Muinasjutumaa. Chris Colfer

Bailey emmealarm lülitus sisse. Ta sai aru, et lastel on mingi mure.

      „Mis on?” küsis ta neid tähelepanelikult uurides. „Paistate natuke kehvas tujus.”

      Alex ja Conner vaatasid kõheldes teineteisele otsa. Kas ema teab nende endisest majast? Kas peaks talle rääkima?

      „Laske tulla,” õhutas ema. „Mis juhtus? Mulle võite kõigest rääkida.”

      „Me ei ole väga kurvad,” lausus Conner. „Teadsime, et viimaks see ju ikka juhtub.”

      „Mis asi?” küsis proua Bailey.

      „Maja müüdi maha,” vastas Alex. „Koolist tulles nägime.”

      Viivuks tekkis vaikus, keegi ei öelnud midagi. Proua Baileyle polnud see uudiseks, ent lapsed nägid, et ema on täpipealt sama pettunud nagu nemad ise ja loodab, et ehk nad ei pane tähele.

      „Aa, see,” sõnas proua Bailey ja kehitas õlgu. „Jah, ma tean. Aga ärge kurvastage. Niipea kui oma elu natuke korda saame, leiame endale veel suurema ja parema maja.”

      Sellest piisas. Proua Bailey polnud kuigi hea valetaja ja kaksikud ka mitte. Aga ikkagi suutsid Alex ja Conner emale naeratada ja kaasa noogutada.

      „Mida te täna koolis õppisite?” küsis ema.

      „Hästi palju asju,” kuulutas Alex laia naeratusega.

      „Mitte just teab kui palju,” pomises Conner ja põrnitses altkulmu.

      „Nojah, sina jäid ju tunnis magama!” lobises Alex välja.

      Conner heitis talle tigeda pilgu.

      „Oi, Conner, ega ometi jälle,” vangutas proua Bailey pead. „No mida me sinuga küll peale hakkame?”

      „See pole minu süü!” protestis Conner. „Proua Petersi tunnid ajavad mulle une peale. Lihtsalt läheb niimoodi! Aju lülitub just nagu välja või umbes nii. Mõnikord pole isegi vanast heast kummirõnganipist mingit kasu.”

      „Kummirõnganipist?” küsis proua Bailey.

      „Panen kummirõnga ümber randme, ja kui hakkan uniseks jääma, siis tõmban laksti,” seletas Conner. „Ja mina veel arvasin, et see on täitsa lollikindel värk!”

      Proua Bailey vangutas pead, kuuldu ajas pigem naerma.

      „Nojah, aga ära siis unusta, kuidas sul on vedanud, et saad tunnis olla,” manitses proua Bailey süümele rõhuva emmepilguga. „Kõik need lapsed, kes meil haiglas sees on, vahetaksid meelsasti sinuga koha ja läheksid iga päev kooli.”

      „Küll nad siis ümber mõtlevad, kui proua Petersit näevad,” pomises Conner vaevukuuldavalt.

      Proua Bailey oli valmis pojaga tõrelema, aga just siis hakkas telefon jälle helisema.

      „Halloo?” Proua Bailey võttis kõne vastu. Murekortsud laubal muutusid eriti sügavaks. „Homme? Ei, see on vist mingi eksitus. Ma ju ütlesin, et homme ma tööle tulla ei saa; kaksikutel on sünnipäev ja ma plaanisin kogu õhtu nendega koos veeta.”

      Alex ja Conner vaatasid üllatunult teineteisele otsa. Neil oli peaaegu meelest läinud, et nad saavad homme kaheteistkümneseks. Peaaegu …

      „Kas olete täiesti kindel, et keegi teine tulla ei saa?” küsis proua Bailey palju meeleheitlikuma häälega, kui oleks tahtnud lasta välja paista. „Ei, ma mõistan … Jah, muidugi … Ma tean, et töötajaid ei jätku … Homseni.”

      Proua Bailey lõpetas kõne, sulges silmad ja tõi kuuldavale ränga pettumusohke.

      „Lapsed, mul on halbu uudiseid,” ütles ta. „Paistab, et pean homme õhtul tööle minema, nii et ma ei saagi teie sünnipäeval kodus olla. Aga ma teen selle heaks! Kui ma ülehomme koju jõuan, siis tähistame, eks ole?”

      „Sobib küll, emps,” püüdis Alex rõõmsa vastusega ema tuju tõsta. „Me saame aru.”

      „Pole hullu,” lisas Conner. „Ega me niikuinii teab mis erilist pidu ei oodanud.”

      Tekkinud olukorras tundis proua Bailey, et on maailma kõige halvem ema, ja laste mõistev suhtumine tegi enesetunde veel hullemaks. Parema meelega oleks ta näinud jonnihoogu, viha või mis tahes eakohast emotsiooni. Alex ja Conner olid liiga noored, et pettumustega harjunud olla.

      „Oh …” Proua Bailey surus hinges pakitseva kurbuse maha. „Tore. Siis korraldamegi piduliku õhtusöögi … ja sööme torti … ja teeme ühe vahva õhtu … Ma käin nüüd korraks üleval oma toas ära ja lähen siis tööle tagasi.”

      Kaksikud ootasid hetke ja ronisid siis trepist üles, et vaadata, mida ta teeb.

      Nad piilusid ema tuppa. Ta istus voodil ja nuttis, kummaski käes pabertaskurätinutsak, ja rääkis surnud abikaasa raamitud fotoga.

      „Oh, John,” kurtis proua Bailey. „Ma katsun tugev olla ja peret ülal pidada, aga ilma sinuta on nii raske. Nad on nii head lapsed. Neil peaks olema palju parem elu.”

      Kui ema tajus, et kaksikud pealt vaatavad, pühkis ta kiiresti pisarad ära. Alex ja Conner lentsisid tuppa ja istusid üks ühele, teine teisele poole.

      „Andke mulle andeks, no kõige eest,” ütles proua Bailey. „Pole lihtsalt õiglane, et teil tuleb nii noorelt selliseid asju kogeda.”

      „Pole hullu, emps,” ütles Alex. „Meil pole sünnipäevaks midagi erilist tarvis.”

      „Sünnipäevi tähtsustatakse nagunii üle,” lisas Conner. „Me teame, et praegu on suht kitsas käes.”

      Proua Bailey pani kummalegi käe ümber õlgade. „Millal te nii täiskasvanuks saite?” küsis ta, silmad veekalkvel. „Ma olen maailma kõige õnnelikum emps!”

      Kõikide pilk langes härra Bailey fotole.

      „Teate, mida issi praegu ütleks, kui ta siin oleks?” küsis proua Bailey kaksikutelt. „Tema ütleks nii: praegu on meie elus võrdlemisi kole peatükk, aga mida edasi, seda paremaks iga raamat läheb!”

      Kaksikud naeratasid emale ja lootsid, et see on tõsi.

      KOLMAS PEATÜKK

      SÜNNIPÄEVAÜLLATUS

      „Pliiatsid käest!” andis proua Peters klassi eeskorralduse. Kogu selle aja, mis õpilased matemaatika kontrolltööd k irjutasid, oli ta neid jälginud otsekui vangivalvur. „Saatke tööd tagant ette!”

      Conner vaatas kontrolltööd sellise näoga, nagu koosneks see iidsetest hieroglüüfidest. Vastused enamjaolt puudusid, mõne rea juurde oli ta midagi kritseldanud, et jääks mulje, nagu oleks ta vähemalt üritanud. Ta luges mõttes pisikese palve ja saatis töö koos teistega ära.

      Kõik kontrolltööd saadeti Alexile, kes ladus need proua Petersi jaoks korralikku virna. Pärast kontrolltööd oli tal alati mõnus ja lahe tunne, eriti nii lihtsa töö järel nagu see tänane.

      Silma hakkas venna leht, sest sellele oli kõige vähem kirjutatud. Alex teadis, et Conner püüab koolis pingutada küll, lihtsalt tema pingutused ei kanna miskipärast vilja. Ta vaatas üle õla venna poole ja soovis, et saaks teda aidata … ja ühtäkki turgatas pähe: äkki saangi!

      Alex vaatas proua Petersi poole, too oli süvenenud tunnikavasse tehtud märkmetesse. Kas õpetaja paneks tähele, kui Alex Conneri lehele kähku paar vastust juurde kirjutaks? Saaks ta sellise jultunud väärteoga üldse hakkama?

      On see üldse spikerdamine, kui sa kellegi teise tööle juurde kirjutad? Kui asja laiemalt vaadata, siis äkki tühistab kavatsuse õilsus teo kuritegelikkuse?

      Alexil oli komme asju mõttes liiga palju vaagida, ent seekord võttis ta kätte ja viis mõtte kiiresti ellu; kibekähku kirjutas ta venna lehele tavalisest pisut lohakama käekirjaga mõned vastused ning andis kontrolltööde paki proua Petersile.

      Midagi