Muinasjutumaa. Chris Colfer

et neid kogemata katki ei rebiks.

      Vaadeldes ammu tuttavaid värvilisi illustratsioone paikadest ja tegelaskujudest, tekkis tunne, nagu loeks ta mingit vana väljalõigete vihikut. Rohkem kui midagi muud armastas ta ajaviiteks muinasjutte lugeda. Muinasjututegelased tundusid nii ehedad ja mõistetavad. Parimad sõbrad, kes Alexil üldse olid.

      „Kui saaksime ometi ise valida, millises maailmas elada,” soovis Alex illustratsioone silitades. Joonistused mõjusid nii kutsuvalt.

      Tema käte vahel oli hoopis teistsugune maailm kui see, milles ta praegu elas. Maailm, mida polnud veel muutnud poliitiline korruptsioon ega tehnika võidukäik, maailm, kus headele inimestele saab osaks hea, maailm, kuhu ta soovis tervenisti kuuluda.

      Alex mõtles, mis tunne oleks olla tegelane päris oma muinasjutus; ta kujutles metsi, kust ta läbi jookseks, losse, milles elaks, olendeid, kellega sõbraks saaks.

      Viimaks muutusid silmalaud raskeks. Ta sulges „Muinasjutumaa”, pani selle öökapile, kustutas lambi ja hakkas unne vajuma. Just-just pidi maad võtma õnnis teadvusetus, kui äkitselt kuuldus kummaline heli.

      Tüdruku tuba täitis tasane ümin.

      „Mis värk on?” pomises Alex ja paotas korraks lauge, et asja uurida. Ta ei näinud midagi. „Imelik.”

      Ta pani silmad uuesti kinni ja hakkas taas unne vajuma. Jälle surises see ümisev heli läbi toa.

      Alex tõusis istuli, vaatas ringi ja leidis viimaks üles, mis seda häält tegi. Ümin kostis öökapil lebava „Muinasjutumaa” sisemusest ja tüdruku imestuseks kumas leheküljeservadest valgust.

      NELJAS PEATÜKK

      MUINASJUTUMAA

      Alex käitus juba terve nädal otsa kummaliselt. Conner märkas seda kohe alguses, sest õde polnud jutukas ja reibas nagu t avaliselt. Hoopis vaikne ja justkui suures segaduses.

      Hommikusöögi ajal pani Alex venna tere hommikust ütlemist vaevu tähele. Koolis ei tõstnud ta eriti kätt. Koduteel poetas ta Connerile vaevu mõne sõna. Ja niipea kui nad koju jõudsid, tormas Alex trepist üles ja lukustas end kogu ülejäänud päevaks oma tuppa.

      „Oled ikka terve või?” küsis Conner viimaks. „Paistad nii teistsugune.”

      „Jah, ma olen lihtsalt väsinud,” vastas Alex.

      Conner teadis, et küllap see nii ongi, sest paistis, et õde ei saa öösiti und. Millal iganes Conner sel nädalal keset ööd üles tõusis, et vett juua või vetsus käia, ikka põles õe toas alles tuli ja oli kuulda, kuidas Alex sahistab ja millegagi tegeleb.

      Ei tarvitsenud olla geenius, et aru saada – tegu on millegi enama kui ainult unetusega. Terviseõpetuse tundides oli Conner näinud piisavalt õppevideosid ja teadis, et selles vanuses tüdrukutel hakkab esinema meeleolumuutusi, ent Alexist oli saanud justkui hoopis teine inimene. Teda vaevas mingi tõsine mure ja ta hoidis seda enda teada.

      „Kas ma tohin sult pliiatseid laenata?” oli ärkvel Alex, silmad pärani, ühel hilisel õhtul vennalt küsinud.

      Sama hästi võiks paabulind tulla sabasulgi laenama! Conner ei teadnud, mida asjast arvata. Ega ta nii hilja ometi enam koduseid ülesandeid ei tee?

      „Kas sul endal pole neid sadade kaupa?” oli ta vastu küsinud.

      „Jah … aga kõik kadusid ära,” vastas õde.

      Conner andis siis õele need vähesed, mis tal leidusid. Alex võttis pliiatsid vastu, kadus kiiresti oma tuppa ega paistnud tähelegi panevat, et mõnel oli ots näritud või kumm puudu.

      Järgmisel ööl oli Conner mitu korda ärganud mingi imeliku surina või ümina peale, mis Alexi toast kostis. Heli oli tasane, kuid vibreeris tugevalt, olles pigem tuntav kui kuuldav.

      „Alex?” Conner koputas õe uksele. „Mis hääl siit kostab? Üritan siin magama jääda, aga see ajab peast segi!”

      „Mingi mesilane, muud midagi. Ajasin ta aknast välja!” pahvatas Alex ukse tagant.

      „Mesilane?” hämmeldus Conner.

      „Jah, hästi suur. Tead, neil on pulmade aeg, nüüd on nad päris agressiivsed,” hüüdis Alex.

      „Ee… nojah …” ei osanud Conner muud kosta ja läks magama.

      Need vahejuhtumid aga polnud veel midagi, võrreldes sellega, mis toimus järgmisel päeval koolis.

      „Kas keegi oskab mulle öelda, kuidas nimetatakse jõgesid, mis voolasid läbi iidse Mesopotaamia?” küsis proua Peters ajalootunnis. Nii nagu tavaliselt, ei leidunud ainsatki vabatahtlikku ütlejat.

      „Kes teab?” õhutas proua Peters. Kõik vaatasid Alexi poole ja lootsid, et kohe-kohe tõstab ta hoogsalt käe, kuid Alex vaatas lihtsalt maha. Ta ei pannud üldse tähele.

      „Tigris ja Eufrat,” teatas proua Peters. „Kas keegi võiks öelda, milleks peetakse nende kahe jõe vahelist piirkonda?” Ta suunas küsimuse Alexile, kuid asjatult – Alex oli süüvinud omaenda mõtetesse.

      „Preili Bailey, võib-olla teate teie vastust?” küsis proua Peters paluvalt.

      „Millele?” küsis Alex ja tuli järsult transist välja.

      „Minu küsimusele,” ütles proua Peters.

      „Oh …” ütles Alex. „Ei.” Ta toetas pea käele ja jäi jälle põrandat jõllitama.

      Proua Peters ja õpilased ei mõistnud, mis toimub. Alex teab ju alati vastust. Kuidas tema vastusteta üldse hakkama saada?

      „Tsivilisatsiooni hälliks …” ütles proua Peters vastuse klassile ette. „Paljud usuvad, et just sealt sai inimkond alguse … Preili Bailey!”

      Alex kehitas end kähku sirgemalt istuma. Juhtunud oli kõigi aegade kõige vapustavam asi: Alex Bailey jäi keset tundi tukkuma!

      „Ma … ma … ma palun väga vabandust, proua Peters!” anus Alex. „Ma ei tea, mis mul hakkas! Viimasel ajal ei saa ma öösiti kuigi hästi magada.”

      Proua Peters jõllitas teda umbes sellise pilguga nagu äkiliselt keset sõnnikut poegima hakanud laudalooma. „Olgu … olgu pealegi,” ütles ta. „Kas teil on tarvis kooliarsti juurde minna?”

      „Ei, mul pole viga midagi. Ma olen ainult natuke unine,” kinnitas Alex. „Luban, et selline asi enam ei kordu!”

      Conner vaatas toimuvat tardunult otsekui rongiõnnetust. Ta suutis vaid pead vangutada. Mis Alexiga ometi juhtunud on? Kuhu jäi tõeline õde? Alex oleks justkui Conneriks muutunud!

      Ühtäkki täitis klassiruumi seesama tasane surin, mida Conner oli eelmisel ööl kuulnud. Alex ajas ärevalt selja sirgu, tema silmad läksid pärani, suuremaks kui iial enne. Nii mõnigi õpilane hakkas ringi vaatama, kust see imelik hääl kostab.

      „Kas keegi oskab mulle öelda, millised tehnoloogiad Mesopotaamia pronksiajale andis?” küsis proua Peters, suminat ilmselt tähele panemata. „Kes teab?” küsis ta üle.

      Alexi käsi sööstis püsti.

      „Jah, preili Bailey?” pöördus proua Peters õnnelikult tema poole.

      „Kas ma tohin tualetti minna?” piiksatas Alex.

      Proua Peters ohkas pettunult. „Jah,” vastas ta.

      Veel enne, kui ta jõudis loa anda, oli Alex pingist väljas, koolikott pihku kahmatud, ja läks ukse poole.

      Conner vaatas õe minemist. Teda haaras kahtlus, nii et silmadki läksid pärani. Miks Alex koti vetsu kaasa võttis?

      Ta otsustas välja uurida, mis toimub. Parem võtta kätte ja küsida siinsamas, koolis, kus õde ei saa eest ära joosta ja oma toa ust lukku panna.

      „Proua Peters!” hüüdis Conner.

      „Jah,