Muinasjutumaa. Chris Colfer

neid lävel avalisüli vastu ja kallistas nii kõvasti, et oleks neil peaaegu hinge välja pigistanud.

      „Etskae! Te mõlemad olete viimasest korrast saadik küll pool meetrit pikemaks kasvanud!” ütles vanaema iga kord, olgugi et nad polnud nii palju kasvanud, ja kutsus nad siis sisse, kus ootasid äsja valminud küpsised.

      Isa oli üles kasvanud metsas ja rääkis lastele päevad otsa oma lapsepõlveseiklustest: kuidas ta puude otsas ringi ronis, ojades ujumas käis ja vaevu metsloomade küüsist pääses. Enamik meenutusi oli tublisti liialdatud, ometi armastasid lapsed seda isa seltsis veedetud aega rohkem kui midagi muud.

      „Kui te juba vanemaks saate, siis viin teid ühel päeval kõikidesse neisse salakohtadesse, kus ma siis mängimas käisin,” lubas isa. Ta oli pikk mees ja tal olid lahked silmad, mille äärde tekkisid kortsukesed, kui ta naeratas, ja ta naeratas päris tihti, eriti siis, kui ta kaksikuid õrritas.

      Õhtul aitas ema vanaemal süüa teha, ja niipea kui õhtueine sai söödud ja nõud pestud, võttis kogu pere kamina ümber istet. Vanaema avas suure muinasjuturaamatu ja nad lugesid isaga kordamööda muinasjutte ette, kuni lapsed uinusid. Mõnikord oli Baileyde pere kuni päikesetõusuni üleval.

      Muinasjutte räägiti nii üksikasjalikult ja hingestatult, et kaksikud võisid samu lugusid ükskõik kui palju kordi kuulata. Need olid parimad mälestused, mida laps võiks tahta.

      Kahjuks polnud kaksikud juba õige kaua aega vanaema majakesse saanud …

      „HÄRRA BAILEY!” hüüdis proua Peters. Conner oli taas suigatanud.

      „Vabandust, proua Peters!” hõikas Conner vastu ja ajas selja sirgu otsekui vahisõdur, ehkki istus pingis. Kui pilgud suudaksid tappa, oleks Conner õpetaja põrnitsuse mõjul vedru välja visanud.

      „Mida me päris Punamütsikesest arvame?” küsis õpetaja kogu klassilt.

      Säbrus juuste ja rohmakate hambaklambritega tüdruk tõstis kätt.

      „Proua Peters?” lausus ta küsivalt. „Ma olen segaduses.”

      „Ja mispärast?” küsis proua Peters, otsekui mõelnuks: mille pagana pärast saab siin segadusse sattuda, lollpea?

      „Sellepärast, et siin on kirjas, et jahimees tappis hundi ära,” selgitas säbarjuus. „Mina arvasin, et hunt oli lihtsalt pahane, sest karja teised hundid pilkasid tema koonu, ja et ta sai lõpuks Punamütsikesega sõbraks. Vähemalt on nii selles multikas, mida ma väiksest peast kogu aeg vaatasin.”

      Proua Peters pööritas nii ägedalt silmi, et oleks võinud vist kukla taha näha.

      „Nimelt sellepärast,” surus ta läbi hammaste, „ongi meil praegu see tund.”

      Säbrus juustega tüdruku silmad läksid pärani ja ta jäi kurvaks. Kuidas võib südamele nii armas asi korraga valeks osutuda?

      „Koduseks tööks,” lausus proua Peters, ja tema sõnade juures vajus kogu klass nagu üks mees kössi, „valige oma lemmikmuinasjutt ja kirjutage homseks kirjand neist ehtsatest tarkuseivadest, mida see muinasjutt püüab meile anda.”

      Proua Peters läks oma kirjutuslaua juurde ning õpilased alustasid vähest järelejäänud aega ära kasutades kohe tööd.

      „Härra Bailey?” Proua Peters kutsus Conneri oma laua juurde. „Paar sõna.”

      Conner sai aru, et nüüd on häda käes. Ta tõusis aegamisi püsti ja läks proua Petersi laua juurde. Õpilased, kellest ta möödus, vaatasid teda nii kurva näoga, nagu sammuks Conner hukkamisele.

      „Jah, proua Peters?” ütles Conner.

      „Conner, ma püüan teie perekondlikku olukorda igati arvesse võtta,” sõnas proua Peters ja silmitses Connerit üle prilliraamide väga tungiva pilguga.

      Perekondlik olukord. Neid kahte sõna oli Conner viimase aasta jooksul kuulnud ülearugi tihti.

      „Ent,” jätkas proua Peters, „on teatud liiki käitumine, mida ma oma tundides lihtsalt ei talu. Te jääte kogu aeg tunnis magama, te ei pane üldse tähele, rääkimata väga viletsatest suulistest ja kirjalikest vastustest. Paistab, et õde saab teil omadega kenasti toime. Ehk võtaksite temast eeskuju?”

      Õega võrdlemine mõjus iga kord otsekui maksahaak. Jah, Conner polnud tõesti oma õe koopia ja sai pidevalt selle eest karistada.

      „Kui selline olukord jätkub, olen sunnitud teie emaga nõu pidama – kas saate minust aru?” hoiatas proua Peters.

      „Jah, härra … ma tahtsin öelda proua! Ma tahtsin öelda proua! Vabandust.” Täna polnud just kõige parem päev.

      „Olgu. Võite kohale istuda.”

      Longuspäi kõndis Conner oma pinki tagasi, varasemaga võrreldes pisut rohkem norgus. Üle kõige vihkas ta tunnet, et on viimane luuser.

      Alex oli venna ja õpetaja vahelist vestlust otsast lõpuni jälginud. Olgugi et vend valmistas talle suurt piinlikkust, tundis ta poisile samas kaasa, nii nagu vaid õde saab vennale kaasa tunda.

      Alex lappas kirjandusõpikut ja üritas muinasjuttu välja valida. Pildid polnud nii värvikad ja põnevad nagu vanaema juturaamatus, aga kõikide nende tegelaskujude nägemine, kellest lugedes ta oli üles kasvanud, mõjus koduselt – tunne, mis oli viimasel ajal haruldaseks muutunud.

      Oleksid muinasjutud ometi päriselt olemas, mõtles ta. Keegi võiks võlukepikest viibutada ja kõik selliseks tagasi võluda, nagu oli enne.

      TEINE PEATÜKK

      PIKEM KODUTEE

      „Tänane tund ajas mind väga põnevile,” rääkis Alex Conn erile, kui nad koolist koju läksid. Tuttav jutt, Conner oli harjunud seda õe suust kuulma ning tema jaoks oli see otsekui märgusõna, et edasi ei tasu enam kuulata.

      „Tead, proua Peters tõi asja tuuma väga hästi välja,” paristas Alex erutatult. „Mõtle ainult, millest kõigest lapsed ilma jäävad, kui neilt muinasjutud ära võtta! Jube mõelda! Kas sinu meelest poleks õudne? Conner, kas sa üldse kuulad, mis ma räägin?”

      „Jep,” valetas Conner. Tema tähelepanu köitis tühi teokarp ja ta toksis seda jalaga mööda kõnniteed edasi.

      „Kas sa kujutaksid ette sellist lapsepõlve, et ei tea ühtegi muinasjututegelast ega – paika?” laskis Alex edasi. „Küll meil ikka vedas, et isa ja vanaema meile nii hoolega ette lugesid, kui me alles pisikesed olime.”

      „Hullult vedas …” Conner noogutas, ehkki polnud kindel, mille peale just.

      Pärast kooli läksid Bailey-kaksikud iga päev koos koju. Nad elasid kenas kohas, ümberringi teised kenad kohad ja nende ümber omakorda veel palju keni kohti. Terve ookean eeslinnamaju, iga maja naabermajaga väga sarnane ja samas ainuomaselt eriline.

      Et tee peal aega surnuks lüüa, jutustas Alex vennale kõigest, mis tal meeles mõlkus: hetkemõtteid ja muresid, kokkuvõtte kõigest sel päeval koolis õpitust, sellest, mida ta kavatseb teha, niipea kui nad ükskord koju jõuavad. Ehkki see igapäevane harjumus Connerit ärritas, sai ta aru, et tema on terves ilmas ainuke inimene, kellega Alexil nüüd on rääkida, ja ta pingutas kuulata. Aga kuulamine polnud Conneri tugevamaid külgi.

      „Kust ma tean, missugusest muinasjutust kirjutada? Valida on nii raske!” kaebas Alex ja plaksutas erutusest käsi. „Millest sina oma kirjandi teed?”

      „Ee…” häälitses Conner ja tõstis järsu peanõksatusega pilgu maast. Ta ei mäletanud, mida õde küsis, ja pidi vestluse kõigepealt mõttes tagasi kerima.

      „Karjapoisist ja hundist,” kohmas ta esimese pähe turgatanud mõtte.

      „Seda sa küll valida ei või,” ütles Alex ja raputas pead.