Muinasjutumaa. Chris Colfer

uskuma jäänud, kui too oleks kaevanud, et hakkab dinosauruseks muutuma. „Küünarnukk valutab?” küsis õpetaja üle.

      „Jah, hirmsasti. Lõin pingi serva vastu ära, nüüd lõhub valutada mis jube,” kinnitas Conner ja haaras täiesti tervest küünarnukist kramplikult kinni.

      Proua Peters algul kõõritas ja siis pööritas silmi – kaks pahameelt väljendavat näoilmet ühe hoobiga. „Olgu,” kostis ta siis. „Aga ma pean teile loa välja kirjutama …”

      Conner oli uksest väljas, enne kui õpetaja lause lõpetada jõudis.

      Alex oli vahepeal tormanud tüdrukute tualettruumi. Kiiresti vaatas ta kõikide latrite alla, veendumaks, et on üksi. Siis tõmbas ta koolikoti luku lahti, tiris „Muinasjutumaa” välja ja asetas kraanikausi äärele; raamat kumas ja ümises üha tugevamini.

      „Palun jäta! Palun jäta!” ütles Alex raamatule. „Ma olen koolis! Ma ei tohi sinuga siin vahele jääda!”

      Heli ja kuma tuhmistusid aegamööda ning „Muinasjutumaast” sai jälle normaalne raamat. Alex jõudis just kergendunult ohata, kui korraga paiskus veel keegi tualettruumi uksest sisse. Vend!

      „Alex, mesilastel pole pulmahooaega,” teatas Conner kortsus kulmul, käed puusas. „Ma vaatasin järele. Nad elavad kogukonnas nagu sipelgad, isegi need suured. Nemad ei ela paariviisi.”

      „Conner, mida sa siin teed? Sa ei tohi tüdrukute vetsus olla!” karjus Alex.

      „Ma ei lähe enne kuhugi, kui sa räägid, mis lahti on!” nõudis Conner. „Valetad mulle juba nädal otsa. Ma saan aru küll, et midagi on teoksil; mul on kaksikuvaist!”

      „Kaksikuvaist?” küsis Alex pilkavalt.

      „Ma ise tegin selle sõna,” ütles Conner. „See tähendab, et ma saan kohe aru, kui sulle miski muret teeb, isegi kui sa ütled, et pole midagi. Alguses mõtlesin, et sul on plikade tujud …”

      „No tead, Conner!” hüüdis Alex vahele.

      „Kui hakkas imelikku suminat kostma ja sa ööd läbi üleval istusid, mõtlesin, et ema ostis sulle mobla ja sa hoiad seda minu eest salajas. Aga siis tuli mulle meelde, et sul ei ole sõpru, nii et kellele sa helistaksid või sõnumeid saadaksid?”

      Alex turtsatas. Nii et lisaks süüdistustele veel jämedused.

      „Aga nii hästi tunnen ma sind küll, et tean, et sinu käitumise taga peab olema midagi palju hullemat,” ütles Conner. „Püsid vakka, ei oska proua Petersile vastata ja jääd keset tundi magama! Käitud juba nagu mina! Ütle ometi, mis sul viga on?”

      Alex ei lausunud sõnagi, vaatas vaid jalge ette maha. Tal oli oma hiljutise käitumise pärast kohutavalt piinlik, samas teadis ta suurepäraselt, et kui ta räägiks, miks ta nii tegi, ei usuks mitte keegi, vend ehk välja arvatud.

      Conner vaatas tütarlaste tualettruumis ringi. „Jessas, teil on siin nii kena. Poiste vets on nagu mürgiste jäätmete tünn … Pea kinni, miks sul vanaema raamat siin kaasas on?”

      „Ma ei tea, mis toimub!” Alex puhkes valjusti ja inetult nutma nagu viimse piirini viidud inimene kunagi.

      Conner taganes igaks juhuks sammukese. Ta polnud õde veel ilmaski nii hüsteerilisena näinud.

      „Alguses mõtlesin, et mul on hallukad!” ütles Alex. „Mõtlesin, et võib-olla tulevad need mingist toidust, mida vanaema meile sünnipäevaks tegi. Sel öösel see esimest korda juhtuski! Aga edaspidi oli kogu aeg, nii et ma sain aru, et see ei tule toidust!”

      „Alex, millest sa räägid?” küsis Conner.

      „„Muinasjutumaast”!” karjus Alex. „See raamat hiilgab! Ja ümiseb! Iga päevaga järjest eredamalt ja valjemini! Ma pole saanud õieti magadagi, püüan kogu aeg välja mõelda, miks ja kuidas ta seda teeb! Ta rikub kõiki loodusseadusi!”

      „Aa…” Conneri kulmud kerkisid kõrgele. „Alex, mul on tunne, et peaks vist kooliarsti juures ära käima …”

      „Mõtled vist, et läksin segi!” vastas Alex. „Igaüks arvaks samuti, kui pole seda ise näinud. Ma vannun, et räägin tõtt!”

      „Mina küll ei arva, et sa peast segi oled,” valetas Conner ja mõtles, et õde hakkabki omadega sassi minema.

      „Seda juhtub üks või kaks korda päevas,” ütles Alex. „Ma kartsin, et ema saab jälile, sellepärast võtsin raamatu kooli kaasa; sellist muret pole talle nüüd küll enam juurde tarvis, et kodus vedeleb mingi nõiaraamat.”

      Conner ei osanud midagi kosta. Peas vilksatas nägemus eelseisvatest hullumajakülastustest: ta käib koos emaga õde vaatamas, viskab nalja, et lahe särk – ikka see valge ja pikkade varrukatega, mida õde peab kogu aeg kandma.

      Siililegi selge, et õde on ära pööranud, aga pole ka ime, kui vaid mõelda, mida neil tuli läbi elada. Conner mõtles, kuidas isa sellises olukorras käituks. Millise looga ta Alexit lohutama asuks?

      „Alex,” alustas Conner, vaadates õele mõistva pilguga otsa. „Selle viimase aasta jooksul oli meil päris raskeid läbielamisi. Täitsa normaalne, kui korraga tekib tunne, et oled omadega sassis ja …”

      Ümin algas uuesti. Nad vaatasid kraanikausi äärel lebava „Muinasjutumaa” poole; Alexi kergenduseks ja Conneri õuduseks raamat kumas.

      Conner taganes ja toetas selja vastu seina, otsekui oleks tegu lõhkeainega.

      „„Muinasjutumaa”!” karjus Conner. „See raamat hiilgab! Ja ümiseb!”

      „No mis ma ütlesin!” kinnitas Alex.

      Conneri suu vajus nii ammuli, et lõug oli peaaegu vastu rinda. „Kas ta on radioaktiivne?” küsis poiss.

      „Vaevalt,” arvas Alex. Ta sirutas käe raamatu poole.

      „Alex, ära puutu!” karjus Conner.

      „Rahune maha, Conner,” vaigistas Alex venda. „Ma olen temaga juba nädal otsa tegelenud.”

      Ta nipsas raamatu ühe sõrmega lahti ning kohe oli terve tualettruum tulvil valguskuma. Kõik illustratsioonid ja tekstid olid kadunud, leheküljed paistsid koosnevat lausa puhtast valgusest.

      Alex kummardus raamatule lähemale.

      „Kuula. Kas kuuled?” küsis ta. „Mina kuulen puulehti ja linde. Varem pole ma siit kunagi selgeid häälitsusi kuulnud!”

      Conner tuli seinast eemale ja peatus õe kõrval. Tualettruumi kahhelkividelt ja portselanilt kajas vastu lindude sädinat ja puude sahinat.

      „Kuidas see saab võimalik olla?” küsis Conner. „Oled sa kindel, et tal pole patareisid või midagi sihukest?”

      „Ülimalt keerukate analüüside põhjal, mille juures ma kasutasin kõiki teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi, võin öelda, et see on lihtsalt nõidus,” vastas Alex. „Ühtegi muud seletust ei ole!”

      „Mis sa arvad, kas vanaema ka sellest teab?” küsis Conner. „Raamat oli ju aastaid tema käes, enne kui ta selle meile kinkis. Mis sa arvad, kas seda on enne ka juhtunud?”

      „Ei usu, et vanaema oleks raamatu meie kätte andnud, kui ta oleks teadnud, milleks see võimeline on,” arvas Alex.

      „Sul on õigus,” nentis Conner. „Õhtusöögi ajal lõikab ta alati ise liha minu taldrikul lahti, sest arvab, et ma võin endale noaga viga teha.”

      „See pole veel kõik,” ütles Alex. Ta pistis käe koolikotti ja tõi lagedale pliiatsi. Ettevaatlikult asetas ta pliiatsi kumavale raamatule. Kiiresti vajus pliiats kumavasse lehekülge ja kadus silmist.

      „Ku-ku-kuhu see kadus?” kogeles Conner jahmunult.

      „Pole aimugi!” vastas Alex. „Nädal otsa olen sinna asju poetanud! Pliiatseid, raamatuid, musti sokke – mis aga kätte sattus ja millest eriti kahju poleks hakanud. Minu arust võiks see olla mingi portaal.”

      „Mille