Muinasjutumaa. Chris Colfer

toitu. Nad mäletasid, kuidas neile kaastunnet avaldati.

      Oma üheteistkümnendat sünnipäeva nad ei mäletanud, seda vist ei peetudki.

      Kaksikud mäletasid, kui tugevad vanaema ja ema olid nende nimel mõned järgmised kuud püsinud. Nad mäletasid, kuidas ema neile selgitas, miks raamatupood tuleb maha müüa. Nad mäletasid sedagi, et viimaks ei suutnud ema nende ilusa sinise maja eest enam maksta ning nad pidid samal tänaval natuke kaugemal asuvasse üürimajja kolima.

      Nad mäletasid, et vanaema sõitis ühel päeval minema, kui nad olid jõudnud end uues ja väiksemas majas juba sisse seada. Nad mäletasid, kuidas nad kooli tagasi läksid ja kui võltsilt normaalne kõik paistis. Üle kõige aga mäletasid kaksikud seda, et nad ei suutnud mõista, miks sellised asjad juhtuda said.

      Nüüd oli möödas juba terve aasta ja kaksikud ei mõistnud endiselt. Neile räägiti, et aeg parandab kõik haavad, aga kui pikast ajast jutt käis? Isa kaotus andis iga päevaga justkui aina valusamalt tunda. Mõnikord tundsid nad isast nii kohutavalt puudust, et kurvastus oleks just nagu aina paisunud ja kehast välja pressinud.

      Nad tundsid puudust tema naeratusest, tundsid puudust tema naerust ja tundsid puudust tema räägitud lugudest …

      Iga kord, kui Alexil oli seljataga eriti hull koolipäev, kargas ta koju jõudes kohe ratta selga ja väntas isa raamatupoodi. Ta jooksis uksest sisse, otsis isa üles ja ütles. „Issi, mul on vaja sinuga rääkida.”

      Vaatamata sellele, kas härra Bailey oli parajasti kliendile abiks või ladus tuliuusi raamatuid riiulitele, jättis ta kõik pooleli, viis tütre poetagusesse laoruumi ja kuulas ära.

      „Mis viga, kullake?” küsis ta, silmad suured ja murelikud.

      „Issi, mul oli täna nii kehv päev,” ütles Alex ükskord.

      „Kas teised lapsed sind ikka veel kiusavad?” küsis isa. „Ma võin kooli helistada ja õpetajat paluda, et ta nendega räägiks.”

      „Ega see asja ei parandaks,” tihkus Alex. „Seeläbi, et nad mind avalikult taga kiusavad, püüavad nad üle saada oma sisemisest tühjusest ja ebakindlusest, mille on tekitanud nii ühiskonna- kui ka perekonnapoolne hooletussejätmine.”

      Härra Bailey kratsis kukalt. „Kullake, sa tahad öelda, et nad on sinu peale lihtsalt kadedad?” küsis ta.

      „Täpselt,” vastas Alex. „Ma lugesin täna söögivahetunni ajal raamatukogus ühte psühholoogiaraamatut, seal seletati kõik ära.”

      Härra Bailey tõi kuuldavale uhke naeru. Tütre intelligentsus tekitas temas alatasa hämmeldust. „Alex, sa oled vist targem, kui see sulle endale kasuks tuleb,” arvas ta.

      „Mõnikord tahaksin tõesti selline olla nagu kõik teised,” pihtis Alex. „Issi, ma olen üksiolemisest tüdinud. Kui tark ja tubli õpilane olla tähendab seda, et ma ei saagi endale sõpru, siis ma oleksin parema meelega selline nagu Conner.”

      „Alex, kas ma olen sulle seda kõvera puu lugu juba jutustanud?” küsis härra Bailey.

      „Ei ole,” vastas Alex.

      Härra Bailey silmad lõid särama. Nii juhtus alati, kui ta oli valmis mõnd lugu jutustama.

      „Nojah,” alustas ta, „ükskord, kui ma olin alles päris pisike, kõndisin metsas ringi ja nägin korraga midagi väga imelikku. Üht igihaljast puud, aga ta oli hoopis teistsugune kui kõik teised igihaljad puud, mida ma varem näinud olin. Selle asemel et sirgelt maa seest välja kasvada, oli tema tüvi ringide kujuliselt väändunud nagu suur roniväät.”

      „Mismoodi?” küsis Alex lummatult. „Ei saa olla. Igihaljad puud niimoodi ei kasva.”

      „Võib-olla see puu seda lihtsalt ei teadnud,” muheles härra Bailey. „Igatahes tulid ühel päeval metsamehed ja saagisid kõik ümberkaudsed puud maha, kasvama jätsid ainult selle kõvera.”

      „Miks?” päris Alex.

      „Sest nad pidasid teda kasutuskõlbmatuks,” vastas härra Bailey. „Sellisest puust ei saaks ilmapealgi tooli, lauda ega kappi. Näed siis, see kõver puu võis ju tunda, et on teistsugune kui teised, aga just tema iseäralikkus sai talle päästjaks.”

      „Mis sellest kõverast puust pärast sai?” tahtis Alex teada.

      „Kasvab tänase päevani samas paigas,” vastas härra Bailey ja naeratas. „Iga päevaga aina pikemaks ja kõveramaks, aina pikemaks ja kõveramaks.”

      Alexi suunurka sigines kerge naeratus. „Issi, ma saan vist aru, mis sa tahad mulle öelda,” ütles ta.

      „Tore,” kostis härra Bailey. „Nüüd jääb sul üle vaid oodata, millal metsamehed tulevad ja kõik su kaaslased maha võtavad.”

      Esimest korda selle päeva jooksul pahvatas Alex naerma. Härra Bailey juba oskas tal tuju tõsta.

      Sestpeale, kui üürimajja koliti, kulus kaksikutel kodutee peale kaks korda nii palju aega kui enne. Maja oli igav, pruunide seinte ja lameda katusega. Aknaid oli vähe ja majaesine õu koosnes vaid muruplatsikesest, mis vaevu hingitses, sest veepihustid olid rikkis.

      Seest oli Baileyde kodu küll hubane, ent tuubil asju täis. Asjade jaoks oli liiga vähe ruumi ja miski ei sobinud õieti kuhugi, sest polnud selle maja jaoks mõeldud. Ehkki majas oli elatud juba rohkem kui pool aastat, seisid lahtipakkimata kraamikastid endistviisi seina ääres reas.

      Mitte keegi ei tahtnud neid lahti pakkida; mitte keegi ei tahtnud tunnistada, et nad on siia juba nii kauaks elama jäänud.

      Kaksikud läksid kohe trepist üles, kumbki oma tuppa. Alex istus kirjutuslaua taha ja hakkas koduseid ülesandeid tegema. Conner viskas end voodile pikali ja hakkas uinakut tegema.

      Alexi tuba oleks kergesti võinud raamatukoguks pidada, kui nurka polnuks paigutatud erekollane voodi. Seinu ääristasid kõikmõeldava kõrguse ja laiusega raamaturiiulid, milles leidus kõike, alates lihtsatest lasteraamatutest ja lõpetades entsüklopeediatega.

      Conneri tuba meenutas pigem koobast, kus ta ilmselt igal võimalusel talveund magas. Poisi tuba oli hämar ja sassis; mustapesuhunnikute vahelt paistis kohati pisut vaipa. Pooleldi söödud grilljuustuvõileib puhkas lausa põrandal ja oli seal juba häirivalt kaua.

      Umbes tunni aja pärast kuulsid kaksikud hääli, mis tähendasid, et ema tuli korraks töölt koju, ja nad läksid trepist alla tema juurde kööki. Ema istus laua ääres, rääkis telefoniga ja lappas nüüdsama postkastist võetud ümbrikukuhja.

      Charlotte Bailey oli väga nägus naine, tal olid punased juuksed ja tedretähnid, mille kaksikud olid kahtlemata temalt pärinud. Ta oli suure südamega ja kaastundlik ning armastas üle kõige maailmas oma lapsi. Kahjuks ei näinud lapsed ema viimasel ajal enam peaaegu üldse.

      Ema töötas kohalikus lastehaiglas meditsiiniõena ja oli sunnitud pidevalt topeltvahetusi tegema, et peret pärast abikaasa surma ülal pidada. Kui kaksikud hommikul ärkasid, oli proua Bailey juba tööle läinud, ja koju jõudis ta alles pärast seda, kui lapsed olid magama heitnud. Ainuke aeg, millal ta sai veel lastega koos olla, oli napp lõuna- või õhtusöögivaheaeg, sest ta käis sel ajal korraks kodus.

      Proua Bailey armastas oma tööd ja talle meeldis haiglas laste eest hoolitseda, küll aga valmistas talle meelehärmi tõsiasi, et see võtab ära aja, mil ta peaks olema oma laste juures. Teatud mõttes oli kaksikutel tunne, nagu oleksid nad isa surma järel kaotanud mõlemad vanemad.

      „Tsau, kutid,” tervitas proua Bailey lapsi, katnud kuulari käega. „Kas koolis läks hästi?”

      Alex noogutas reipalt. Conner tõstis mõlema käe pöidlad innukalt üles.

      „Jah, ma saan sel esmaspäeval topeltvahetuse võtta,” ütles ema telefoni, rääkides ilmselt kellegagi haiglast. „Vabalt,” valetas ta.

      Enamikul neist ümbrikest, mida ta läbi vaatas, oli erepunane kleeps kirjaga VIIMANE MEELDETULETUS või MAKSETÄHTAEG MÖÖDAS.

      Olgugi