Muinasjutumaa. Chris Colfer

tuli madalaks vajuma ning Konnaonu tõusis ja pani ühe halu juurde. Kaksikutel olid vastkuuldust suud-silmad pärani ja pea käis ringi.

      „Kui kaugel siit te täpselt elategi?” küsis Konnaonu taas istet võttes.

      Kaksikud vaatasid algul teineteisele otsa, siis Konnaonule ja seejärel uuesti teineteisele. Nad ei teadnud, mida nüüd kosta. Kas ta jääks neid uskuma, kui tõtt rääkida?

      „Tegelikult ühes teistsuguses maailmas,” vastas Conner. Alex heitis vennale pahase pilgu ja puhkes närviliselt naerma, püüdes venna öeldut mõnevõrragi siluda.

      Konnaonu ei hakanud kaasa naerma. Ta ajas selja sirgu, nägu muutus täiesti liikumatuks ja silmi ilmus tungiv pilk, otsekui leidnuks ta seletuse mingile saladuslikule asjaolule.

      „Huvitav.” Konnaonu puuris neid pilguga. „Sest pealiskaudse vaatluse põhjal, võttes arvesse teie rõivastumis- ja rääkimisviisi – ja seda, kui väga teid üllatasid meie ajaloo põhifaktid –, peaksin täiesti võimalikuks, et te olete tõesti pärit mingist hoopis teistsugusest maailmast.”

      Kaksikud ei saanud aru, mida ta tahab sellega öelda. Kas Konnaonu teab veel midagi, mida nemad ei tea?

      „Ma küsin puhtast uudishimust: kas te olete kunagi kuulnud mõnest teisest maailmast?” uuris Alex.

      „Või veel parem – sellest, kuidas sinna tagasi pääseda?” lisas Conner.

      Konnaonu uuris neid hetke veelgi pingsamalt. Siis tõusis ta uuesti tugitoolist ja läks sedakorda ruumi kaugemas otsas seisva raamaturiiuli juurde. Ta lappas köiteid ja otsis midagi. Viimaks leidiski: nahkkaante vahele pandud väikese päeviku, punane pael ümber.

      „Kas emb-kumb teist teab midagi sooviloitsust?” küsis ta kaksikutelt.

      Alex ja Conner raputasid pead. Konnaonu sirvis brošüüri.

      „Nii ma arvasingi,” ütles ta. „Tegu on legendaarse loitsuga, mille jaoks läheb tarvis suurt hulka koostisosi, ja kui need osised kokku panna, siis soov ilmselt täitub. Olgu see soov siis kui tahes ebaharilik, sooviloits saadab selle täide. Paljude inimeste arvates on sooviloits üksnes müüt, ja nii arvasin minagi, kuni ma selle päevaraamatu leidsin.”

      „Mis see päevaraamat siia puutub?” küsis Conner.

      „Selle kirjutas üks Hurmavast kuningriigist pärit mees,” vastas Konnaonu. „Tal õnnestus koostisosad välja uurida, ta siirdus neid otsima ja tegi oma retkest ülestähendusi. Tema sooviks oli saada taas kokku naisega, keda ta armastas, ja päevaraamatus seisab kirjas, et see naine elas „ühes teises maailmas”.”

      Alex ja Conner ajasid selja sirgu. Ilma et nad ise aru oleksid saanud, nihkusid nad ettepoole ja toetusid istudes vaid diivani servale.

      „Alguses pidasin ma seda päevikukirjutajat napakaks. Ma ei uskunud, et kusagil võiks eksisteerida veel mingi teine maailm, aga siis leidsin ma sinu raamatud, Alex. Ja kui ma nägin teid kahekesi metsas ekslemas, sain aru, et te olete teistsugused,” rääkis Konnaonu. „Sain aru, et ilmselt oletegi sellest paigast, millest too mees oma reisipäevikus kirjutas.”

      Kaksikud rõõmustasid, et tõde ilmsiks tuli. Konnaonu paistis kogu loost siiralt põnevil olevat.

      „Kas ta sai hakkama?” küsis Alex. „Kas see mees sai ühest maailmast teise üle minna?”

      „Ilmselt küll,” vastas Konnaonu. „Reisipäevik lõpeb sellega, et ta leidis viimase koostisosa.” Konnaonu sirutas päeviku laste poole ja istus tugitooli. „Olge pärit kust tahes, aga kui tahate koju tagasi saada, siis on see päevaraamat minu arust teie parim võimalus.”

      Viivuks olid kaksikud sõnatud. Lootusrikkalt vaatasid nad reisipäevikut võõrustaja käes.

      „Mis koostisosi selle loitsu jaoks siis tarvis läheb?” taipas Alex küsida.

      „Igasuguseid ja igalt poolt,” vastas Konnaonu. „Päevaraamatus on kõik täpselt kirjas, kust ja kuidas otsida. Mõnda on päris ohtlik tooma minna.”

      „Eks muidugi,” torises Conner. „Tüüpiline!”

      „Kui loits täidab ükskõik millise soovi, miks teie ise neid koostisosi otsima ei läinud, et uuesti inimeseks saada?” küsis Alex Konnaonult.

      Too jäi viivuks mõttesse. Ta oli seda endalt juba palju kordi küsinud ja vastus pani häbenema.

      „Hoidsin seda päevaraamatut kõik need aastad alles, et äkki ükskord lähengi,” tunnistas ta vastutahtsi. „Aga otsima pean ma minema praeguse väljanägemisega, ja ausalt, lapsed, ma ei ole selleks valmis. Ma pole selleks vist kunagi võimeline.”

      Konnaonu hääles oli tohutu kurbus. Ilmselt polnud nõiamoori õppetund veel kaugeltki läbi.

      „Aeg on juba hiline,” tuletas Konnaonu meelde. „Hommik on õhtust targem, praegu ei maksa ehk veel midagi otsustada. Olete minu kodus teretulnud ja võite nii kauaks jääda, kui ise tahate.”

      „Tänan teid,” vastas Alex. „Loodan, et me teile väga palju tüli ei tee.”

      „Mitte kõige vähematki.” Konnaonu naeratas väga südamlikult.

      Siis tõi Konnaonu neile kahe peale ühe suure teki. Ta puhus kõikidest lampidest tule ära ja kustutas leegi ka kaminas.

      Alex ja Conner vähkresid terve öö ja mõtlesid sooviloitsule, aga otsus sai olla vaid üks. Kui reisipäevik pakub võimalust koju tagasi pääseda, tuleb teha täpipealt nii, nagu seal kirjas seisab. Muud teed lihtsalt ei ole.