Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

siia Grésillons’i tänavale oli toonud, pidi löödama viimane nael ta politseijaoskonnas istuvate vaenlaste kirstu.

      Tema võrku oli juba langenud kakskümmend kaks jõuguliiget – kaasa arvatud Pissard’i kaksikud ja üks kuratlik roimar, keda enne piinamist tunti üksnes „Apteekri” varjunime all. Nende vargil käimised olid nii peenelt läbi mõeldud ja nutikad ning ilmutasid sündmuspaiga (sealhulgas kaheksanda piirkonna komissariaadi kohal asuva korteri) nii üksikasjalikku tundmist, et oli ilmselge: nad pidid olema oma ohvrite teenistuses. Neid mehi kohtulaua ette tuues oli Vidocq peaaegu et ainuisikuliselt teinud maatasa Savoia sisserändajate sajandeid püsinud maine ausate ja usaldusväärsete inimestena. Mitte keegi ei võinud enam kunagi usaldada ühtegi korstnapühkijat, põrandapoleerijat ega jooksupoissi – mida linnas, kus inimesed olid harjunud võtit ukse ette jätma ja võhivõõraid endale koju kutsuma, ei saanud pidada millekski muuks kui avalikuks filantroopiaaktiks.

      Ainsa jõuguliikmena oli veel vabaduses kurikuulus „Krabi”, kelle asukoht oli jäänud sama äraarvamatuks kui ta hüüdnimigi. (Viimase võis ta võlgneda oma hästi krahmavatele kämmaldele või tulipunasele jumele, või ehk oli ta täiuslikult omandanud tagurpidi kõndimise potentsiaalselt kasuliku kunsti.) Ehkki Krabil oli õnnestunud jääda tabamatuks, oli Grésillons’i tänavalt leitud üles tema tüdruksõber, keegi pesunaine, ja tundus igati arukas oletada, et oma uusaastakingi püüab Krabi talle üle anda isiklikult.

      Koidu külmad sõrmed sirutusid juba idapoolsete eeslinnade kohale, kui üks vari üle majafassaadide libises. Number kolmeteistkümnenda uks avanes, kogu sibas sisse ja taganes selg ees siseõue, heites uurivaid pilke paremale ja vasakule. Hetk hiljem seisis külmunud jäätmehunnik juba koridoris trepi all ja vilistas savoia voorimehe kombel. Märguannet kuuldes astus Krabi kaks korrust ülalpool trepimademele ja aset leidis järgmine vestlus:

      „Oled see sina?”

      „Jah.”

      „Ma tulen kohe alla.”

      „Siin on liiga külm oodata. Tule mulle nurgapealsesse kõrtsi järele – ja vaata ette.”

      Mis tegelikult oli juhtunud, seda taipas Krabi alles siis, kui ta ühe käega pükse üleval hoides ulatas teisega oma traksid haisvale mehele, kes teda püstolist sihtis. Umbes tund aega hiljem aitas ta, pahkluud salvrättidega toolijalgade külge seotud, Vidocqil tähistada enda kinnivõtmist Cadran Bleu restorani erakabinetis, ladudes lagedale kõikvõimalikku informatsiooni oma kuritegelike kolleegide kohta ekslikus usus, et see kindlustab tema vabastamise.

      Tol hommikul tuli komissar Henri tööle nagu tavaliselt, keeras Orfèvres’i kaldatänavalt ära ja läbis klaaskatusega arkaadi, mis jõe äärest Sainte-Chapelle’i siseõue viis. Siin, keskaegse basiilika varjus, sagedasti suitsuga desinfitseeritavas kabinetis Petite rue Sainte-Anne’il majas number kuus, pidas hr Henri oma lõputut sõda kuritegevusega.

      Mehena, kes oli veetnud nii mõnegi vaimustava pühapäeva Seine’ist kala püüdes, tundis hr Henri hästi mõnu, mida pakub libeda olendi ülekavaldamine. See oli mõnu, mida tema töö prefektuuri teise osakonna ülemana talle ei võimaldanud. Kurjategijad, keda arvati ainult oma nutikuse varal elavat, olid masendavalt rumalad. Nende argoo oli salakood, mis reetis nad sama kindlalt kui kott kirjaga „röövsaak”. Hiljaaegu oli keegi proua Bailly nimeline varas, saanud teada, et kurjategijate ülesandmise eest võib raha teenida, kirjeldanud politseile üksikasjalikult kõiki omaenda sissemurdmisi – ja siis veel imestanud, kui nad tema ukse taha tulid.

      Komissari enda tagasihoidlikud võimed olid toonud talle üleloomulikult tähelepaneliku inimese maine. Pariisi kuritegelikus allilmas tunti teda „Kurja Ingli” nime all ja räägiti, et mitte keegi ei pääsevat tema kabinetist välja, ilma et oleks oma kuritöö kogemata üles tunnistanud või vähemalt mõne vihje poetanud, mille alusel hiljem õnnestus ta süüdi mõista. Õnnetuseks oli hr Henri sunnitud töötama saamatute seanahavedajate meeskonnaga. Oli teada juhtumeid, kus tema konstaablid olid seitsekümmend kaks tundi mõne murdvarga seinakapis peidus istunud ainult selleks, et lasta vargal end sinna luku taha panna ja peaaegu surnuks näljutada. Kui siis Vidocq pakkus komissar Henrile oma teeneid vargapüüdjana, tehes ettepaneku erilise, endistest sunnitöölistest koosneva Brigade de la Sûreté loomiseks, oli komissar – oma korraliste politseinike kadedaks nördimuseks – aega viitmata korraldanud Vidocqi „põgenemise” La Force’i vanglast ja andnud tema käsutusse omaette kabineti, määrates talle sajafrangise kuupalga ning lubades preemiat iga vahistatu eest.

      Vastutasuks järgis Vidocq hr Henri korraldusi peaaegu lambaliku andumusega. Vidocqi võimega tampida inimese nägu äratundmatuks lödiks käis kaasas mingi andunud õrnus kõigi vastu, kes olid temas äratanud austust.

      Komissar jagas parajasti oma alluvatele juhtnööre, kui tuba täitus vägevast haisust, millele järgnes silmanähtavalt joobnud Vidocq, öine saak kraedpidi peos. Politseinike rodu nähes hakkas Krabi jälestusest vingerdama ja sülgas välja terve sõimusõnade valingu. Vidocq kummardas oma kolleegidele ja ütles:

      „Lubage mul ja mu kuulsusrikkal kaaslasel soovida teile head uut aastat!”

      Komissar silmitses uhkelt oma käsilast. Siis, politseinike poole pöördudes, teatas ta jäiselt:

      „Vaat see juba väärib uusaastakingi nime! Oleks ometi igaüks teist, härrased, samasuguse kingituse kaasa toonud!”

      Krabi viidi kongi, ja sellest päevast peale paistis Vidocqi positsioon Sûreté juhina olevat kõigutamatu.

2. Kollaste kardinate juhtum1. jaanuar 1814, Poissonnière’i tänav

      Tänu Vidocqile oli Pariisi linnal nüüd olemas keskkriminaalbüroo endise neljakümne kaheksa omavahel võistleva komissari asemel, kes loobusid jälitamisest niipea, kui suli ümber nurga keeras ja nende kvartalist lahkus. See endine sunnitööline mitte ainult ei muutnud politsei tööd professionaalsemaks, vaid heitis ka teatavat rohmakat hiilgust tööle, mida varem oli peetud valitsuse haldusaparaadi üheks üpris näruseks haruks.

      Hr Henri silmis oli Vidocq lihtsalt kõige tõhusam kõigist neist kahepalgelistest oportunistidest, kes politsei peakorteri ja allilma vahet edasi-tagasi käisid. Kurjategijate meelest oli ta midagi üleloomulikku ja kõhedusttekitavat, raudsete rusikatega virvatuluke. Tema prestiiži ja võimu juured olid ebausus: Pariisi äärealad olid ikka veel poolenisti sulandunud oma põllunduslikku tagamaasse, kus libahundid ja nõiad kuulusid igapäevaelu juurde sama loomulikult kui marutõbised koerad ja uksehoidjadki. Kord teatas ühe politseiniku pahaaimamatu tütar Vidocqile endale, et suur Vidocq suutvat muuta end „heinakubuks”.

      „Heinakubuks! Kuidas?”

      „Jah, härra. Ühel päeval mu isa jälitas teda ja sirutas juba käe välja, et tal kraest kinni võtta, aga pihku jäi talle ainult heinakubu. See pole niisama tühi jutt, kogu brigaad nägi seda heinakubu, mis põletati ära.”

      Ometi ei olnud Vidocqi meetodites midagi üleloomulikku ja need on väärt puhtmõistuslikku uurimist. Niikuinii oleks Pariisi kõverate tänavate avastamiseks raske kujutleda paremat teejuhti kui see verekoer inimese nahas, kes nende saladusi nii halastamatu rõõmuga välja nuhkis.

      Kõigi nende mõistatuste seas, mille Vidocq ära lahendas – või toore jõu abil tähtsusetuks taandas –, olid vaid vähesed nii kõnekad kui kollaste kardinate juhtum.

      Krabi kinnipüüdmisest oli peaaegu aasta möödas ja hr Henri lootis teha ministrile järjekordse uusaastakingi. Õnnetuseks paistis juhtum, mis neil selle aasta jõulude aegu käsil oli, Vidocqi jaoks liiga riskantsena. Bicêtre’i vanglast oli põgenenud Fossard’i-nimeline sunnitööline, kelle erialaks oli võtmete valmistamine vahajäljendite järgi ja ülemise korruse akendest allahüppamine ilma seejuures viga saamata. (Kaks miili Pariisist lõuna pool asuv Bicêtre oli sunnitööliste jaotuspunkt: sealt saadeti nad ahelates edasi Bresti, Rochefort’i ja Touloni galeeridele.) Fossard pidavat olema hambuni relvastatud ja ta olevat vandunud tappa iga politseiniku, kes püüab teda vahi alla võtta.

      Häda oli selles, et Fossard oli vanglas Vidocqiga tutvunud ja tunneks oma endise kongikaaslase kahtlemata ära. Seetõttu usaldas hr Henri selle ülesande oma reapolitseinikele, kes, vaaginud