Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

1807). Fenestrelles elasid Napoli slummidest pärit kõrilõikajad pead-jalad segi Rooma aadlikega; piiskopid ja kardinalid, kes olid keeldunud Prantsuse Vabariigile truudust vandumast, pidasid seal salamissasid, altaripoisteks nuhid ja palgamõrvarid.

      Klassivahed säilisid isegi Fenestrelles. Vang, kes tol talvel hakkas manalasse pagema, oli keegi omal ajal kõrget kirikuametit pidanud Milano ülik. Võib eeldada, et tema kong ei olnud lausa lage, seal leidusid mõned Fenestrelle külast üüritud mööblitükid: mõned väheusaldatavad toolid, õhuke kardin, rohmakas puust laud, vaevalt parem kui kingsepa tööpink. (Selliselt kirjeldas oma kongi mugavusi üks teine vang, paavst Pius VII sekretär kardinal Bartolomeo Pacca.) Mõned kardinalid olid osanud lasta endaga koos vangi panna ka oma teenrid; teised leidsid teenri alamat päritolu vangide seast. Enamiku jaoks neist meestest oli välismaailm lakanud eksisteerimast: Suure Armee häving Moskvast taganemisel jäi paljaks kuulduseks ja ainsaks usaldusväärseks uudiseks, mis nende kõrvu jõudis, oli mürin mägedes – laviini kõuekõmin või maavärin, mis tõmbas müüri sisse prao nagu tee maakaardile. Siiski pole üllatav, et Fenestrelle, mille müüride vahele oli vangistatud nii palju rikkaid ja võimsaid mehi, lõpuks ikkagi läbilaskvaks osutus. Isegi selles Alpide kotisopis oskas raha nagu vesigi uuristada tee läbi kivi.

      Üheks Napoleoni sõjakäikude vahetuks tagajärjeks oli olnud hiigelsummade ringlussepaiskamine Euroopa finantsartereis. Pagevad vürstid usaldasid oma miljonid niisuguste meeste kätte nagu Frankfurdi Mayer Rothschild. Tolentino leping, mis sõlmiti pärast prantslaste tungimist Itaaliasse, tõi sisse 15 miljonit franki sularahas ja veel 15 miljonit teemantides, millest teel Roomast Pariisi omajagu nii mõnessegi taskusse pudenes. Maale ja kunstiteoseid nihverdati kõrvale või müüdi maha enne, kui need Louvre’i poole teele jõudsid minna. Üks koos paavstiga välja saadetud kardinal – Pius VI õepoeg ja Malta Ordu suurprior Braschi-Onesti – pöördus pärast Napoleoni langust Rooma tagasi ja oli „õnnega koos, leides varanduse, mille ta enne lahkumist oli ära peitnud, puutumatuna eest”.

      Ühesõnaga – polnud midagi ebatavalist selles, et Fenestrelles istuv kirikutegelasest Milano ülik oli paigutanud suuri summasid Hamburgi ja Londoni pankadesse, et ta oli müünud maha suurema osa oma maavaldustest ning investeerinud neist saadud tulu ühte Amsterdami panka, ega selleski, et tal kusagil Milanos või selle lähistel oli „aare”, ettenägelikult jagatud teemantideks ning eri riikide vääringuteks. Tema motiivid päris nii tavalised ei olnud. Ta valmistus surema usus, et lapsed on ta hüljanud ega oota muud kui võimalust tema varandust kulutama hakata. Mõni vangivaht või külast palgatud teener oli vanglast salaja välja toimetanud sõnumi tema advokaadile, kes pidi asjad korraldama nii, et kõik ta vääritu perekonna liikmed pärandusest ilma jääksid.

      Võib-olla oli ta seda algusest peale kavatsenud, ent pika vangistuse ajal Fenestrelles oli ta leidnud täiusliku tööriista oma kättemaksu elluviimiseks. Ta oli võtnud endale teenijaks kellegi noore prantsuse katoliiklase, lihtsa, kuid kirgliku mehe, kelles ta nägi omaenese hädade peegelpilti. Seegi mees oli maha jäetud ja reedetud, tema kannatused mõjusid kuidagi hingestatu ja kohutavana. Talle oli selgeks saanud õudne tõde, et piinades on peeni nüansse, millest piinajad midagi ei tea. Vähe sellest, et tema tagakiusajad olid teinud ta õnnetuks – nad olid röövinud temalt isegi võime õnne tunda.

      Nonde kahe ealt ja taustalt väga erineva mehe vahel tärkas kiindumus, mis oli püsivam kui side isa ja poja vahel. Võiks arvata, et kirikumees annab oma teenijale juhatust kristlike vooruste alal; selle asemel õpetas ta talle kõike, mida teadis laenudest ja intressimääradest, osakutest ja konsoolidest ning sellest, kuidas mängida hasartmänge täiesti vääramatu eduga. Ta määras teenija kogu oma varanduse ja omandi ainupärijaks – ja tol talvel, kui tormid Fenestrelle müüre piitsutasid ja kontinent järjekordseks suureks murranguks valmistus, suri ta oma kongis nii õnnelikuna, kui üks hüljatud mees olla võib.

      Kaks kuud hiljem, 1814. aasta kevadel, kirjutas lüüasaanud keiser alla troonist loobumise aktile ning purjetas Elbale, mis asub Toscana saarte seas kolmkümmend miili Montecristo saarest põhja pool. Kõikjal Euroopas tulvas vanglatest ja peidupaikadest välja mehi ja naisi, silmad uue koidu valgusest kirvendamas. Kuningad pöördusid tagasi oma lossidesse ja turistid Pariisi. Loode-Itaalia Alpides lahkus Fenestrelle kindlusest kolmekümne kuue aastane mees, kõhn nagu surmavari, taskus pass Joseph Lucher’ nimele.

      Peaaegu seitse aastat – või täpsemalt kaks tuhat viissada kolmteist päeva – oli möödas tema saabumisest Fenestrellesse akendeta tõllas. Fordist madalamal asuvas külas astus ta võõrastemajja ja märkas, kuidas keegi võõras teda peeglist vahtis. Fenestrelle väravaist väljudes oli ta tajunud vabanemise vapustust, kindlustunde ja harjumuste järsku purunemist. Nüüd, oma luidrat palet silmitsedes, tundis ta veel midagi: inimese õõvastavat vabadust, kes pole enam ta ise. Kes ta ka poleks olnud varem, nüüd oli „Joseph Lucher” kummitus – ent kummitus, kellele otsekui universumi jabura apsu läbi oli jäetud võime ainelist maailma mõjutada.

      Ta matkas piki lumesulavetest paisunud Chisone jõe orgu ja jõudis Po avarale haljale madalikule. Pinarolos pööras ta Torino poole, kust Alpide jäine vall paistab kätte otsekui kauge unenägu.

      1814. aasta aprillis ei olnud räbaldunud riietes mees, kes pangamaja uksest sisse marsib, just vaatepilt, mis oleks tingimata konstaablid jooksuga kohale toonud. Hulgus, kelle paberid olid korras ja kes omas seaduslikku õigust nii suurtele summadele, et neid ei saanud kuidagi lihtsa varguse viljaks pidada, oli arvatavasti pagulane või emigrant. Mis pangamaja puudutab, siis selle silmis oli mees rüütatud auhiilgusse.

      Põhjustel, mis selguvad edaspidi, on järgmise paari kuu osas lünk. Küllap reisis Lucher Milanosse, kus ta tõenäoliselt käis advokaadi juures ja kirjutas alla mõningatele paberitele. Võib-olla võttis ta ette lühikese retke kuhugi mõisa või üksildasse metsatukka. Mis juhtnööre ta Fenestrelles ka poleks saanud, olid need ilmselt täpsed ja tõhusad. Üsna varsti võis ta asuda olukorda hindama ja uurima uusi kaarte, mis saatus talle oli välja jaganud.

      Hamburgi ja Londonisse hoiustatud raha koos Amsterdami pangast saadava tuluga tegi kokku seitse miljonit franki. Aare ise koosnes enam kui kolmest miljonist frangist rahatähtedes ning ühe miljoni kahesaja tuhande frangi väärtuses teemantidest ja muudest pisiesemetest – juveelidega ülekülvatud nipsasjadest ja kameedest, mis oleksid õilistanud Louvre’itki. Rakendades Fenestrelles omandatud teadmisi, pani ta teemandid ja miljon franki kõrvale ning investeeris ülejäänu nelja eri riigi pankadesse. Kuueprotsendise intressimäära juures andis see talle kuussada tuhat franki sissetulekut aastas. Sellest piisas peaaegu igasuguste harjumuste või kirgede rahuldamiseks. Võrdluseks võib tuua kukutatud Napoleoni, kes maabus Elbal nelja miljoni frangiga, mis võimaldas tal ehitada kuningliku residentsi, hulga uusi teid ja kanalisatsioonisüsteemi ning organiseerida oma tagasitulek Prantsusmaale. Lucher’ kogu varandus – pisut rohkem kui üksteist miljonit kakssada tuhat franki – oli ligikaudu võrdne kõigi Pariisi kingseppade aastatulude summaga.

      Igale teisele oleks see tundunud vapustava vedamisena. Nii kolossaalse varandusega võis inimene teha kõike, mis talle iganes pähe oleks tulnud. Aga kuidas saanuks pelk varandus ümber kirjutada loo, mis oli tal miljon korda peas keerelnud? Tema heategija ja kaaskannataja reetmises oli õpetanud teda vaenlasi tundma ja vihkama. Ent oli veel midagi vihkamisest suuremat – iha leida absoluutset tröösti, nälg nii täieliku õigluse järele, et selle valitsuse all poleks tema elava surmani viinud sündmusi iial saanud juhtudagi.

      Maison de santéomanikul, kelle juurde Lucher 1815. aasta veebruaris kosuma tuli, ei lastud kõigest sellest muidugi vähimagi vihje põhjal aimu saada ja ta olnuks hämmastunud, kuuldes, et tema patsient on üks Prantsusmaa rikkamaid mehi. Lucher lasi end sellesse vaiksesse Pariisi eeslinna sõidutada, kaasas väga vähe pagasit ja ei ühtegi isiklikku teenrit. Ta maksis ulualuse ja toidu eest ning seadis end sisse, et pärast pikka haigust, nagu ta ütles, kosuda ja jõudu taastada. Tervislikumad hooldekodud olid ehitatud linna ümbritsevatele künkanõlvadele ja neil olid verandad ning väikesed aiakesed. Enne eeskirjade kehtestamist 1838. aastal võttis erahooldekodu vastu peaaegu kõik, kes ainult maksta suutsid, mis tähendas, et tavaliselt elas seal igasugust kirevat rahvast: operatsioonidest toibuvaid invaliide, rasedaid, vanadusväeteid, ohutuid hulle ja jõukaid hüpohondrikke. Viisaka maison de santé