Muinasjutumaa. Chris Colfer

Mis karistus võiks sellise kuriteo eest oodata? Kas ta tunneb end nüüd terve ülejäänud elu nii hirmus süüdi?

      Ta vaatas üle õla venna poole. Conner tõi kuuldavale pika, aga vaikse ohke, ning Alex tajus venna kurvastust ja piinlikkust; see lootusetu tunne oli otsekui tema enda oma.

      Kriitikameele hammasrattakesed Alexi peas seiskusid. Ta sai aru, et toimis siiski õigesti – mitte küll kui õpilane, aga kui õde.

      „Võtke nüüd kodune ülesanne välja,” andis proua Peters korralduse, „ja kõik teevad klassi ees lühiesitluse.”

      Õpetaja üllatas klassi tihti äkkesitluste nõudmisega, et õpilased ei saaks end lõdvaks lasta. Ise istus ta tagumisse ritta, Connerile häirivalt lähedale, et teda ärkvel hoida ja jälgida.

      Üksteise järel kandsid õpilased kodus teha antud ülesande ette. Välja arvatud poiss, kelle arvates „Jack ja oavars” oli tulnukate röövkäik, ja tüdruk, kes pidas „Saabastega Kassi” varajaseks loomapiinamise ilminguks, olid õpilased muinasjutte üsna õigesti tõlgendanud.

      „Hirmus raske oli ainult ühte juttu välja valida,” alustas Alex klassi ees hingestatult, käes seitsme lehekülje pikkune kodukirjand. „Sellepärast valisin loo, mille süžee on tegelikult olemas peaaegu igas muinasjutus või muidu jutus, mis on üldse kunagi kirjutatud – „Tuhkatriinu”!”

      Klassikaaslased tema vaimustust ei jaganud.

      „Mitmed arvustajad on „Tuhkatriinut” maha teinud, väites, et selles leidub feminismivastaseid elemente,” rääkis Alex edasi. „Aga minu meelest on see täiesti naeruväärne! „Tuhkatriinu” ei ole lugu sellest, kuidas mees päästab naise – „Tuhkatriinu” teemaks on hoopis karma!”

      Enamiku õpilaste mõtted pöördusid teistele radadele. Proua Peters oli ainuke inimene terves klassis, keda paistis veidigi huvitavat, mida Alexil on öelda.

      „Mõelge ainult,” rääkis Alex edasi. „Ehkki võõrasema ja kasuõed teda pikki aastaid järjepidevalt kiusasid, jäi Tuhkatriinu heaks inimeseks ja hoidis suured lootused alles. Ta ei kaotanud korrakski eneseusku ega usku sellesse, et maailm on hea. Ta abiellus küll lõpuks printsiga, aga oli kohe algusest peale sisemiselt õnnelik. Tema lugu näitab, et isegi kõige hullemas olukorras – isegi kui paistab,et sinust terve ilma peal mitte keegi ei hooli –, võib asi paraneda, peaasi, et sul on lootust …”

      Alex võttis hetke aega ja mõtles oma jutu üle. Viimati öeldu tekitas pisut kõhklusi. On see ka tegelikult loo iva või on tal endal tarvis, et „Tuhkatriinus” just selline mõte oleks?

      „Tänan, preili Bailey! Väga hästi öeldud,” kommenteeris proua Peters ilmega, mis oli nii naeratuse moodi, kui tema puhul üldse võimalik.

      „Tänan kuulamast,” ütles Alex ja noogutas klassikaaslaste poole.

      „Härra Bailey, teie kord,” teadustas proua Peters. Ta istus Connerile nii lähedal, et poiss tundis kuklal õpetaja ninasõõrmete sooja hingust.

      Conner venis jalgu lohistades klassi ette, otsekui oleksid jalad betooni valatud. Klassi ees rääkida ta ei häbenenud, ent parema meelega oleks ta olnud ükskõik kus mujal kui õpetajale kirjandit esitlemas. Alex läkitas vennale julgustava peanõksatuse.

      „Mina valisin jutu „Karjapoiss ja hunt”,” sõnas Conner; see oli vastupidiselt õe eelmise päeva soovitusele.

      Alexi õlad vajusid kühmu ja proua Peters pööritas silmi. Milline pettumus!

      „Teadagi arvate nüüd kõik, et ma läksin kergemat teed,” ütles Conner. „Aga ma lugesin selle jutu uuesti läbi ega arva enam, et see räägiks aususe tähtsusest. Minu meelest on see ülearu suurtest lootustest.”

      Nii Alex kui ka proua Peters kergitasid kulmu. Kuhu Conner selle jutuga tüürib?

      „Poiss oli muidugi paras kiusupunn. Seda ei saa eitada.” Conner lehvitas oma poole lehekülje pikkust kirjutist. „Aga kas saab teda siis selles süüdistada, et ta tahtis natuke nalja teha? Näha oli, et küla oli hundiga nats hädas, eks kõigil oli sellest närv püsti. Poiss oli alles väike; kas teised tõesti lootsid, et ta käitub kogu aeg täiesti eeskujulikult?”

      Conneri ettekanne polnud ehk parimate killast, aga igatahes köitis see klassi tähelepanu.

      „Pealegi tekib küsimus: miks keegi selle lapse järele ei vaadanud?” lisas Conner. „Kui vanemad oleksid tal paremini silma peal hoidnud, poleks teda võib-olla nahka pistetud. Mina arvan, et see lugu püüab öelda, et lapsi tuleks hoolsamini valvata, eriti sel juhul, kui nad on patoloogilised valevorstid. Aitäh kuulamast.”

      Conner ei püüdnud lolli nalja visata. Ta esitas oma mõtteid ja arvamusi piinlikult ausalt, muud midagi. Selline ausus lahutas küll klassikaaslaste, aga mitte õpetaja meelt.

      „Tänan, härra Bailey,” nähvas proua Peters teravalt. „Võite kohale istuda.”

      Conner sai aru, et keeras asja untsu. Ta läks oma kohale tagasi ning võttis õpetaja jäise pilgu ja sooja hingeõhu all istet. Milleks üldse üritada?

      Kui koolipäev läbi, tundis Conner end alati läbi ja lõhki saamatuna. Ainult üks inimene oskas tal sellise meeleolu puhul tuju tõsta. Conner soovis, et see inimene oleks alles elus …

      Härra Bailey sai alati aru, kui pojal oli vaja temaga rääkida. Vaistul ega tähelepanuvõimel polnud siin mingit rolli, luges vaid asukoht. Vahetevahel leidis härra Bailey töölt koju tulles poja maja ees tamme otsas istumas, näol mõtisklev ilme.

      „Conner?” sõnas härra Bailey puu juurde astudes küsivalt. „Kõik kombes, semu?”

      „Mhmh,” pomises Conner siis vastuseks.

      „Kindel?” päris härra Bailey edasi.

      „Jep,” vastas Conner ebaveenvalt. Ta ei andnud oma murest häälekalt teada nagu õde, aga häda paistis näost välja. Härra Bailey ronis siis tamme otsa, seadis end poja kõrvale oksa peale istuma ja uuris meelitamise teel välja, mis mure poissi vaevab.

      „Äkki tahaksid ikka rääkida?” jätkas härra Bailey. „Kas täna juhtus koolis midagi?”

      Conner noogutas.

      „Sain konta eest halva hinde,” tunnistas ta kord.

      „Kas sa selleks kontrolltööks õppisid ka?” küsis isa.

      „Jah,” vastas Conner, „hirmsasti õppisin, paps. Aga kasu pole. Mina ei saa kunagi nii targaks nagu Alex.” Põsed lõid kohmetusest tulitama.

      „Conner, las ma ütlen sulle ühte asja, millest arusaamine võttis minul kaua aega,” kostis härra Bailey. „Naisterahvad paistavad meist alati targemad; nii see lihtsalt on. Ma olen su emaga kolmteist aastat abielus ega jõua tema mõistusega ikka veel sammu pidada. Nii et – sul ei tasu ennast teistega võrrelda.”

      „Paps, aga ma olen ju rumal.” Conneri silmad läksid veekalkvele.

      „Raske uskuda,” nentis härra Bailey. „Lõbus jutt ja heade naljade rääkimine nõuavad taipu, ja sina oled küll kõige lõbusam laps, keda ma tean!”

      „Ajas ega matas pole huumorist mingit kasu,” sõnas Conner. „Ma võin pingutada kui palju tahes, vahet pole. Ikka olen klassi kõige rumalam …”

      Conneri nägu muutus kaameks ja ilmetuks; ta tuiutas tühjusse ja tundis enda pärast nii suurt häbi, et see tegi päris haiget. Õnnekombel oli härra Baileyl igaks elujuhtumiks varuks julgustav lugu.

      „Conner, kas ma olen sulle rääkinud legendi kõndivast kalast?” küsis härra Bailey pojalt.

      Conner tõstis pilgu isale. „Kõndivast kalast?” küsis ta üle. „Paps, ära pahanda, aga praegu ei tee küll vist ükski lugu tuju paremaks.”

      „Olgu siis pealegi,” kostis härra Bailey.

      Mõne hetke pärast sai uudishimu