvatud, oli Loupian nõus aitama.

      Prosper osutus tõeliseks leiuks. Ta polnud just lausa võluv, ja proua Loupian leidis ta olevat kuidagi rahutukstegeva. Tegelikult jäi tema tõeline iseloom mõistatuseks, ent eks andnudki see sageli märku just teenri headusest, et ta isetult varju hoidub ja end klientide soovide järgi vormib. Ta oli ääretult külmavereline ja tuli suurepäraselt toime kõigi kohvikuelu pisikeste äpardustega. Ka oli tal silma üksikasjade jaoks. Prosper oli see, kes esitas politseikomissarile täieliku kirjelduse kliendist, keda oli just tol päeval, kui Loupiani jahikoer südamerabandusse suri, nähtud loomale küpsiseid söötmas. Ja jällegi oli just Prosper see, kes avastas mõrumandli- ja petersellikuhjakese, kui proua Loupiani papagoi hirmsal kombel otsa sai.

      Ajad olid ausatele inimestele küll rasked, kui isegi kodustatud papagoi ei võinud oma puuris rahulikult magada. Jälle oli troonil kuningas, ent kolmekümmet sõja-, türannia- ja rahutusteaastat mõne dekreedi ja hukkamisega niisama lihtsalt minema ei pühi. Napoleoni marodööritsevad armeed ei olnud lihtsalt õhku haihtunud koos Waterloo kahurisuitsuga. Kohviku ees kõnniteel istusid sandistatud kerjused oma räbaldunud mundris ja tülitasid külastajaid. Jõhkrate löömameeste jõugud, kes olid keisririigi hiilguse nimel põletades ja rüüstates Euroopa otsast otsani läbi käinud, ohustasid tänavail liikuvaid jalakäijaid, ja uuel politseiprefektil oli liiga palju tegemist anarhistidest provokaatorite ja rojalistlike kontraterroristidega, et selles osas suurt midagi ette võtta. Kohviku sissepääsu juurde ajalehevarna pandavad lehed kubisesid jubedatest vägivalla- ja roimatöödest.

      Ühel hommikul, kui Prosper parajasti ajalehti lahti laotas, et need korralikult paika voltida, hakkas Loupianile silma nimi, mida ta tundis: Gervais Chaubard, tema omakandimees Nîmes’ist. Just eelmisel päeval oli kohvikus käinud Guilhem Solari. Tavatul kombel ei olnud Chaubard seekord temaga kaasas, ja juba õhtul enne seda ei olnud tolle uksehoidja näinud teda koju tulemas. Ajaleht tõi loosse selgust. Vahetult enne koitu oli Gervais Chaubard leitud Louvre’i juurde rajatud uuelt rauast jalakäijatesillalt, süda läbistatud surmavast pistodalöögist. Lehelugejate tähelepanu köitis selle mõrva juures üks kummaline detail: nuga oli surnule rindu jäetud, ja selle pidemele oli keegi liiminud väikese paberitüki trükitud märkidega:

No. I

      Ehkki Pont des Arts’i silla mõrvast ei ole säilinud mingeid ametlikke aruandeid, võib uskuda, et see pani vastse Sûreté brigaadi nupukuse tõsiselt proovile. Arvatavasti langes kahtlus trükiladujatele, kes alamate klasside kirjaoskajaist liikmeina olid alati kujutanud endast ohtu avalikule julgeolekule – ehkki mõrtsukas võis muidugi lihtsalt vajalikud tähemärgid mõne gazette’i esiküljelt välja lõigata. Ainsaks usutavaks motiiviks oli vargus. Asjaolu, et surnu taskutes leidus pisut münte, ei tähendanud muud kui et mõrtsukale oli peale satutud ja ta oli põgenenud isegi nuga kaasa võtmata.

      Chaubard’i mõrvast kuuldes oleks Loupian nagu tundnud esimesi haigusemärke, ent ta oli liiga hõivatud ja oma muredega ametis, et võõra õnnetuse pärast muret tunda. See mees, kes oli tundmatust provintslasest tõusnud ühe Pariisi kõige peenema kohviku omanikuks, oli nüüd võtnud nõuks tõusta sellistesse kõrgustesse, millest tema Nîmes’i omakandimehed võisid üksnes unistada.

      Loupianil oli kuueteistaastane tütar esimesest abielust. See oli isuäratav väike olevus, sõgedalt sisse võetud omaenda tärkavatest võludest ja elevil väljavaadetest, mida ta luges meeste pilkudest. Tänu vanemate rahakotile riietus ta peaaegu täiuslikult. Preili Loupian oli erilise kliendi jaoks varutud eriline roog. Noil segastel aegadel võis isegi mõne Loupiani tütar unistada abiellumisest suure isandaga.

      Tema peale oli kulutatud nii palju raha, et see paistis päris õige ja loomulik, kui keegi nooblite maneeride ja välimusega mees hakkas ilmutama tema vastu huvi viisil, mis ei jätnud ruumi kahtlustele. Mees pildus kelneritele jootraha nagu inglise turist ja ostis muinasjutulise summa eest ära tütarlapse guvernandi. Preili Loupian sai maitsta tema rahakoti auavaldusi ning andis talle vastutasuks aimu õnnest, mis teda tulevikus pidi ees ootama. Oma vanematele tunnistas ta kogu loo üles alles siis, kui rooga ei olnud mitte ainult proovitud, vaid see oli lausa nahka pandud. Liiga hilja mõistsid nad oma viga. Mitte iialgi poleks nad tohtinud usaldada meest, kes tasus kelneritele liiga rikkalikult.

      Seetõttu tundis kogu Loupianide majapidamine tohutut kergendust, kui härrasmees – kes osutus markiiks – andis teada oma ausatest kavatsustest, esitas tõendid oma varanduse ja päritolu kohta ning tellis pulmasöömaaja saja viiekümnele külalisele Cadran Bleus, ühes Pariisi kõige kallimas restoranis.

      Muinasjutt sai tõeks. Markii abiellus Loupiani tütrega ja pani banketikülalised erutusest värisema, saates sõnumitooja vabandama oma hilinemise pärast: kuningas olevat avaldanud soovi teda näha, ent kella kümneks õhtul lootis markii vabaneda; senikaua olgu Loupianid ja nende külalised nii lahked ja hakaku söömaajaga pihta. Veini voolas sama rutakalt – ehkki mitte sama odavasti – kui viinamarjalõikuse ajal Provence’is, ja ehkki pruut ei olnud just säravaimas tujus, läks bankett üliedukalt. Palju käike toodi lauale, enne kui kord jõudis magussöögi kätte. Siis pandi laudadele puhtad taldrikud – ja seejärel igale taldrikule kiri, milles peigmees paljastati kui endine sunnitööline. Selle aja peale kui külalised kirja lugesid, oli peiul olnud küllalt aega riigist lahkuda.

      Vaevalt võinuks ka finantsist, kelle suurim investeering äkitselt ta oma silme all kogu oma väärtuse kaotab, tunda suuremat ahastust kui Mathieu Loupian. Õnneks oli hea nõuga käepärast Prosper: tema soovitusel veetsid Loupianid järgmise pühapäeva maal, et valusaid mälestusi kustutada ja meenutada kõike seda, mille eest nad ikka veel võisid tänulikud olla. Nende kohvik oli ikkagi edukas äriettevõte, aastaga suudavad nad ka Cadran Bleu arve kinni maksta, ja preili Loupian – olgugi nüüd parandamatut kahju kannatanud – oli siiski veel noor ja serveerimiskõlblik mõnele väljamaa härrasmehele või jõukale kliendile, kes kohalikku kvartalit ei tunne.

      Sel ajal kui Loupianid maaõhku hingasid ja vaimusilmas roosilist tulevikku kavandasid, kerkis kusagil Notre-Dame’ist põhja pool linna kohale suitsusammas. Kohviku kohal oli mitmes toas korraga tuli lahti läinud. Ammu enne, kui sapeurs-pompiers oma vasksete kiivrite ja lõuendämbritega bulvarit mööda kohale kihutasid, oli tuli levinud allkorrusele kohvikusse, ja sellal kui kipsreljeefid laest alla sadasid ja maalid krimpsu kõrbesid, tormas otsekui ette hoiatatult appi närudes kerjuste jõuk. Nad kärutasid välja laudu ja toole ja kõike muud väärtuslikku ning lõid selle käigus puruks peeglid, jätsid kriime ja mõlke lihvitud leti pinnale ning lõid puruks viimse kui klaas- ja portselaneseme. Väljasõidult naastes leidsid Loupianid oma kodu ja ettevõtte asemel eest suitseva ahervareme.

      Kindlustusseltsid keeldusid tavaliselt katmast „rahvarahutuste” põhjustatud kahjusid – ja selline näis selle põrgutule põhjus olevat. Majaomanikul ei jäänud üle muud kui nad välja tõsta. Nende toetuseks koondusid kõik nende tõelised sõbrad – see tähendab, mitte keegi peale ustava Prosperi, kes mitte ainult ei jäänud nende kõrvale, vaid keeldus koguni palka vastu võtmast. Kui lohutav oli teada, et midagi head oli maailma veel jäänud! Kui Loupiani naine mõni nädal hiljem ajurabanduse ja närvide kurnatuse kätte suri, kandis Prosper matuste korraldamise eest nii piinlikku hoolt, nagu olnuks see tema enda laulatus.

      Bastille’ väljaku poolt Saint-Antoine’i eeslinna südamesse looklev pikk tänav on noolsirge Rivoli tänava jätk. Inimene, kes oskaks tänavakonfiguratsioone samamoodi lugeda, nagu hiromant loeb käejooni, võiks tõlgendada selle kavalaid lookeid kui märki sellest, et tolles mornis eeslinnas, kus töölised ja revolutsionäärid oma riigipöördeid kavandasid, ei vii ükski kurss otse sihile.

      Loupiani katastroofiga umbes üheaegselt kolis noor kirjanik Honoré de Balzac väikesesse toakesse Saint-Antoine’i