Muinasjutumaa. Chris Colfer

ja hakkas klassis ringi käima. „Mida rääkis mölder kuningale oma tütre ketramisoskuse kohta muinasjutus „Riukjalg”? Kas keegi teab?”

      Proua Peters kammis klassi pilguga otsekui vetesügavustest haavatud kalu otsiv hai. Kerkis vaid üksainuke käsi.

      „Jah, preili Bailey?” küsis proua Peters.

      „Isa hooples, et tütar oskab õled kullaks kedrata,” vastas Alex.

      „Väga hea, preili Bailey,” ütles proua Peters. Kui tal oleks olnud lemmikõpilane – mitte et ta olnuks valmis tunnistama, et ta kedagi eelistab –, siis olnuks see kahtlemata Alex.

      Alex oli läbi ja lõhki püüdlik. Tõeline raamatukoi. Enne kooli, koolis, pärast kooli, enne magamaminekut – tema muudkui luges. Alexil oli meeletu teadmistejanu ja küllap seetõttu oli ta harilikult esimene, kes proua Petersi küsimustele vastas.

      Alex püüdis klassikaaslastele igal võimalusel muljet avaldada, ta valmistas hoolikalt ette iga raamatukokkuvõtte ja klassi ees esinemise. Tavaliselt see aga pigem vihastas kaasõpilasi ja Alex sai selle eest tihti kiusata

      Alatasa kuulis ta tüdrukutelt tagaselja pilkeid. Tavaliselt veetis ta söögivahetunni puu all istudes, raamatukogu raamat lahtiselt süles. Ehkki Alex poleks seda ilma pealgi tunnistanud, oli ta nii üksildane, et see tegi mõnikord päris haiget.

      „Nii, kas keegi teab öelda, millisele kokkuleppele möldritütar ja Riukjalg jõudsid?”

      Alex viivitas hetke, enne kui kätt tõstis. Ei tahtnud ju ka täielik pailaps paista.

      „Jah, preili Bailey?”

      „Vastutasuks selle eest, et õled kullaks muudetakse, lubas möldritütar Riukjalale oma esmasündinu, kui ta kuningannaks saab,” seletas Alex.

      „Päris karm värk,” nentis poiss Alexi selja taga.

      „Mis asja sihuke väike väärakas vanamees mõtles pisikese lapsega peale hakata?” küsis poisi kõrval istuv tüdruk.

      „No siukse nimega nagu Riukjalg ta poleks teda vist lapsendada ka saand,” lisas teine õpilane.

      „Äkki sõi ära?” pakkus keegi närviliselt.

      Alex pööras ringi ja jäi silmitsi kaaslastega, kes ei taibanud kogu loost mõhkugi.

      „Te ei taba ära, milles iva,” ütles ta. „Riukjalg lõikas möldritütre pealt kasu, sest tüdruk oli parajasti hädas. See lugu räägib sellest, et kehval kokkuleppel on rängad tagajärjed. Mida me oleme valmis kaugemas tulevikus loovutama, et lähitulevikus midagi saada? Saate aru?”

      Suutnuks proua Peters oma näoilmet muuta, oleks tal praegu peas olnud väga uhke nägu. „Hästi öeldud, preili Bailey,” kiitis ta. „Pean ütlema, et kogu selle pika aja jooksul, mis ma olen õpetajaametit pidanud, olen haruharva näinud mõnd õpilast, kel oleksid nii põhjalikud teadmised kui …”

      Korraga kostis klassi tagumisest otsast vali norsatus. Tagareas oli üks poiss lauaplaadil lösakil, suunurgast jooksis tal ilanire ja ta magas sügavalt.

      Alexil oli kaksikvend, aga sellistel hetkedel nagu praegune soovis ta kogu hingest, et asi oleks teisiti.

      Proua Petersi tähelepanu kandus poisile otsekui magneti külge tõmbuv kirjaklamber.

      „Härra Bailey?” sõnas proua Peters küsivalt.

      Poiss norskas edasi.

      „Härra Bailey?” küsis proua Peters uuesti ja kummardus talle lähemale.

      Poiss tõi kuuldavale järjekordse ülinorsatuse. Nii mõnigi õpilane imestas, kuidas inimesest üldse saab nõnda valju häält välja tulla.

      „Härra Bailey!” hüüdis proua Peters talle otse kõrva sisse.

      Conner Bailey ärkas nii järsu võpatusega, nagu oleks talle tuli alla tehtud, ja oleks äärepealt pingi ümber paisanud.

      „Kus ma olen? Mis juhtus?” küsis Conner paanilises segaduses.

      Silmad vilasid ruumis ringi ja aju püüdis samal ajal meelde tuletada, kus ta viibib.

      Nagu kaksikõel, nii olid ka Conneril eresinised silmad ja punakasblondid juuksed. Ümar nägu oli tedretähniline ja hetkel külje pealt veidi loppis nagu uinakust ärganud taksikoeral.

      Hullemat piinlikkust poleks vend saanud Alexile valmistada. Kui välimus ja sünnikuupäev välja arvata, olid tema ja ta kaksikvend nii erinevad, kui üldse olla sai. Conneril võis ju olla rohkesti sõpru, ent erinevalt õest oli tal koolis mõningaid raskusi … näiteks ärkvel püsimise osas.

      „Väga rõõmustav, härra Bailey, et meie seltsi naasite,” märkis proua Peters surmtõsiselt. „Kas magasite hästi?”

      Conner läks näost tulipunaseks.

      „Ma palun väga vabandust, proua Peters,” püüdis ta võimalikult siiralt öelda. „Vahel tuleb mul uni peale, kui te hästi kaua räägite. Ma ei tahtnud solvata. Sinna ei saa ise midagi parata.”

      „Minu tunnis jääte te vähemalt kaks korda nädalas magama,” tuletas proua Peters poisile meelde.

      „Nojah, te räägite ju päris palju.” Otsekohe sai Conner aru, et see läks viltu. Nii mõnigi õpilane hammustas käelaba, et mitte naerma pahvatada.

      „Härra Bailey, ma soovitan teil minu õpetuse ajal ärkvel püsida,” ähvardas proua Peters. Conner polnud varem näinud, et keegi suudaks silmagi pilgutamata nii kõvasti kõõritada. „Välja arvatud juhul, kui te teate muinasjuttudest nii palju, et oleksite ise suuteline minu eest tundi andma.”

      „Tõenäoliselt tean,” vastas Conner. Ärkvel olles rääkis ta pikemalt mõtlemata. „Tähendab, ma tean sellest värgist täitsa palju, muud midagi.”

      „Noo, kas tõesti?” Proua Peters ei öelnud ilma pealgi ära ühestki väljakutsest ning võimalus, et see talle kogemata esitatakse, oli iga õpilase õudusunenägu. „Olgu siis pealegi, härra Bailey, kui teil on nii suured teadmised, siis palun vastake mu küsimusele.”

      Conner neelatas kuuldavalt.

      „Mitu aastat printsess algupärases Okasroosikese muinasjutus magab, enne kui armastatu suudlus ta unest äratab?” küsis proua Peters ja uuris tähelepanelikult poisi ilmet.

      Kõikide pilgud olid Conneril, kannatamatult oodati väikseimatki märki, et ta vastust ei tea. Õnnekombel siiski teadis.

      „Sada aastat,” vastas Conner. „Okasroosike magas sada aastat. Lossi ümbrus kasvas üleni umbrohtu ja värki täis, sest needus pani kõik magama ja polnud kedagi, kes aeda korras hoiaks.”

      Proua Peters ei osanud midagi öelda ega teha. Ülimalt jahmunult kortsutas ta kulmu. See oli küll esimene kord, kui Conner korralekutsumise käigus õpetaja küsimusele õigesti vastas, ja proua Peters polnud osanud seda oodata.

      „Püüdke siis täie teadvuse juures püsida, härra Bailey. Teil vedas, et ma viimase märkuselehe hommikupoolikul ära kasutasin, aga eks ma võin neid ju juurde küsida,” teatas proua Peters ja läks kiiresti klassi ette, et tundi jätkata.

      Conner ohkas kergendatult ja õhetus hakkas tema näolt taanduma. Ta kohtas kaksikõe pilku; õdegi oli üllatunud, et ta õigele vastusele pihta sai. Alex poleks arvanud, et Conner veel muinasjutte mäletab …

      „Nõndaks, õpilased, palun võtke kirjanduse õpik välja, avage leheküljelt sada seitsekümmend ja lugege vaikselt läbi muinasjutt Punamütsikesest,” andis proua Peters korralduse.

      Õpilased tegid, nagu kästud. Conner seadis end pingis nii mugavalt istuma kui vähegi võimalik ja asus lugema. Süžee, pildid ja tegelaskujud olid talle kõik tuttavad.

      Üks neid asju, mida Alex ja Conner lapsepõlves kõige suurema igatsusega ootasid, oli vanaemale küllaminek. Vanaema elas ülal mäenõlval päris metsa südames ühes majakeses, mille kohta sobinuks öelda onn, kui onne