Muinasjutumaa. Chris Colfer

ma olin väike tüdruk, pugesin palees tihti mitmeks tunniks peitu, et sa märkaksid mu kadumist, sina aga ei pannud tähelegi. Olid päevade kaupa oma kambris, seltsiks peeglid, ihukreemid ja see kivi. Võõraste inimestega, kes pakkusid vananemisvastaseid ilunippe, veetsid sa rohkem aega kui oma tütrega. Aga miks?”

      Kuri Kuninganna ei vastanud.

      „Neli korda püüdsid sa mind tappa, kolmel neist lausa ise,” meenutas Lumivalgeke ja vangutas pead. „Kui sa vanaeideks riietatult pöialpoiste majakesse tulid, tundsin su kohe ära. Teadsin, et oled ohtlik, aga lasksin su ikkagi sisse. Muudkui lootsin, et ehk oled muutunud. Lasksin sul endale paha teha.”

      Lumivalgeke polnud seda ealeski kellelegi tunnistanud, ja nüüd, kui tõde oli välja öeldud, ei saanud ta teisiti, kui pani käed näo ette ja nuttis.

      „Ka sa arvad, et sina tead, mis tunne on, kui süda läheb sees lõhki?” küsis Kuri Kuninganna nii teravalt, et võõrastütar ehmus. „Sina ei tea südamevalust mitte kui midagi. Minu poolt sulle tõesti mingit kiindumust osaks ei saanud, aga sünnist saati armastas sind terve kuningriik. Teistel inimestel nii hästi ei vea. Teistelt inimestelt, Lumivalgeke, võetakse mõnikord ka need vähesed armsad inimesed, kes neil üldse olid.”

      Lumivalgeke ei osanud midagi öelda. Mis armsatele inimestele ta vihjab?

      „Kas sa räägid mu isast?” küsis ta.

      Kuri Kuninganna sulges silmad ja raputas pead. „Õndsad on lihtsameelsed,” märkis ta. „Usu või ei, Lumivalgeke, aga enne seda, kui ma sinu ellu tulin, oli mul omaenda elu ka.”

      Lumivalgeke vaikis ja tal oli pisut häbi. Muidugi teadis ta, et võõrasemal oli enne isaga abiellumist omaenda elu, ent ta polnud eales mõelnud, milles see seisnes. Võõrasema hoidis alati kõik enda teada, Lumivalgekesel polnud põhjust uurida.

      „Kus mu peegel on?” nõudis Kuri Kuninganna.

      „See hävitatakse,” ütles Lumivalgeke.

      Ühtäkki muutus Kurja Kuninganna kivisüda tema käes palju raskemaks. Lumivalgeke ei teadnud, kas see toimub päriselt või kujutab ta seda ainult ette. Käsi väsis hoidmisest päris ära ja ta pidi südame lauale panema.

      „Nii palju on asju, mida sa mulle ei räägi,” sõnas Lumivalgeke. „Õige paljusid asju oled sa minu eest kõik need aastad varjanud.”

      Kuri Kuninganna langetas pea ja vaatas maha. Ta vaikis.

      „Võib-olla olen mina terves maailmas ainuke inimene, kes sulle natukegi kaasa tunneb. Palun ütle, et see pole asjata,” palus Lumivalgeke härdalt. „Kui su minevikus oli sündmusi, mis mõjutasid sinu hilisemaid otsuseid, siis palun seleta mulle ära.”

      Endiselt ei mingit vastust.

      „Ma ei lähe enne mitte kuhugi, kui sa mulle ära räägid!” karjus Lumivalgeke, tõstes esmakordselt elus häält.

      „Olgu,” vastas Kuri Kuninganna.

      Lumivalgeke võttis kongi teisel puutoolil istet. Kuri Kuninganna viivitas alustamisega ning Lumivalgekese ootusärevus aina kasvas.

      „Sinu lugu on jäädavalt kaunis ja romantiline,” lausus võõrasema Lumivalgekesele. „Minu loo üle ei vaevu keegi mõtlema. Mina jään aegade lõpuni kõigi silmis koletuks õelusekotiks. Maailm ei mõista, et õelusekott on ka ainult ohver, kelle lugu jäi jutustamata. Kõik, mis ma tegin, kogu mu elutöö ja kõik sinu vastu toime pandud kuriteod – kõik olid selle mehe pärast.”

      Lumivalgekese süda muutus raskeks. Pea käis ringi ja uudishimu haaras ta üleni oma valdusse.

      „Kelle?” küsis ta nii rutakalt, et unustas meeleheidet hääles alla suruda.

      Kuri Kuninganna sulges silmad ja manas mälestused esile. Meelte tagamailt lendasid otsekui jaaniussikesed koopast välja pildid minevikupaikadest ja – inimestest. Nii palju oli seda, mida ta oli noorusajal näinud, nii palju oli asju, mida ta oleks soovinud mäletada, ja väga palju oli neidki, mida ta soovis unustada.

      „Räägin sulle oma minevikust, õigemini selle inimese minevikust, kes ma kunagi olin,” sõnas Kuri Kuninganna. „Aga võta arvesse, et ma hoiatan sind. Minu lugu ei ole õnneliku lõpuga.”

      ESIMENE PEATÜKK

      ELAS KORD …

      „Elas kord…” ütles proua Peters kuuendale klassile. „Need on ehk kõige maagilisemad sõnad, mida eales k uuldud, ja kõige vahvamate muinasjuttude värav. Silmapilkne kutse kõikidele, kes neid sõnu kuulevad – kutse maailma, kus igaüks on teretulnud ja kus võib juhtuda mida tahes. Hiir võib inimeseks moonduda, talutüdrukust võib printsess saada, ja lisaks õpetavad muinaslood palju väärtuslikku.”

      Alex Bailey ajas pingis istudes selja innukalt sirgu. Tüdrukule meeldisid proua Petersi tunnid niigi, kuid praegune jutt oli talle iseäranis südamelähedane.

      „Muinasjutud on midagi palju enamat kui ninnu-nännu unejutud,” jätkas õpetaja. „Muinasjutu lõpust võib leida lahenduse mis tahes probleemile. Muinasjutud on elu õppetunnid, ehkki värvikate tegelaskujude ja olukordadega maskeeritud.

      „Karjapoiss ja hunt” õpetab meid väärtustama ausust ja rikkumata mainet. „Tuhkatriinu” näitab, et südameheadus on üle kõige. „Inetu pardipoeg” annab aimu sisemise ilu tähendusest.”

      Alexi silmad olid pärani ja ta noogutas nõus olles kaasa. Ta oli nägus tütarlaps, eresiniste silmade ja lühikeste punakaskollaste juustega, mida peapael korralikult vaos hoidis, et need näo ette ei kipuks.

      Teised õpilased jõllitasid õpetajat nii mõttelageda pilguga, nagu räägiks ta mingis tundmatus keeles, ja sellise asjaga polnud proua Peters suutnud aastatepikkugi ära harjuda. Seetõttu suunas ta nii mõnigi kord oma jutu otsejoones esimesse ritta, kus istus Alex.

      Proua Peters oli pikk ja kõhn naisterahvas, kes kandis kleite, mille muster meenutas vana diivanikatet. Tumedad lokkis juuksed olid laitmatu kujuga otsekui mütsike (ja tihtipeale arvasid õpilased, et tegu ongi peakattega). Õpilastele heidetud arvustavatest pilkudest olid tema silmad paksuklaasiliste prillide taga aastatega üsna kõõrdi jäänud.

      „Kurvastaval kombel ei ole need ajatud muinasjutud meie ühiskonnas enam kuigi olulised,” lausus proua Peters. „Iidsete lugude särava õpetuse oleme vahetanud selliste tühiste meelelahutuste vastu nagu teler või videomängud. Lastevanemad lubavad talumatult vastikutel multikatel ja vägivallavideotel oma lapsi mõjutada.

      Mõned lapsed saavadki muinasjuttudest aimu ainult filmikompaniide labastatud teisendite vahendusel. Neist kohandatud muinasjuttudest on tavaliselt kogu moraal ja algupärane õpetlikkus välja rebitud ning asendatud metsloomade laulude-tantsudega. Ma lugesin hiljaaegu, et praegu tehakse selliseid filme, milles Tuhkatriinut kujutatakse vaese hiphopparina ja Okasroosike on sõjaprintsess, kes võitleb zombidega!”

      „Lahe,” kommenteeris Alexi selja taga istuv poiss sosinal.

      Alex vangutas pead. Valus oli selliseid asju kuulda. Ta püüdis oma nördimust klassikaaslastele arusaadavaks teha, kuid kahjuks jäid teised tema mure suhtes osavõtmatuks.

      „Vahel ma mõtlen, et ehk oleks maailm hoopis teistsugune paik, kui kõik teaksid vendade Grimmide ja Hans Christian Anderseni muinasjutte sellistena, nagu nemad neid näidata soovisid,” ütles proua Peters. „Vahel mõtlen, et ehk inimesed ometi õpivad midagi Väikese Merineitsi südamevalust, kui too oma muinasjutu lõpus sureb. Mõtlen, et ehk poleks siis nii palju lapserööve, kui lapsed saaksid aru, millised reaalsed ohud Punamütsikest varitsesid. Mõtlen, et ehk ei kalduks kurikaelad nii varmalt halvasti käituma, kui nad mõistaksid, kui napilt Kuldkihar kolme karu majast pääses.

      Kui vaevud silmi-kõrvu lahti tegema, avastad esivanemate juttudest õige palju õpetlikku ja võid tulevikus hulga halba ära hoida. Võib-olla on koguni niimoodi, et