Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

tänavatesegadikus kepiga teed otsiv pime võinud väheke aega kujutleda end asuvat sadade miilide kaugusel Lõuna-Prantsusmaal. Rändtöölised seadsid end alati sisse teatud linnarajoonides, kus nad said rääkida omaenda keelt ja süüa oma kodukandi toite. Keskturu lähedal asuv Sainte-Opportune’i kvartal andis peavarju elujõulisele Nîmes’ist pärit katoliiklike sisserännanute kolooniale. Nîmes’is läksid kõik paremad töökohad protestantidele, Pariisis aga võis inimene endale elatist teenida sõltumata sellest, milline oli tema usutunnistus. Kui ta raskustesse sattus, siis kindlustas sugulaste ja kaasmaalaste võrgustik vähemalt niipalju, et ta nälga ei pidanud nägema. Loomulikult ei kujutanud need ülerahvastatud külad linnas endast sääraseid hubaseid rahusadamaid, nagu väljaspool seisjad kujutlesid: need tõid võimendatult esile provintsilinnakeste väiklasi rivaliteete, kus ühe pere kasu tuli teise pere arvelt. Aga ikkagi oli parem oma naabreid tunda kui end pimedalt sellesse inimookeani heita.

      Igal väljarändajate kogukonnal oli kohtumispaigaks oma kohvik. Säärastena olid need politseile hästi teada, ja iga kohvikupidaja, kes oma kasu silmas pidas, kandis selle eest hoolt, et kohaliku komissariga heal jalal seista. Nîmes’i kogukonna kohvik asus keskturu lähedal ühel Sainte-Opportune’i väljaku lähedasel tänaval. Kõnealusel päeval (mis oli pühapäev, 15. veebruar 1807) kuulas kohvikuomanik Mathieu Loupian keelepeksu tähelepanelikumalt kui muidu.

      Nîmes’ist pärit kingsepp François Picaud – nägus ja töökas noormees – oli tulnud püsikundedega oma häid uudiseid jagama. Ta oli äsja kihlunud kohaliku tütarlapse Marguerite de Vigoroux’ga, kes, kui „Memuaare” uskuda, oli „värske, ilus ja veetlev kui lilleõis” ja igal juhul õnnistatud seda laadi kaunidusega, mille annab suur kaasavara. Picaud’ omakandimehed varjasid kadedust ja õnnitlesid teda ta hämmastava õnne puhul. Pariisis, kus poolteise miljoni jala peale konkureeris kakskümmend tuhat kingseppa, ei tulnud just tihti ette, et lihtne kingsepp nii hea partii oleks teinud. Kui Picaud kohvikust lahkus, tegid Loupian ja püsikunded täpselt seda, mida peigmehe tuttavatest säärasel puhul oodati: püüdsid välja nuputada, mil moel muuta õnneseene viimased poissmehepäevad nii ebamugavaks kui vähegi võimalik.

      Peale Loupiani oli kohvikus tol pühapäeval veel kolm meest. Nende nimed (mida kingsepp tol hetkel ei teadnud) olid Antoine Allut, Gervais Chaubard ja Guilhem Solari. Ühtegi neist ei saa kindlalt identifitseerida, ent nimed väärivad märkimist kui tõend loo autentsusest. Kõik nad on Nîmes’i kandis küll levinud, ent mitte nii sagedased, et mõjuda räigete tüüpnäidetena.

      Parima mõtte käis välja Loupian ise. Ta nimetas seda „väikeseks vembuks”. Nad ütlevad commissaire de police’ile, et Picaud on Inglise spioon, ja naeravad siis lõbusasti pihku, kui vennike rabeleb, et end laulatuse ajaks politsei küüsist välja rääkida. Chaubard’ile ja Solarile tundus see suurepärase plaanina, Antoine Allut aga keeldus asjaga tegemist tegemast. Näib, et tema motiivid olid pigem mõistlikud kui auväärsed. Kindlasti sai ta aru, kui ohtlik on politseiga nalja visata, ja kartis, et Picaud ei oska seda vempu hinnata. Lisaks kahtlustas ta, et kohvikuomanik ise Marguerite’iga plaani peab: Loupian oli oma esimese naise kaotanud ja otsis nüüd uut, ning veetlevast Marguerite’ist oleks saanud suurepärase dame de comptoire’i, kes võinuks kullatud raamiga peegli ees punasel sametistmel troonides suhkrutükke alustassidele seada, garçon’idele tellimusi anda ning külastajatega flirtida. Säherdune tüdruk võis aastas mitu tuhat franki sisse tuua.

      Allut’ ettevaatus oli õigustatud. Ometi ei liigutanud ta lillegi, et Picaud’d hoiatada. Ta lahkus kohvikust ja läks koju omaenese elu elama. Tema südametunnistus oli vähemalt puhas.

      Noil päevil olid politseikomissarid kutselised kirjanikud. Nad kirjutasid kokku draamasid ja lühiromaane, mille edukuse mõõduks ei olnud mitte rahulolev lugejaskond ega heasoovlikud arvustused, vaid vanglassemõistmised või hukkamised. Samal pärastlõunal sulges 13. kvartali komissar oma ooteruumi ukse ning tegi lubatähtede, passide ja konfiskeeritud laulutekstide vahele ruumi. Ta istus maha, teades vaid mõnd üksikasja – kingsepp, katoliiklane, Nîmes’ist pärit, kannab nime, mis on piisavalt silmatorkamatu, et olla alias – ja selle aja peale, kui päike linna kohal loojus, oli ta meisterlikult paljastanud keisririigi kukutamisele suunatud vandenõu. Isegi kui Loupian tolle Inglise spiooni suhtes eksis, oli kingseppade tülikus ometi kurikuulus. Neid kimbutasid maksavaevused (liiga istuv eluviis), mis muutsid nad melanhoolseks, ning kõhukinnisus (sama põhjus), mis muutis nad rahulolematuks ja poliitiliselt aktiivseks. Nagu iga revolutsiooni üle elanud inimene teadis, kutsuvad kingsepad ise endale kurja karja.

      Komissar saatis oma ettekande politseiministrile, kes mõtiskles parajasti Prantsusmaa lääneosast saabunud uudiste üle. 1804. aastast peale oli Vendées ikka ja jälle rahutusi puhkenud. Aeg-ajalt nähti ranniku lähedal Briti laevu. Nuhid olid ette kandnud Lääne-Prantsusmaa mässuliste ja Lõuna rojalistide vahelistest sidemetest. Ministri kellavärgisarnases peas kõlksatasid kõik üksikasjad kenasti oma pesadesse suuremas skeemis. Kõrgest soost Nîmes’i emigrandid olid Inglismaalt pagendusest tagasi pöördunud ja leidnud, et endiselt on võimul protestandid. Nende illusioonid Napoleoni suhtes olid kardetava piirini hajunud. Nüüd kus keiser Preisimaal sõdimisega ametis oli, punuti Vahemerest kuni Atlandi rannikuni ulatuvat mässuvõrku.

      Sellel, kas komissari andmed ka usaldusväärsed ja igas tükis tõelevastavad olid, ei olnud suuremat tähtsust. Kahtluseks kas oli põhjust või ei olnud. Antud juhul oli. Isegi kui Picaud juhtumisi süütuks osutus, oli ta süüdi selles, et ta oli üles antud. Ja François Picaud sarnanes piisavalt ühe seni tabamatuks jäänud, Joseph Lucher’ nime kandva kahtlusalusega, et asi aega viitmata käiku anda.

      Samal ööl tuldi kingsepale järele ja viidi ta naabreid häirimata minema. Järgmise kahe kuu vältel tegi Marguerite de Vigoroux palavikuliselt järelepärimisi, ent keegi ei teadnud või ei tohtinud talle öelda, mis tema kihlatuga oli juhtunud. Nagu paljud teised noil rahutuil aegadel, nii oli ka Picaud asja ees, teist taga lihtsalt kadunud. Loupian, kes teda ühe viimasena näinud oli, lohutas Marguerite’i nii hästi, kui oskas. Arvestades pisut ootamatu pöördega asjade käigus, olnuks hullumeelsus komissarile kõik üles tunnistada. Ainult hull püüaks kukkujat päästa, talle ise kaljuservalt järele karates. Ja võib-olla oli politseil Picaud’ kohta tõepoolest midagi teada?

      Möödus kaks aastat, ilma et kadunust oleks tulnud vähimaidki uudiseid või kuuldusi. Siis ühel päeval kuivatas Marguerite pisarad ja abiellus Loupianiga. Tänu tema kaasavarale ja kohvikust saadud tuludele võisid nad vana linnaosa kõige selle kurbade mälestuste ja kokkuhoidlike kundedega selja taha jätta. Uus ja hiilgavam kvartal võimaldas elus uue lehekülje pöörata. Bulvaril saalivad näod ja tõllad, kaarte mängivad ohvitserid ja limonaadi rüüpivad daamid – see suurlinna igapäevane panoraam – pidid mineviku unustamise kergemaks tegema.

2

      Prantsusmaa ja Itaalia piiri tähistavate mäetippude taga, ühes Cotti Alpide kõige lohutumas orus klammerdub Fenestrelle kindlusekompleks parasiidina peaaegu püstloodse kaljuseina külge. Omal ajal tõkestasid selle bastionid Prantsusmaale viiva tee – kui ikka saab nimetada teeks rajatut, varisenud kividega kaetud kuristikku. Kui tolleaegseid õpetlasi uskuda, tähendab Fenestrelle kas väikesi aknaid (finestrelle) või maailma lõppu (finis terrae). Mõlemad tõlgendused sobiksid. Alumise fordi õuelt võis vang silmitseda lumise tühermaa kohal tiirlevaid kotkaid ja libistada pilgu üle Alpide „suure müüri”, mis ronib kaks miili mööda Orsiera mäge. Siseruumides, eesriided akna ette tõmmanud, võis ta kuulata tuule ja huntide ulgumist. See Itaalia Siber oli närune koht nii elamiseks kui ka suremiseks, ja raske olnuks millegi muu kui vaimuhaiguse või sügavate usuliste veendumustega seletada, miks helkis vanamehe silmis, kes tol 1814. aasta jaanuaripäeval valmistus seal oma viimsele teekonnale minema, rahulolusäde.

      Fenestrelle oli üks tugevamaid lülisid Napoleoni vanglateketis. Selle asemel et uuesti üles ehitada Bastille, too „neimaloss”, nagu Voltaire seda oli nimetanud, „kuhu ühtviisi suletakse nii roimarid kui ka süütud”, kasutas ta revolutsiooni üle elanud kindlusi, nagu Ham põhjas, Saumur Loire’i ääres ja Château d’If Marseille’ lahes. Need olid uue aja Bastille’d: ruumikad, vallutamatud ja Pariisist kaugel. Fenestrelle ise oli nagu inimantoloogia keisririigi viimasest kümnest aastast. Aeg-ajalt kirjutas Napoleon