Muinasjutumaa. Chris Colfer

lind. Kaksikud hakkasid kiljuma ja paaniliselt mööda tualettruumi ringi jooksma. Nad põrkasid teineteisega kokku ning vastu seinu ja kraanikausse, samavõrd paanikas lind aga tiirutas nende kohal. Viimaks avas Conner tualettruumi ukse ja lind lendas minema.

      „Sa ei rääkinud, et sealt asju välja ka tuleb!” kisas Conner.

      „Ma ei teadnud! Esimest korda juhtus!” kisas Alex vastu.

      Aegamööda raamat tuhmistus ja muutus taas normaalseks. Conneril käis pea ringi. Ta ei suutnud kõiki neid asju uskuda, mida äsja pealt nägi. Mõni ime siis, et Alexil oli raske nädal! Conner tundis, et ta võib ka ise peast segi minna.

      „Me peame sellest raamatust lahti saama!” kuulutas ta. „Pärast kooli võiks rattaga oja äärde sõita ja selle vette visata, nii et keegi ei leia.”

      „Me ei tohi raamatut niisama ära visata!” vaidles Alex. „See on ju vanaema oma! Alati meie perekonnale kuulunud!”

      „Alex, sealt lendavad linnud välja! Vanaema saab kindlasti aru!” vastas Conner. „Mis saab siis, kui järgmiseks tuleb välja lõvi või hai? Ma saan aru, et sind ajab hulluks, kui midagi jääb selgusetuks, aga praegu on küll targem asi sinnapaika jätta. See võib palju ohtlikum olla, kui me oskame arvata! Kes teab, mis kõik võib veel juhtuda.”

      Alex sai aru, et vennal on õigus, aga samas pakkus kogu asi nii suurt huvi, et mõistus jäi kaotajaks.

      „Minu arust reageerid sa üle,” ütles ta vennale. „Ma ei taha temast enne lahti saada, kui saan tema kohta rohkem teada.” Ta sulges raamatu, pani selle koolikotti tagasi ja läks tualettruumist välja.

      „Alex! Ära mine ära, Alex!” hüüdis Conner õele järele.

      Kaksikud läksid klassi tagasi. Kõik õpilased lugesid vaikselt ajaloo õpikut.

      „Alex, meil on vaja rääkida!” sosistas Conner.

      „Härra ja preili Bailey, palun võtke istet ja lugege läbi peatükk Mesopotaamia kohta,” andis proua Peters oma kirjutuslaua tagant korralduse.

      „Jah, proua Peters,” vastas Alex, pöördus siis uuesti venna poole ja sosistas: „Hiljem räägime, Conner!”

      Conner tõi kuuldavale umbes sellise häälitsuse, nagu võinuks oodata karult.

      „Härra Bailey, kuidas teil kooliarsti juures läks?” küsis proua Peters.

      „Enam polnud vaja minnagi; küünarnukivalu jäi enne järele, kui ma sinna jõudsin,” vastas Conner, hoides seekord hoopis teist küünarnukki.

      Proua Petersi kulm kerkis vaata et pealaest kõrgemale.

      Kaksikud istusid pinki ja võtsid õpiku ette, ent lugeda ei suutnud tegelikult kumbki. Mõtted olid nii pealetükkivad, et võimatu oli keskenduda.

      Conner vaatas ühtepuhku õe poole, lootes, et Alex pöörab pead – siis saaks hoiatava liigutusega märku anda, et olukord on tegelikult väga tõsine. Alex tundis kuklas venna pilku, otsustas seda eirata ja hoidus nimme tagasi vaatamast.

      Ja siis juhtuski võimalikest kõige hullem. Ülivaikses klassis hakkas „Muinasjutumaa” Alexi koolikotis ümisema.

      Alex vaatas üle õla venna poole, viimaks ometi vaatas ta vennale otsa. Mida teha? Proua Peters oli tunnikavasse nii süvenenud, et polnud üminat esialgu kuulnud. Ehk on võimalik, et ta ei kuule seda ka nüüd?

      „Mis lärm see on?” nõudis proua Peters.

      Õpilased vaatasid klassis ringi ja imestasid samuti. Alexil ja Conneril oli hirm nahas; kõhus pööritas mis kole.

      Proua Peters tõusis oma laua tagant ja hakkas klassis otsivalt ringi tiirutama otsekui saaklooma lõhnajälje üles võtnud koiott. Ta kõndis pingiridade vahel ja jõudis Alexile aina lähemale.

      „Kui keegi peaks teadma, mis see on, oleks parem kohe öelda, enne kui mina ta leian,” hoiatas õpetaja.

      Alex tundis, et süda on kurgus. Hirmus mõeldagi, mis siis saab, kui õpetaja peaks raamatu avastama. Võib ette kujutada, mis kära selle ümber tekib … Võib-olla kutsutakse koguni televisioon kohale … Võib-olla võtavad julgeolekutöötajad raamatu ära ja hakkavad sellega eksperimente tegema … Võib-olla viiakse terve pere minema, sest nad olid raamatuga lähikontaktis …

      Proua Peters jõudis Alexi pingi juurde.

      „Preili Bailey, kas see asi on seal teie kotis?” küsis ta.

      Alexi näost kadus kogu loomulik jume. Nüüd läks tarvis imet!

      Äkki tuhiseski läbi õhu suur ajalooõpik, tabas proua Petersit otse pähe ja lõi ta lokkis juuksed kahte lehte laiali. Kogu klass pööras pead ja nägi tagareas Connerit, käsi alles välja sirutatud. Ta viskas õpetajat raamatuga!

      Proua Peters tõmbus näost erepunaseks. Ta vaatas Connerit nii tigeda pilguga, et ründevalmis härgki oleks tema kõrval võrdlemisi ohutu paistnud.

      „Härra Bailey! Taeva päralt, mis teile ometi sisse läks!?” kriiskas ta. Küllap oli seda kuulda üle kogu kooli.

      Põgusa viivu jooksul sähvis kogu senine elu Conneri silme eest mööda. Tal oli tõemeeli tunne, et kohe ta sureb. Poiss oli näost väga kaame, peaaegu läbipaistev.

      „Proua Peters, ma palun vabandust!” niutsatas ta. „Siin oli mesilane! Ma ei tahtnud teile pihta visata,” valetas ta.

      Vähe puudus, et õpetaja kõrvust ja ninast oleks auru tuprunud.

      „Jääte pärast tunde, härra Bailey! Sel nädalal, järgmisel ja ülejärgmisel ka!” teatas proua Peters. Ta läks tagasi oma laua taha ja hakkas hoogsalt täitma kõiki pärast tunde jätmise märkuselehti, mis vaid käeulatusse sattusid.

      Õnneks oli ruumis valitsenud pinge nii suur, et ümin polnud enam kellelgi meeles ning keegi ei pannud tähele, kuidas see järk-järgult vaibus. Conneri ülesanne oli täidetud. Ta teadis, et toimis õigesti – küll mitte õpilase, vaid venna seisukohalt.

      Peagi helises kell ning kõik õpilased tõusid pingist ja valgusid klassist välja – välja arvatud Conner, kes jäi edasi istuma. Alex läks venna juurde.

      „Aitäh,” ütles ta.

      „Jääd mulle tänu võlgu,” kinnitas Conner.

      Alex noogutas ja läks siis klassist välja, et seekord üksi koju minna. Conner jäi pinki istuma, kuni proua Peters jõudis märkuselehed valmis kirjutada.

      „Tulge siia, härra Bailey,” käskis õpetaja.

      Conner lähenes õpetajalauale nii vastumeelselt, otsekui oleks see leekides.

      „Tunni ajal asjade loopimine on absoluutselt lubamatu; kas saate minust aru, härra Bailey?” ütles õpetaja, hääldades viimse kui silbi rõhutatult välja. „Üksainuke selline intsident veel, ja ma kannan hoolt, et teid heidetakse koolist välja!”

      Conner neelatas ja noogutas. Proua Peters andis talle paksu pataka märkuselehti.

      „Teie ema peab neile kõikidele alla kirjutama,” teatas ta.

      Conner noogutas uuesti. „Palun tõesti vabandust,” ütles ta. „Ma loodan, et te ei saanud kõvasti haiget.” Ta oli nii siiras, et isegi proua Peters tajus, et ta kahetseb päriselt. Sisimas teadis õpetaja, et tegelikult on Conner hea poiss – kohutav õpilane, aga sellest hoolimata hea poiss.

      „Olgu, härra Bailey,” sõnas ta. „Ma vist alahindasin seda mõju, mida perekonna olukord teile ja teie õele on avaldanud. Võtan teie emaga ühendust ja pakun välja hulga kooliväliseid ringe, mille tegevusest teie ja õde võiksite osa võtta, samuti nende eneseabiraamatute nimekirja, millest võiks kasu olla.”

      Conner noogutas.

      „Arvan, et kui teil oleks, kuhu vahetevahel vaimus pageda, saaksite toimuvaga paremini hakkama,” ütles õpetaja.

      Conner noogutas muudkui edasi. Kui tema elus on tõesti aeg, mil tekib vajadus reaalsuse eest pageda, siis on see nüüd