Muinasjutumaa. Chris Colfer

külast pärit poiss mängis iga viimase kui koera, hobuse või oravaga, keda ümbruskonnast võis leida …”

      „Paps, ega selles loos koer surma ei saa?” küsis Conner vahele. „Neid jutte ma ei kannata, kus mõni koer surma saab, sa ju tead …”

      „Las ma räägin lõpuni,” ütles härra Bailey. „Ühel päeval tuli järve äärde haldjas ja lubas kalale, et täidab ühe ta soovi …”

      „Hea juhus siis küll,” nentis Conner. „Miks on nii, et haldjad ilmuvad lihtsalt välja ja kukuvad neile head tegema, keda nad õieti ei tunnegi?”

      „Ametikohustus?” Härra Bailey kehitas õlgu. „Aga et asi oleks klaar, ütleme, et ta pillas oma võlukepi järve ja kala tõi selle välja, nii et haldjas pakkus soovi täitmist nii-öelda tänutäheks. Oled nüüd rahul?”

      „Juba parem,” kiitis Conner. „Räägi edasi.”

      „Nagu oligi arvata, soovis kala endale jalgu, et saaks külapoisiga mängida,” jutustas härra Bailey. „Niisiis muutis haldjas tema uimed jalgadeks ja temast sai Kõndiv Kala.”

      „Imelik,” ütles Conner. „Las ma arvan: kala nägi nüüd nii peletislik välja, et poiss ei tahtnud temaga mängida?”

      „Ei, neist said head sõbrad ja nad mängisid koos teiste kuivamaaloomadega,” vastas härra Bailey. „Aga ühel päeval kukkus poiss järve – ja ta ei osanud ujuda! Kõndiv Kala püüdis teda päästa, aga kasu ei midagi: tal polnud enam uimi! Kurb küll, aga poiss uppus ära.”

      Conneri suu vajus ammuli otsekui katkise kindalaeka luuk.

      „Näed sa siis, kui see kala oleks järves püsinud ja poleks soovinud kellekski teiseks saada, oleks ta võinud poisi elu päästa,” lõpetas härra Bailey.

      „Paps, see lugu oli päris kole,” arvas Conner. „Kuidas saab nii olla, et poiss elab järve ääres ega oska ujuda? Koeradki oskavad! Kas mõni koer poleks võinud teda ära päästa? Kus see haldjas siis oli, kui poiss uppuma hakkas?”

      „Ma arvan, et jutu tuum jäi sul kahe silma vahele,” tuletas härra Bailey meelde. „Mõnikord me unustame selle hea, mis meil olemas on, sest keskendume kogu jõust sellele, mida meil ei ole. See, et sa pead teistega võrreldes veidi rohkem pingutama, ei tähenda veel, et sinul endal mingeid andeid poleks.”

      Conner mõtles viivu. „Paps, ma saan vist aru,” ütles ta.

      Härra Bailey naeratas talle. „Läheks nüüd õige siit puu otsast alla – kas aitan sul järgmiseks kontrolltööks õppida?”

      „Ma ju rääkisin sulle – õppimisest pole mingit tolku,” vastas Conner. „Ma muudkui proovisin ja proovisin. Kasu ei midagi.”

      „Sel juhul mõtleme välja omaenda õppimismeetodi,” ütles härra Bailey. „Vaatame sinu ajalooõpikust inimeste pilte ja mõtleme nende kohta nalju välja, nii jäävad sulle nende nimed paremini meelde. Ja et sul kõik matemaatikavalemid meelde jääksid, mõtleme nende kohta naljakaid lugusid välja.”

      Aegamisi, kuid kindlalt noogutas Conner pead ja jäi nõusse.

      „Hea küll.” Ta naeratas õige napilt. „Aga igaks juhuks ütlen kohe ära, et see kõvera puu lugu meeldib mulle palju rohkem.”

      Kojuminek oli täna õige vaikne. Alex tajus, et vend on pärast kirjandi ettelugemist pingul. Tüdruk üritas iga paari sammu järel vaikust mõne poolehoiuavaldusega murda – vähemalt arvas Alex ise, et tema kommentaarid on toetavad.

      „Minu arust leidsid sa huvitava vaatenurga,” ütles ta lohutavalt. „Ehkki mina poleks elu seeski sellega lagedale tulnud.”

      „Tänks,” kohmas Conner. Õest polnud eriti abi.

      „Samas võis juhtuda, et sa analüüsisid üle,” arutas Alex edasi. „Mul läheb kogu aeg sedasi. Mõnikord loen mõnda lugu ja tõlgendan täitsa omamoodi, mitte nii, nagu autor tahtis. Siis on lihtsalt tarvis harjutada.”

      Vend ei vastanud. Endiselt polnud õest kuigivõrd abi.

      „Nojah, täna on meil ju sünnipäev,” tuletas Alex talle meelde. „Kas sinu meelest on põnev saada kaksteist aastat vanaks?”

      „Eriti ei ole,” tunnistas Conner. „Peaaegu sama mis üksteist. Aga varsti saame vist uued purihambad?”

      „Ah, mõtleme parem positiivselt,” käis Alex peale. „Olgugi et me sünnipäeval midagi põnevat ei tee, ikka peaks optimistlik olema. Ees on nii palju, mida tasub oodata! Veel aasta ja me oleme teismelised!”

      „Eks jah,” sõnas Conner. „Ainult neli aastat veel ja võime autot juhtida!”

      „Ja kuue aasta pärast saame juba hääletada ja kolledžisse minna!” lisas Alex.

      See oli ka kõik, mis nad välja mõelda suutsid. Lõbusus oli teeseldud ja nad teadsid seda ise ka, niisiis kõnniti ülejäänud kodutee lihtsalt vaikides. Isegi kui neid ootaks kodus ees maailma ägedaim pidu, mõjuvad sünnipäevad siitpeale rängalt.

      Koolis oli läinud nii, nagu võis ette arvata. Kodutee oli tüüpiline. Kogu päev paistis tagasivaates normaalne. Sünnipäevas polnud mitte kui midagi ebaharilikku või erilist … aga siis jõudsid kaksikud koju ja nägid, et nende maja juurde pöörab eresinine auto.

      „Vanaema?” laususid nad täpselt ühel ja samal ajal nagu täiuslik kõnekoor.

      „Üllatus!” hüüdis vanaema autost välja ronides. Hääl oli tal nii vali, et seda kuulsid kõik ümberkaudsed elanikud.

      Naeratus kõrvuni, tormasid kaksikud vanaema juurde. Vanaemaga kohtuti kõigest paar korda aastas ning nad olid päris jahmunud, et ta ühtäkki keset nende õue seisab.

      Vanaema kallistas mõlemat nii kõvasti, et hing pidi välja minema. „Vaata vaid!” imestas ta. „Sellest ajast saadik, kui ma teid viimati nägin, olete tüki maad kasvanud!”

      Vanaema oli pisikest kasvu naine, hallinevad pikad pruunid juuksed tihedaks patsiks punutud. Tal olid maailma lahkeimad silmad ja naeratus, mis tekitas nende ümbrusse armsad kanavarbad, täpselt nagu kaksikute isalgi. Vanaema oli reibas ja rõõmus – täpipealt selline inimene, keda Alexil ja Conneril vaja.

      Tal oli alati seljas eredavärviline kleit ja jalas talle ainuomased kingad – valgete paelte ja pruuni kontsaga. Oma suurt rohelist reisipauna ja sinist käekotti hoidis vanaema enda läheduses. Ja ehkki vanaisa suri juba aastaid tagasi, oli abielusõrmus vanaemal alati sõrmes.

      „Meil polnud aimugi, et sa tuled!” ütles Conner.

      „Kui te oleksite teadnud, poleks see ju mingi üllatus olnud,” arvas vanaema.

      „Mida sa siin tegema hakkad, vanaema?” uuris Alex.

      „Ema helistas ja palus mul teie seltsis olla, kuni tema tööl on,” vastas vanaema. „Egas ma saanud teid ometi sünnipäeval üksi jätta! Jumal tänatud, et olin parajasti siinmail!”

      Kaksikute vanaema oli juba pensionil ja reisis suurema osa ajast koos oma pensionil sõpradega mööda maailma ringi. Enamasti reisiti Kolmanda maailma riikidesse, käidi haiglates lastele ette lugemas ning õpetati vaesemate kogukondade lapsi lugema ja kirjutama.

      „Aidake mul toidukotid sisse viia,” ütles vanaema. Ta avas auto pakiruumi ning kaksikud hakkasid kotitäite kaupa toitu majja tarima. Seda oli mitmeks nädalaks.

      Proua Bailey istus köögis laua ääres ja sirvis järjekordset punaste hoiatuskleepsudega ümbrike hunnikut. Kui vanaema ja kaksikud toidukottidega kööki saabusid, lükkas ema ümbrikuvirna kiiresti kõrvale.

      „Mis asjad need kõik on?” küsis proua Bailey.

      „Tere, kullake!” ütles vanaema. „Mul on plaanis teha kaksikutele hiigla vägev sünnipäevalaud, aga et ma ei teadnud, mis sul juba olemas on, siis käisin poest läbi ja võtsin paar asja.”

      Vanaema