Muinasjutumaa. Chris Colfer

kõigest raske aru saada. Kui suur see Muinasjutumaa võiks üldse olla?

      Laste jahmatus andis Konnaonule põhjust tugitoolist üles hüpata, riiuli juures käia ja suure rullikeeratud käsikirjaga naasta. Ta andis selle kaksikute kätte ja lapsed keerasid rulli lahti.

      See oli tolle uue maailma, kus nad nüüd olid, suur ja üksikasjalik kaart. Muinasjutumaa oli lai manner, mida piirasid mäestikud, katsid metsad ning täpitasid otsekui kõikjale laiali puistatud lossid, paleed ja külad.

      Põhja kuningriik oli kõige ulatuslikum ja hõivas suurema osa kaardist. Suuruselt teine oli Hurmav kuningriik, mis venis välja lõuna suunas, ja kolmas oli Uinuv kuningriik, mis ulatus itta. Suurema osa Muinasjutumaa lääneosast võttis enda alla Päkapikumets.

      Tibatilluke Nurga kuningriik kügeles mandri edelanurgas, loodeosas aga asus Pisihaldjate impeerium. Hurmava ja Uinuva kuningriigi vahel paiknes Haldjate kuningriik ning otse selle kohal võis näha Trollide ja Mäevaimude territooriumi.

      Haldjate kuningriik paistis olevat ilus, sest see oli väga värviküllane ja mõjus kaardil lausa sädelevalt. Trollide ja Mäevaimude territoorium tundus hirmuäratav, oli näha, et seda ümbritsevad suured rahnud ja kivid, takistades nii sisse kui ka välja pääsemist.

      Päris keskel asus Punamütsikese kuningriik, mida ümbritses hiiglaslike mõõtmetega tellismüür, mille sarnast polnud kusagil mujal.

      Alex ja Conner ei uskunud oma silmi. Maailm, millest nad olid kasvades kogu aeg jutte kuulnud, oli ka tegelikult olemas. Kõik oli päriselt olemas ning palju suurem ja parem, kui nad oleksid osanud ettegi kujutada.

      Meeleliigutus võttis võimust. Alex ei jaksanud pisaraid tagasi hoida.

      „Kõik kuningriigid kokku moodustavad assamblee Kaua ja Õnnelikult,” seletas Konnaonu.

      „Assamblee Kaua ja Õnnelikult?” kordas Conner veidi pilkavalt.

      „Nimetatud organisatsioon loodi selleks, et pidada kinni lepingust, millele kõik valitsejad alla kirjutasid. See kindlustab, et kõik kuningriigid võivad rahus elada ja õitseda,” rääkis Konnaonu.

      „Nagu meie ÜRO,” sosistas Alex Connerile.

      „Igal kuningriigil on oma traditsioonid ja pidupäevad,” rääkis Konnaonu edasi.

      „Ja eeldatavasti ka kuningas ja kuninganna?” küsis Conner.

      „Oh jaa,” vastas Konnaonu. „Põhja kuningriiki valitseb kuninganna Lumivalgeke. Nurga kuningriigis on kuningannaks Rapuntsel. Uinuvat kuningriiki – varem oli selle nimi Ida kuningriik, aga ta nimetati talle osaks saanud kohutava needuse järgi ümber – juhib kuninganna Okasroosike. Ja Hurmavat kuningriiki juhivad loomulikult kuningas Hurmav ja tema abikaasa, kuninganna Tuhkatriinu.”

      „Oodake – kas need on valitsevad monarhid?” Alexi pilgus süttis huvi. „Te väidate, et Tuhkatriinu, Lumivalgeke, Okasroosike … Kas nad on kõik alles elus?”

      „Elus muidugi!” vastas Konnaonu.

      „Helde taevas, see on ju imetore!” hüüatas Alex erutatult. „Conner, no kas pole vahva?”

      „Mida iganes,” pobises Conner.

      „Kui vanad nad teie arvates siis peaksid olema?” küsis Konnaonu. „Kuninganna Lumivalgeke on kuningas Hurmavaga abielus olnud ainult mõned aastad. Kuninganna Tuhkatriinu ja kuningas Hurmav saavad peagi oma esimese lapsukese. Kuninganna Okasroosike ja kuningas Hurmav näevad kahjuks alles vaeva, et oma kuningriik pärast hirmsat uneneedust uuesti teadvusele aidata.”

      „Oodake,” ütles Conner. „Kas te tahate öelda, et kõik need kuningannad on abielus ühe ja sama kuningaga?”

      „Kindlasti mitte,” sõnas Konnaonu. „On kolm kuningas Hurmavat. Nad on vennad.”

      „No muidugi!” taipas Alex. „Nii Lumivalgeke, Tuhkatriinu kui ka Okasroosike abiellusid ju hurmava printsiga! Printse oli ju rohkem kui üks! Kuidas ma selle peale juba varem ei tulnud?”

      Conneri pilk püsis kaardil. Ta otsis mõnd maanteed või silda, mis viiks koju tagasi, aga ei leidnud midagi.

      „Miks seal trollide ja mäevaimude territooriumi ümber nii palju kive ja kaljusid on?” küsis ta.

      „Karistuseks,” vastas Konnaonu. „Trollid ja mäevaimud on ebameeldivad olevused, neil on paha komme inimesi röövida ja orjaks teha. Haldjate komitee sundis trollid ja mäevaimud ühte piirkonda kokku ja ilma loata ei tohi ükski neist sealt lahkuda.”

      „Haldjate komitee?” kordas Alex. See maailm oli peaaegu liiga hea, et olla tõsi.

      „Jah, see on rühm, kuhu kuuluvad mitmete kuningriikide kõige mõjuvõimsamad haldjad,” seletas Konnaonu. „Üks neist on Tuhkatriinu ristiema, samuti kuuluvad sinna Haneema ja kõik need haldjad, kes hällis Okasroosikesele häid soove kinkisid. Nemad valitsevad Haldjate kuningriiki ja juhivad assambleed Kaua ja Õnnelikult.”

      „Kas Punamütsikese kuningriik sai ka mingi karistuse kaela?” päris Conner. „Miks selle ümber sihuke vägev müür ehitati?”

      Alex vaatas vaheldumisi kaarti ja Konnaonu ning oli sama uudishimulik.

      „See on KOHV-i revolutsiooni tulemus,” ütles Konnaonu.

      „Mis see kohvirevolutsioon veel on?” küsis Alex.

      „Kodanikud Omavolitsevate Huntide Vastu,” seletas Konnaonu asja lahti. „Varasematel aegadel oli Punamütsikese kuningriik lihtsalt üks rühm Põhja kuningriigi külakesi, millele hundid pidevalt kallale tungisid. Rahvas käis Kurjalt kuningannalt – Lumivalgekese võõrasemalt, kes tol ajal troonil oli – abi palumas. Aga Kuri kuninganna ei saanud edevuse kõrvalt muuks mahti, niisiis hakkas sealne rahvas mässama ja lõi omaette kuningriigi. Nad ehitasid sellele suure müüri ümber, nii et hundid ei pääse enam sisse.”

      „Ja nüüd on Punamütsike seal kuninganna?” täpsustas Alex.

      „Jah, tema on meil ainuke rahva poolt ametisse valitud kuninganna,” seletas Konnaonu. „Külaelanike arvates sümboliseerib tema lugu nende võitlust kõige paremini, sellepärast valisidki nad juhiks Punamütsikese.”

      „Aga Punamütsike on ju alles pisike tüdruk?” imestas Alex.

      „Ei, praegu on ta noor naine. Niipaljukest kui mina olen kuulnud, väga enesekeskne noor naisterahvas. Lõppeks pani ta kuningriigile ju enda nime! Otsuste langetamine on suuremalt osalt vanaema õlul, Punamütsike aga saab kogu au endale,” jutustas Konnaonu. „Kahjuks läks nii, et KOHV-i revolutsiooni tagajärjel tekkis ja hakkas pead tõstma Kurja Hundi Kari.”

      „Kurja Hundi Kari?” kordas Conner.

      „Jah, need on sellesama kurja hundi järeltulijad. Uitavad ringi, terroriseerivad külasid ja ründavad heauskseid rändajaid,” teadis Konnaonu rääkida.

      „Oi rõõmu!” torkas Conner. „Pidin ma üldse küsima.”

      „Aga muidu elatakse kuningriikides väga rahulikku elu,” kinnitas Konnaonu. Ühtäkki tema hääl vaibus ja ilme muutus ebalevaks. „Või vähemalt nädal aega tagasi veel elati küll.”

      Kaksikud kummardusid lähemale.

      „Mis siis nädal aega tagasi juhtus?” küsis Alex.

      „Kuri kuninganna pääses Lumivalgekese palee maa-alusest vangikongist põgenema,” vastas Konnaonu. „Ma arvasin, et seda uudist on igaüks kuulnud.”

      „Meie ei ole,” ütles Conner.

      „See nüüd küll hea uudis ei ole,” nentis Alex. „Kuidas ta põgenes?”

      „Seda ei tea keegi,” vastas Konnaonu. „Lihtsalt haihtus koos oma võlupeegliga. Lumivalgekese sõjavägi otsib teda nüüd kõikidest kuningriikidest taga. Siinset metsa kammitakse vähemalt kaks korda päevas. Seni pole leitud mitte kui midagi, isegi mitte jalajälge, mis võiks tema juurde välja viia.”

      „Mis te arvate, kas ta saadakse kätte?” küsis Conner.

      „Loodetavasti