Muinasjutumaa. Chris Colfer

juttu? Aga lahti ärge neid enne õhtut tehke!”

      Rõõmsalt tegid kaksikud, nagu kästud. Sellist sõna nagu kingitused polnud nende elus juba pikemat aega kuulda olnud.

      „Nägid – mis ma ütlesin!” kinnitas Alex vanaema auto juurde rutates vennale. „Ikka tasub optimist olla!”

      „Jajah, jajah …” kostis Conner.

      Auto esiistmel ootas pool tosinat erksavärvilise lehviga kingipakki, igaühel peal kas Alexi või Connori nimi.

      Kaksikud viisid kingitused majja. Vanaema ja ema rääkisid alles jutte, mida lapsed poleks arvatavasti tohtinud pealt kuulda.

      „Praegu ei lähe veel kuigi hästi,” ütles proua Bailey. „Raamatupood sai maha müüdud ja maja müüki pandud, aga osa võlga on meil ikka tasumata, samuti matustega seotud asju. Aga enam-vähem saame hakkama. Veel mõni kuu, ja oleme jalul.”

      Vanaema võttis proua Bailey käe pihku.

      „Kullake, kui sul on midagi vaja, ja ma mõtlen ükskõik mida, siis tead, kust mind leida,” ütles ta.

      „Sa oled juba niigi palju aidanud,” vastas proua Bailey. „Ma kohe ei tea, mis meist oleks ilma sinu abita saanud. Rohkem ei tohi ma küll tahta.”

      „Asi pole tahtmises, ma pakun ise,” kinnitas vanaema.

      Kaksikud mõistsid, et kui nad kauem pealt kuulavad, on avastamine kindel, niisiis läksid nad koos oma kingitustega kööki.

      „Olgu, ma pean tööle tagasi minema,” ütles proua Bailey ja andis kummalegi lapsele pealaele musi. „Pidutsege siis hästi! Homme näeme. Jätke mulle ka!” Ta korjas oma asjad kokku, ütles vanaemale hääletult, aga südamest aitäh ja väljus.

      Vanaema viis oma asjad külalistele mõeldud magamistuppa, tuli kööki tagasi ja avastas arved, mille proua Bailey oli ennist silma alt ära lükanud. Naeratades suskas vanaema ümbrikud enda käekotti. Jutul lõpp. Vanaemale meeldis inimesi aidata, iseäranis vastu nende enda tahtmist.

      „Hakkame süüa tegema!” ütles ta siis ja plaksutas käsi.

      Alex ja Conner istusid laua äärde ja tegid sel ajal, kui vanaema kibekähku vaaritas, otsekui tõelise ringreisi. Vanaema jutustas neile kõikidest oma hiljutistest reisidest, temal ja ta sõpradel ühes või teises paigas ette tulnud raskustest ning teel kohatud huvitavatest inimestest.

      „Ma pole veel kohanud ühtegi inimest, kellelt poleks midagi õppida!” sõnas vanaema. „Isegi kõige üheülbalisemad inimesed võivad üllatada. Pidage seda meeles!”

      Ta valmistas korraga nii paljusid erinevaid toite, et võimatu oli aru saada, mis kuhugi käis. Kõike tegi ta väga kiiresti ning kasutas kõiki olemasolevaid potte ja panne. Kaksikutel hakkas kõht iga sekundiga üha ägedamalt korisema ja suu vett jooksma.

      Lõpuks, pärast mõni tund kestnud lõhnadepiinu, asuti sööma. Alex ja Conner olid külmutatud ja kaasamüüdavate kiirtoitudega nii harjunud, et olid jõudnud unustada, kui hea võib maitsta kodune söök.

      Laual olid kartulipuder, makaronid juustuga, kanapraad koos porgandite ja hernestega ja nüüdsama küpsetatud saiakesed. Köögilaud nägi välja nagu kokaraamatu esikaas.

      Aga siis, kui kaksikud tundsid, et ei jaksa enam ivakestki süüa, võttis vanaema ahjust välja hiigelsuure sünnipäevatordi. Lapsed jahmusid; nad polnud tordi küpsetamist märganudki. Vanaema laulis: „Õnne soovin ma teil’!” ja kaksikud puhusid küünlad ära.

      „Tehke nüüd kingitused lahti!” käskis vanaema. „Ma kogusin neid teile terve aasta!”

      Kumbki laps tegi oma karbid lahti ja ilusad asjad kõikidest maadest, kus vanaema oli reisinud, ujutasid neid valinguna üle.

      Alex sai kingiks oma lemmikraamatud teistes keeltes: „Alice

      Imedemaal” prantsuse, „Võlur Oz” saksa ja „Väikesed naised” hollandi keeles. Conner sai hunniku maiustusi ja maotuid T-särke, igaühel umbes sellist laadi kiri nagu mu hull vanaema käis Indias, aga mulle ei toonud midagi peale selle särgi.

      Mõlemad said mitu kuulsate ehitiste kujukest – Eiffeli torni, viltuse Pisa torni, Taj Mahali ja muud seesugust.

      „Imelik mõelda, et sellised kohad on tegelikult ka olemas,” ütles Alex väikest Eiffeli torni käes hoides.

      „Te oleksite väga üllatunud, kui saaksite teada, mis laias ilmas kõik veel avastamist ootab,” lausus vanaema ja tema silmis säras kelmikas sädemeke, kui ta lapselastele naeratas.

      Päevast, millelt ei osatud algul midagi oodata, sai kaksikute elu üks ilusamaid sünnipäevi.

      Õhtu kulges tasapisi oma rada ja sedamööda hakkas lähenema ka vanaema külaskäigu mõrkjasmagus lõpp. Isa surmast saadik polnud vanaema kordagi kauemaks külla jäänud kui üheks päevaks, ja nende kordade vahele jäi mitu kuud. Vanaemal oli nii palju reisimist.

      „Millal sa ära lähed?” küsis Alex.

      „Homme,” vastas vanaema. „Viin teid kooli ja siis lähengi.”

      Kaksikud vajusid veidi kössi.

      „Mis viga?” küsis meeleolu languse ära tabanud vanaema.

      „Oi, vanaema, kuidas me tahaks, et sa saaksid kauemaks jääda! Muud midagi,” kostis Conner.

      „Me nii igatseme sind, kui sa ära oled,” lisas Alex. „Ilma isata on nii kole, aga sinuga tuleb tunne, et kõik võib veel korda saada.”

      Vanaema alaline naeratus hajus pisut ja pilk rändas aknast välja. Ta vaatas ainiti öötaevast ja tõmbas raskelt hinge.

      „Oh, lapsukesed, kui saaksin, siis oleksin kogu aeg teiega koos,” ütles ta igatsevalt ja vahest ehk pettunumalt, kui oli kavatsenud välja näidata. „Aga mõnikord jagab elu meile ülesandeid – mitte et me neid tahaksime, aga need on juba kord meile mõeldud – ja meie kohus on neid täita. Eemal olles ma muust ei mõtlegi, kui väga ma teie mõlema järele igatsen ja teie isast puudust tunnen.”

      Alexil ja Conneril oli seda raske mõista. Kas vanaema ei tahagi siis nii palju ringi reisida?

      Vanaema vaatas taas neile otsa; tema silmis säras äsja tekkinud mõte.

      „Oleksin peaaegu unustanud. Mul on teile ju veel üks kingitus!” teatas ta, krapsas püsti ja sööstis kõrvaltuppa.

      Tagasi tulles oli tal käes suur vana raamat, smaragdrohelisel kaanel kuldses kirjas pealkiri „Muinasjutumaa”. Alex ja Conner tundsid raamatu kohe ära. Nende lapsepõlve sümbol.

      „See on ju sinu vana muinasjuturaamat!” hüüatas Alex. „Ma pole seda juba mitu aastat näinud!”

      Vanaema noogutas. „See raamat on väga vana ja meie perekonna valduses juba kaua aega,” ütles ta. „Ma võtan selle ikka reisile kaasa ja loen sealt igal pool lastele ette. Aga nüüd ma tahan selle teile kinkida.”

      Kaksikud olid seda kuuldes vapustatud.

      „Kuidas?” küsis Conner. „Vanaema, me ei saa sinu raamatut endale võtta. See on ju „Muinasjutumaa”! See on sinu raamat. Ta on sulle ju nii tähtis!”

      Vanaema tegi raamatu lahti ja sirvis seda. Kirbe vanaraamatulõhn täitis terve toa.

      „Tõsi mis tõsi,” soostus ta. „See raamat ja mina oleme aastate jooksul üheskoos palju aega veetnud, aga kõige toredam oli ikka siis, kui ma sealt teile ette lugesin. Nüüd tahaksingi ta päriselt teile anda. Mul pole teda enam tarvis; kõik lood on ammu peas.”

      Vanaema ulatas raamatu lastele. Alex kõhkles, aga võttis selle viimaks siiski vastu. Miskipärast oli tunne, et ei tohiks võtta. See tundus nagu päranduse saamine, kui pärandaja on alles elus.

      „Iga kord, kui te olete kurvad, kui te oma isa eriti taga igatsete või ka siis, kui teil tuleb lihtsalt tahtmine, et ma oleksin siin teie juures – siis tehke raamat lahti ja me oleme vaimus koos, nagu lugedes ikka,” rääkis vanaema. „Nii, aga aeg on juba üsna hiline