Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

üllatuseks keeldus Picaud maksmast miljoneid franke leivakoorukese ja klaasi vee eest. Endine Fenestrelle vang ei paistnud oma isikliku eksistentsi pärast erilist muret tundvat ka veel siis, kui oli olnud söömata ja joomata nelikümmend kaheksa tundi. Vähehaaval hakkas Allut’le koitma, et tema plaanil on üks tõsine puudus: kui ta Picaud’ surnuks näljutab, on aare igaveseks kadunud.

      Pihtimuse järgi keeldus Picaud aarde asukohta avaldamast lihtlabase ihnsuse ajel. Ent pihtimuses endas leidub detail, mis sellele tõlgendusele vastu räägib. Nimelt olevat Allut, kui ta toas ahnusest ja pettumusest meeletuna edasi-tagasi kõndis, märganud äkitselt Picaud’ näol saatanlikku naeratust. Oma vaenlase võidurõõmust raevudes kargas Allut „talle peale nagu metselajas, hammustas teda, pistis tal silmad noaga puruks ja lasi tal soolikad välja ning põgenes siis, jättes endast maha vaid laiba”.

      Rohkem üksikasju Picaud’ maiste jäänuste saatuse kohta ei esitata. Kusagil maa-aluses ruumis voodi külge seotud, kokkukuivanud ja väljalastud soolikatega laip oleks kindlasti ajalehtedes äramärkimist leidnud, ja ehkki rotid võivad laiba ja selle riided mõne päevaga hävitada, oleks majaperemees kindlasti märganud lehka. Ometi ei ole siiamaani tulnud päevavalgele ühtegi teist teadet sellisest mõrvast.

      Loo lõpp, nagu me teame, on suhteliselt sündmustevaene. Allut põgenes Inglismaale, kus ta elas omaenda südametunnistuse külge aheldatuna, kuni üks kõigest „abee P…” nime all tuntud prantsuse katoliku preester „aitas tal mõista tema tegude ekslikkust ja tunda ta pattude jäledust”. (Need on sõnad, mida oma kirjas politseiprefektile kasutas abee ise.) Allut dikteeris abeele oma pihtimuse, võttis vastu tema püha õnnistuse ja suri teadmises, et kõik tema patud on lunastatud.

      Kui abee pihtimuse koos kaaskirjaga Pariisi saatis, tegi ta loost ilmselge järelduse. Nüüd kus revolutsiooni ja keisririigi hirmuteod olid möödas ja Pariis taas saanud katoliikliku kuningriigi pealinnaks, oli oluline kindlustada, et politseiprefekt ka loo moraalist õigesti aru saaks:

      Inimesed püüavad omas kõrkuses saada suuremaks kui Jumal. Nad taotlevad kättemaksu, ja nende kättemaks lömastab nad. Kummardagem Jumalat ja alistugem alandlikult Tema tahtele.

      Siiralt Teie, jne, jne.

***

      Selline on lugu, mis dikteeriti abee P… – le, mille Jacques Peuchet talletas ja mida parun ilustas. Isegi romaaniks kirjutatud kujul sisaldab see mitmeid lünki ja ebajärjekindlust – mida võiks pidada märgiks selle ehedusest. Moraal – kättemaks hävitab kättemaksja – ei sobi pihtimuses kirjeldatud sündmustega kuigi hästi kokku. Too „saatanlik naeratus” Picaud’ näol lubab oletada, et inimese silmis, kes iseennast teatud mõttes postuumseks pidas, oli tõepoolest olemas selline asi nagu täielik ja õnnestav kättemaks. Ja probleeme on veelgi. Kuidas näiteks teadis Allut nii palju Picaud’ elust Fenestrelles, tundis tema aarde täpset koostist, tema pelgupaika Pariisis, tema roimaplaane ja sadat muud üksikasja? Kuidas see oskamatu mees nii palju teadmisi hankis? Ja kui ta tõesti nii palju teadis, miks siis ei suutnud ta aaret üles leida?

      Parun – või vahest ehk abee P… – pani seda ebajärjekindlust tähele ja leidis sellele meelepärase seletuse: Allut oli kohtunud François Picaud’ vaimuga. „Kellegi usk ei või olla tugevam kui minu oma,” olevat Allut ütelnud, „sest ma olen saanud näha ja kuulda kehast lahkunud vaimu.” Pärast monarhia restauratsiooni läksid vagad müstilised fantaasiad moodi, ja romaanilik võte tuua mängu lobamokast vaim oleks valmistanud pettumuse üksnes vähestele „Pariisi politseiarhiividest pärit memuaaride” lugejaile. Paljud olnuksid varmalt valmis võtma seda sõna-sõnalise tõe pähe.

      Osa pihtimuses kirjeldatud sündmusi võib ühel heal päeval ehk leida kinnitust mõne kirja või arhiivi põlengust pääsenud politseiraporti juhusliku päevavalgele tuleku läbi, selle konkreetse üksikasja kinnitust oleks aga liig loota. Kehatute hingede jagatud teabest ei ole ajaloolastele suuremat kasu. Mõistuslikust seisukohast võttes oli olemas üksainus isik, kes teadis kogu tõde, ja sel isikul olid soolikad välja lastud, või siis oli ta jäetud kahekümne jala sügavusele Enferi tänava alla surema.

      On igati põhjust uskuda, et pihtimuse algupärases versioonis kirjeldati tõesti ka Picaud’ surma ja et Pariisi politsei selle nagu kord ja kohus ka registreeris. Samuti on üsna tõenäoline, et pimedaks torkamine ja soolikate väljalaskmine leidis aset üksnes paruni gootilembeses ajus ja et tegelikult jättis Allut näljutatud François Picaud’ riismed armetut surma surema. Loost on puudu nii suur osa, et mingeid kindlaid järeldusi teha ei saa. Sünni-, abielu- ja surmatunnistused põlesid tuhaks samal 1871. aasta päeval kui politseiarhiividki. On nukralt irooniline, et lugu, mille päästis unustusest ja hävingust arhivaar, kes kirglikult armastas varjatud tõde, kubiseb faktidest, mida pole võimalik kinnitada. Veelgi iroonilisem on tõsiasi, et abee P… kes kogu selle informatsiooni Pariisi politsei kätte toimetas, kes õpetas Allut’d tehtud patte jälestama, pani kirja ta pihtimuse ja saatis ta viimsele teekonnale absolutsiooniga, mille võib anda ainult ordineeritud preester, on mingil põhjusel ainuke isik kogu selles loos, kelle õige nimi on teadmata.

      SÛRETÉ TOIMIKUD

1. Krabi juhtum1. jaanuar 1813, Grésillons’i tänav

      Millalgi keset ööd, tihedas lumesajus oli jäätmehunnik tänava ületanud ja positsioneerunud mõne ukse kaugusele Grésilloni tänava majast number 13. Too tänav, mille hiljem pühkis maa pealt Gare Saint-Lazare, oli piiriks Väikese Poola nime all tuntud süngele ja räpasele kvartalile. See oli kant, kus jäätmehunnikul oli igati alust loota, et teda ei märgata – isegi kui ta aeg-ajalt torkas esile pahkliku pea, mis vilksas siia- ja sinnapoole vaadata ning kadus taas.

      Grésillons’i tänav oli meelispaigaks mõistatuslikke ameteid pidavatele inimestele, kelle meelest oli suur õnn olla üürnik, sest ükski majaperemees ega kohtutäitur ei söandanud oma jalga sinna tõsta. See asus küll Pariisis, ent seal ei leidunud midagi Pariisina äratuntavat. Omal ajal oli see olnud piiriks, millest edasi ei lubatud ühtegi hoonet ehitada. Ühel pool tänavat – muistsel linnapiiril – laiusid pooltühjad vanarauahoovid, nõgised pesukojad, akendeta bordellid ja nimetud öömajad. Enamik selle asukaid pärines Prantsusmaa kaugematest nurkadest, ja mõned längakil üürimajad andsid peavarju terve Alpide oru kogu täiskasvanud meessoost elanikkonnale. Tänava vastasküljel – mis Pariisist kaugemale jäi – laiusid linna põhjapoolse prügimäe trööstitud nõlvad ja uurded.

      Igal teisel tänaval oleks mõni vastava loaga kaltsukorjaja, linna palgal koristaja või arvele võtmata prükkar, kelletaolised varjudena ringi sagivad, rämpsukuhjades tuhnivad ja arusaamatuid ihasid äratavaid esemeid oma nahkkottidesse topivad, säherduse jäätmehunniku ühe silmapilguga laiali lammutanud; ent selle aja peale, kui Pariisi pühkmed Grésillons’i tänavale jõudsid, olid need nii puhtaks tehtud, et jäid peaaegu kättesaamatuks isegi roti seedimisalastele ambitsioonidele. Neist oli välja korjatud või ära söödud viimnegi kapsajuurikas ja kont, viimne kui üks nael, pilbas, räbal ja niidiots, viimnegi Pariisi haiglaist pärit side ja puderhautis, jättes järele vaid sõmera kalgendunud segu mudast, tahmast, karvadest, väljaheidetest ja kõigest muust, mille kümme tuhat luuda enne kella üheksat õhtul olid tänavailt kokku lükanud. Selles seitsmesaja tuhande inimese elutegevuse jäätmetombus oli veel vaid nii palju komposteeruvat ainet, kui palju läks vaja käärimisprotsessi algatamiseks – mis oli suur vedamine, sest öö oli külm ja jäätmehunniku asukal oli seljas vaid käskjala õhuke viltjakk.

      Auravate jäätmete sees kükitades tundis libakäskjalg sooja rahuloluhõõgust, mis näis alati ette kuulutavat operatsiooni õnnestumist. Teised olid juba mitme tunni eest vandunud alla mõne öö läbi lahti oleva joomakoha peibutusele, tema aga teadis, et kui kaua tal ka oodata ei tuleks, on asi seda aega väärt. Selle mehe silmis, keda tunti hüüdnime all „Sans-Gêne” (Pidurdamatu) – mehe, kes oli kõigist Prantsusmaa vanglatest petukauba, peitlite, saagide ja nuiade abil vabadusse murdnud –, ei olnud ühe öö jagu krampe, külmanäpistust ja haisu nimetamist väärt. Nagu kõik teadsid, oli Eugène-François Vidocq valu suhtes tundetu. Ka oli tal haruldane võime oma kasvu nelja-viie tolli jagu kahandada, ja selles kokkupressitud olekus suutis ta nii kõndida kui hüpatagi. Ta oli võimeline täiesti normaalselt